Minu esimene haapsalu sall

Siis minu enda tehtud esimene haapsalu sall on selline. See, mis tegelikult juba mitu nädalat tagasi valmis sai, aga seejärel kaua-kaua söögitoa suure laua peal nööpnõelte all venituses oli… mida ma ei viitsinud lahti nokkida. No täna siis tegin selle ära ja pildistasin ta põisenela peal üles. Muide, pitsi ääresilmused on kah veel vardaga lahti venitamata – alles praegu tuli meelde, et seda on ju ka vaja teha. Eks õhtul…
Sall on apelsinikarva ja vahtralehekirjaga. Kudusin ja kirusin ennast – esimeseks salliks oskasin ikka hea keerulise kirja valida. Aga see tundus lõnga sooja sügisese oranži värviga nii hästi sobivat.
Vigu on. Tahtsin teha ta laiema, kui harilikult need sallid käivad, aga siis avastasin, et pikkus hakkab kannatama lõnga lõppemisohu tõttu. Äärepits sai ka sellesama pärast liiga kitsuke. Ja sall tervikuna on traditsioonilistest proportsioonidest väljas. Mõõdud said 80 x 160 cm.
Nuppudega pole ma ka veel päris sina peal, millegipärast ei tule mul need tihked ja tugevad numpsud, vaid sellised pehmed. Aga ehk ma õpin veel. See mul ju alles esimene haapsalu sall teha, kuigi pitsi olen ma varem kudunud küll, kordi.

Eile käisime seenel ka. Pikk käik ei olnud, sest tööd oli vaja teha ja kodust välja saime alles viiest. Nii et metsas olime umbes poolteist tundi ja saime Otiga kahepeale umbes kolmveerand suure korvi täit peamiselt kitsemampleid, aga ka umbes kausitäie kasepuravikke, lehmatatikuid, limavöödikuid, ebavöödikuid, kaseriisikaid ja magedat pilvikut. Pilt oli üsna nadi, seeni oli selles kohas üsna vähe, aga mujale me enam vaatama ei hakanud, sest pimedaks hakkas kiskuma.
Igatahes saime eile suure kausitäie segaseenekastet kartulipudru kõrvale, karbitäie kitsekaid sügavkülma ja kaks purgitäit kitsekaid meemarinaadis. (Mesi käitub kitsemamplite maheda maitsega paremini kui valge suhkruga tehtud marinaad. Muidu kuskilt just lugesin, et kitsekaid üldse marineerida ei soovitatagi, aga meega läheb korda hästi. Olen aastaid nii teinud ja see on paljude meie külaliste ja meie endagi lemmik. Marineerida on hea neid päris noori numpse koos jalaga, neid, mis samblast end alles välja upitavad… mõne meelest näeb see purgis küll sutsu siivutu välja, aga roppudest naljadest hoolimata on tegemist väga maitsva kraamiga.)

Tõlgin järjekordset “Suletud uste” osa, kus abielunaine ja kahe lapse ema oma mehe ja lapsed kuritegelikku hooletusse jätab. Ei midagi meeliülendavat, aga noh, selles formaadis… Vaatasin eilset osa seentega möllamise kõrvale, seda, kus 16-aastane poiss hirmsasti ühe kahtlase minevikuga tüdrukuga abielluda tahtis, ja nentisin, et kui ise selle sarja juures ei töötaks, siis ilmselt ei vaataks. Eile torkas ka kuidagi väga kangesti silma, et rolle mängivad ikkagi ilma ettevalmistuseta inimesed (elukutselisi tuntud näitlejaid sarja õigusi valdav Saksa pool kasutada ei luba). Aga mis sest ikka, reiting pidavat olema OK ja kevadeks telliti järgmine hooaeg, nii et kuni raha makstakse, sobib mulle seda tõlkida/adapteerida küll.

2 kommentaari

  1. Köögikata said,

    19. sept. 2012 kell 23:31

    Väga ilus sall!
    Korjasin oma seenelkäigul ka viis noort seent, vedasin koju, tudeerisin raamatust, aga ikkagi ei olnud kindel, kas tegemist on kitsemamplite või millegi mürgisega ja minust söömata nad jäidki.

  2. aidivallik said,

    20. sept. 2012 kell 19:22

    Köögikata, kitsemamplite osas saad raudkindla selguse majja, kui uurid raamatust “Parimad söögiseened ja maitsvaimad seenehõrgutised” (autorid Irma Järvinen, Lasse Kosonen, Marita Joutjärvi) lk 147-149.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: