Vaatasin ära “Puhastuse” ja käisin Kose-Uuemõisas

Üleeile esinesin Kose-Uuemõisa külakeskuses ja sain täiesti rõõmsalt rabatud – et see üritus pidi toimuma koolivaheajal ning keset tööpäeva, siis ma olin tulvil kõige hullemaid kartusi. Et äkki ei tulegi ühtegi inimest, või kui tuleb, siis äärmisel juhul paar pensionäriprouat. Aga näe, tuli! Ja et eriti lapsi ning noori koolivaheajal kirjandusüritusele saada – selle taga peab kindlasti olema Kose-Uuemõisa raamatukogu juhataja südamega tehtud organiseerimistöö.
Väikese koha kohta (kus alevikus tegutseb ainult algkool) oli rahvast küll. Kõik igavesti toredad ja huvilised inimesed. Ja huvitaval kombel kõik naissoost. Statistika järgi muidugi ka erinevas vanuses naisterahvad lugevat rohkem ilukirjandust, kui poisid ja mehed. Siiski juhtub harva ette sellist seltskonda, kus poisse või mehi üldse ei ole. Sellepärast natuke imestasin. Kuid jah – maakoht ja sügistööd ja nii edasi.
Ilus oli see alevik küll. Ja külakeskus on neil tehtud kunagisse EPT hoonesse, selline tore, ruumikas ja triibuliste kardinatega.

Eile kirjutasin kogu päeva “Suletud uksi”. Praegu käsil üks selline lugu, kus lahutatud naine ja laste ema on otse patoloogiline varas ja ilma igasuguse häbitundeta. Laste isa on hirmus mures, sest naine mõjutab ka lapsi näppama ja väärastab nende ettekujutust elust ja moraalist. Tõlkida on veel 26 lehekülge, kui ma hästi tubli olen, siis nädalavahetuseks võiks selle ka valmis saada.

Mul ja Otil on päevakorras netisõltuvuse teema – iga mõttepausi ajal kättesaadav internet takistab töötegemist! Jah, takistab! Jube lihtne on, kui mõttejooks hetkeks katkeb, vajutada netibrauseri ikooni ja kanduda “viieks minutiks” foorumite, ajalehtede ja blogide põnevasse maailma. Ja väga sujuvalt ning nagu iseenesest saab viiest minutist pool tundi või tund… või ka kaks… Ning õhtul kirud ennast, et jälle ei jõudnud nii palju, kui oleks tahtnud või pidanud. Häbi.
Meie hakkame nüüdseks ruuterit lihtsalt välja lülitama. Ruuter on esikus ja kõrgel, selle näppimiseks tuleb trepikäsipuu tugiposti otsa ronida. Loodetavasti iga mõttepausi ajal seda aktsiooni ei viitsi ette võtta. Ja interneti jaoks jätame endale tööpäeva sees tunnikese, ning kogu õhtu – palun väga.
Muidugi me veel ei tea, kuidas me selle distsiplineeriva süsteemi toimima saame. Aga idee on õilistav.

Täna tuleb laps koju, ja ma teen oma aia viimasest kabatšokist suvikõrvitsa-šokolaadikoogi. Millalgi õhtul. Ning ühepajatoitu. Ja kütan ülemise korruse soojaks.

Aga eile käisin jälle kinos – ühte hirmsat filmi vaatamas, Jokise “Puhastust”. Oli hea, tugev film, väga jõuline, emotsionaalne ja väga õudne. Jõhkrast vägivallast tulvil, nii vaimsest kui füüsilisest. Väga paksult värve. Isegi liiga paksult minu meelest. Ma oleks eelistanud selle teema diskreetsemat lahendamist. Paksud värvid hakkavad kohati oma eesmärgile vastu rääkima – ajavad asja groteskiks, kuidagi karikatuurseks, see loob distantsi või lihtsalt soovi end distantseerida, võib kergesti muutuda ka naeruväärseks, kui seda tegelikult üldsegi tarvis ei oleks, kui seal naeruväärsust tegelikult olla ei tohiks. Näiteks ma oleks parema meelega mitte näinud seda stseeni, kus Hans ja Ingel oma kambris seksivad ning Aliide vahib uksepraost masturbeerides pealt. See oli lausa totter. Või koht, kus karmid mehed kuuekesi vallamaja punaste käest ära võtma läksid, sinimustvalge õlal lehvimas. No kuulge. Ja litsimaja-stseenide jõulisus hakkas ka vastu. Mitu korda tekkis tahtmine öelda: äkki aitaks juba, ma sain ju juba aru, et see oli väga ilge.
Raamat oli diskreetsem, vaoshoitum. Samas oli film meeldivalt mitmetasandiline, tähenduskihistused tulid paremini välja kui raamatus, näiteks mõtlesin ma just filmi puhul selle vangistuse-teema peale, mis raamatus nii väga nagu esile ei tõusnudki. Et samamoodi, nagu Zara oli sutekate vang ja Aliide-Ingel süsteemi vangid, oli Hans Aliide vang. Ja et vaimne vägivald, mida Aliide Hansu suhtes pani toime egoistlikust armastusest (teda nii-öelda varjates, aga tegelikult vangis hoides) ning 10 aastat järjest, ei olnud oma põhimõtteliselt olemuselt ning tagajärgedeltki sugugi kahjutum ega leebem, kui see füüsiline vägivald, mida panid toime NKVD mehed või sutenöörid.
Ja ka see vägivalla- ja vangistusneeduse lõpetamine, lunastus, tõesti see puhastuse teema tuli filmis minu meelest selgemini välja kui raamatus.
Ma vaataksin hea meelega seda filmi teistki korda, kui saaks need minu jaoks liiga grotesksed episoodid vahele jätta.
Näitlejad tegid väga head rollid. Seda imetlesin tõesti. See oli päris-päris. Peaosades soomlased, enamus filmimeeskonnast kah soomlased. Aga see ju loomulik, kui ka režissöör on soomlane.
Mida ma veel oma mõttes tunnustavalt ära märkisin – et oli välditud kiusatust pildile panna ka Koluvere loss. Sel polnudki sinna asja, aga mulle tundub, et paljud eesti filmirežissöörid, kes ilusaid-mõjuvaid pilte armastavad kaadrisse lavastada, oleks selle kuhugi ikka ära toppinud. Hea meel, et seda ei tehtud.
Koluverega seoses tuli mulle meelde muidugi see, et selle kandi vallamaja oli nendel õudsetel aegadel tõesti miski punaste keskus. Mu vanaema (kes nendel aastatel elas 3-4 km kaugusel Silla külas) on rääkinud, et 1949. aasta küüditamise ajaks koondati veoautosid juba päevi enne kokku just Koluverre, seal käis põhiline organiseerimine.
Ja siis ta mäletab mingit tulevahetust otse sealsamas Silla külas – nad elasid koolimajas ja ta varjas end väljas lendavate kuulide eest toas põrandal lamades.
Metsavendi oli seal muidugi palju, suur Marimetsa raba sealsamas.
See film jäi jah kuidagi mõtetesse häirima. See tähendab, et ju siis mõjus. Ja ma olen tegelikult rahul, et ma selle ära vaatasin.
Erkki Bahovski kirjutas sellest Postimehes ka. Treilerit ilmselt olete kõik juba näinud.

Advertisements

Olin siin väsinud jälle

See neljapäevane Kiviõli-sõit väsitas mu hullupööra ära. Üks asi see esinemispinge, mis mulle raske on, siis see vara-varahommikune tõusmine, mis ka mulle raske on (pidime poole seitsmest sõitma hakkama, nii et viiest püsti), ja muidugi päev läbi ratastel. Kaks esinemist oli – kõigepealt viiendikud ja seitsmendikud, ning magustoiduna saalitäis gümnasiste. Kooliveerandi lõpp, tavapärane tunnistuste-eelne rahutus nooremas rühmas, mõned julged poisid küsisid, millal koju saab jne. Aga mulle tundus, et suuremas osas oli neil ikka huvitav ka. Küsisid päris palju asjalikke küsimusi. Gümnaasiumiosa aga ma nautisin väga. Väga, väga head kuulajad olid, mõnikord hakkas mul endal lausa kahtlane, sest saal oli nii haudvaikne, et kuulsingi ainult iseenda häält. Magama jäänud nad ei olnud, silmad olid pärani, säravad ja põnevil. Toredad noored. Pärast õpetaja ütles mulle, et ongi sellised kultuurihuvidega klassid: hästi paljud laulavad, mängivad pilli, kirjutavad või näitlevad.
Tagasi sõitsime Avinurme kaudu ringiga, sest mul vedeles üks poolik kast raamatuid seal. Kunagi sai see sinna mingite pidulike päevade puhuks müügi jaoks jäetud, nüüd saime jäägi tagasi. Tahtsin osta Peipsi ääre sibulaid ja siis käisime veel Mustvees neid hankimas, ja üle Jõgeva koju.
Reedel olin veel väsimusest sooda, nii et lullamillaga oli kohutav probleem, mitte midagi ei liikunud peanaha all. FB-s algas mu vastavasisulise postituse kommentaarides seepeale spontaanne lullamillatamine! Nii tore, ja lõpuks sain ma enda oma ikka kah valmis.

KOHTUMINE SÕÕRIKUGA

SÕÕRIK, SEE ON LASTE SÕBER,
SUHKRUNE JA SOE.
ET TEEB PAKSUKS, SEE ON TÕDE,
AGA SEE EI LOE,
KUI ON OLDUD HIRMUS TUBLI,
ÜLETATUD ISEEND,
LÄBI KÄIDUD VESI, TULI –
– SIIS ON SÕÕRIK VEREVEND!
KÜLLAP JUBA RÕÕMU JAGUB,
KUI MA LETIL TEDA NÄEN.
TERE, SÕÕRIK, SOE JA MAGUS,
MUUDA MÕNUSAMAKS PÄEV!

Rohkem midagi ei teinudki, kuigi SUT näris koledasti sees. Aeg saab otsa, aeg saab otsa, aga minul pole veel midagi tehtud…!!! Selle asemel vaigistasin südametunnistuse röökimise magamisega. Ka laupäeval. Tegin nägu, nagu mul oleks õigus puhata ka. Aga siis helistas raamatupidaja ja tuletas meelde kõiki neid septembrikuu pabereid, mida mul pole veel kokku pandud, ja pühapäeval tegin selle asja ikka ära. Enne kui emme juurde sauna läksime.
Ah jaa, metsas käisime ka, koertega. Selles kohas, kust ma üks aasta suits-kollanutte leidsin. Noh, praegu neid igatahes ei olnud. Võib-olla sellepärast, et külma pole veel olnud?
Ning siis käisin kinos ka. Vaatamas Ilmar Raagi “Eestlannat Pariisis”.

Ilus ja tõsine film, Hea psühholoogiline draama. Ainult et jube aeglane ja sündmusvaene minu jaoks. 90 minuti jaoks oli reaalset tegevustikku liiga vähe. See tähendab, et toimus küll – karakterite hinges ja nii-öelda karmi koorukese all, aga no ma ei jaksa neid sisepingeid jälgida 90 minutit järjest, isegi kui näitejad on väga head ja teevad suurepärased rollid ja mängivad selle kõik välja, mida näidata taheti. Laine Mägi ja Jeanne Moreau olid absoluutselt imelised mõlemad, mängisid ka need pikad stseenid pingeliseks tegelikult (kus oli midagi pingeliseks mängida). Väga palju oli lihtsalt pikki staatilisi stseene sellest, kuidas peategelane jalutab ja läbib oma sisevõitlust. Mitu korda kohe. Ma ei saanud aru, miks see Anne terve filmi jooksul muudkui jalutab! Jalutab, minutid lähevad, mina haigutan ja iseendal ka häbi, et näe, nüüd hea filmi ajal hakkab igav. Igatahes jah, hoolimata sellest psühholoogilisest poolest ja väga headest näitlejatöödest ei ole see film päris õige minusuguse kärsitu jaoks.
Tiit Tuumalu on sellest Postimehes ka arvustuse kirjutanud. Nõustun küll.

Aga täna tegin Lääne Elule ühe arvamusloo (koolivägivalla ohjamise teemal). Tarmo lubas, et paneb neljapäevasesse lehte, ja siis panen blogisse ka.

Saue gümnaasiumis

Saue gümnaasiumis on täitsa imelised kolmandad ja neljandad klassid. Kahel korral täitus aula umbes 70 lapsega, kellele esineda oli erakordselt meeldiv. Targad, mõistlikud, viisakad, huvilised lapsed. Unustagi või rääkima ennast.

Autogrammide küsimiseks võeti end vabatahtlikult järjekorda:

Vahetunni ajal märkasin, et keegi ei karju. Õpetajad ei karju ja õpilased ei karju. Silmad kõigil säravad. Nii rahulik ja rõõmus kool!

Ja aula seinal rippus muljetavaldav koolikell:

Sokid, lullamillad ja hoidised

Kohe imelik on olla, kui esmaspäevast arvamuslugu ei ole linkida! Ja mis veelgi hullem, eelmisel nädalal ma ei kirjutanud ka ühtegi. See on ikka hirmus lugu – kui kirjutama otse ei pea, siis pole korraga nagu mõtteidki, millest kirjutada võiks.

Tegelikult oli nende näidendite kõbimisega tampi küll, ots ulatub veel tänasessegi, aga õhtuks peaks kõik korras olema ja käsikiri Avita poole ülevaatamiseks minema. Ja siis on aeg juba omasoodu “Suletud uste” stsenadele sisse jooksnud. Pluss see uue asja piloot. Selle kuu lõpp tuleb kole kiire.
Rahvuskultuuri Fondile läks avaldus teele. Ma loodan, et jõuab ikka õigeks ajaks kohale – eileõhtuse seisuga suutsime selle postimaja postkasti viia, mida hommikul kella viie ajal tühjendatakse ja ma loodan, et sama päeva jooksul ka Tallinnasse toimetatakse. Küsisin endale “Roosi” autorihonorari. Näis.

Läinud nädala keskel sattus mu ema hirmutavate valudega haiglasse, aga õnneks selgus, et midagi eluohtlikku ei ole, hoitakse natuke ravil ja tänaste teadete järgi lastakse ta homme juba sealt tulema. Küll aga oli ta paanikas oma korjatud köögivilja pärast ning palus, et ma tooksin maalt endale kõik need viimased paprikad ja tomatid ära ning teeksin neist midagi. Mulle see palve meeldis väga hästi, sest mu kelder ongi veel hõredavõitu!

Niisiis nädalavahetus kulus hoidistamisele. Mul on nüüd tomatisalatit, mille sees on tomat, paprika, sibul, õun ja kõrvits; mul on “Zilgast” tehtud viinamarjamahla; mul on jälle juures paar purki marineeritud männiriisikaid; mul on mõned purgid tomati-õunamoosi, mis maitseb ja lõhnab täiesti üllatuslikult nagu ehtne murakamoos; mul on mõned purgid ilusat selget tükkidega õunamoosi; ja potis laagerdub pooleldi valmis keedetud paprika-küüslaugusalat, mis enne lõpuni keetmist retsepti arvates paar päeva niisama jahedas seisma peab. Külmkapis ootavad veel puhastatud kodused tšillid marinaadi sisse panemist – Oti talvemaiuseks ning võib-olla veel mõne tuleneelajalapsukese rõõmuks.

No ja umbes kolme päeva eest juba said valmis sellised rõõmusokid:

Nende sokkidega vist ei olegi võimalik pahas tujus olla, ma arvan.

Seekordne lullamilla tuli kah sokiteemaline:

TÄDI TRIIBUSOKID

JALAS UUED
TRIIBUSOKID,
TÄDIKENE PAI
NUPUTAS, KUST
KENAD TRIIBUD
SOKI SISSE SAID?

TÄDIKENE, TÄDIKENE –
ÄRA OLE RUMAL!
TRIIBUD SINU SOKI SISSE
TEGI VANAJUMAL,
KUI TAL SEBRA VÄRVIMISEST
VEIDI ÜLE JÄI,
MÕTLES: LAS KA TÄDIKENE
TRIIPUDEGA KÄIB.

Kõik puha töö, ja ühed sokid kah

Selle arvamuslooga, mida siin reedel hirmsat vaeva nägin, läksid asjad ikka õige kummaliselt. Hakkas täiega oma elu elama, veider vaadatagi. Mul pole kunagi varem miski lugu FB-s 83 jagamist saanud. Esmaspäeva hommikul juba võeti see lugu Läänlasest Delfisse kuhugi sinna sabaotsa, aga lõuna ajal oli see juba ülemise otsa lugude hulka pandud ja pilt ka juurde leitud. Sada kuuskümmend kommentaari (mida ma igaks juhuks ei lugenud ega kavatsegi lugeda) pluss ärapahandatud inimeste ja rõõmustanud inimeste isilikud kirjad mu FB sõnumikontole. Hämmastav. Isegi õudne natuke. Aga üüratu nii positiivne kui negatiivne vastukaja tähendab seda, et ju siis puudutas kuidagi. Läks korda, ühel või teisel moel. Mis on hea.

Aga Läänlasega läheb nüüd asi nii, et siiski osutus reklaamivaesel sügishooajal lugu nädalas veidike keeruliseks majandada, nii et pikendame mu kolumnide intervalli. Eile käis Ivar, arutasime seda asja päris põhjalikult. Väikese väljaande asi, see on ju täiesti mõistetav. Ma mõtlen, et võib-olla polegi see tegelikult nii paha, vahelejäävatel nädalatel saan siis kirjutada otse suurtele lehtedele või Õpetajate lehele. Iseenesest see nädalane arvamusloo rütm on hea, mulle sobib, see hoiab mind kuidagi ühiskondliku mõtlemise lainel. Vahepealse mõne aasta jooksul kippusin selles osas väga ära vajuma.

Muidu on kaks päeva läinud kuidagi lihtsalt sekeldamise alla. Eelmise kuu dokumendid kokku; üks leping sai läbi töötatud; paar Oti pilti sai jälle lõuendile trükitud ja koos minu raamatuga Rootsimaale ühele toredale tellijale teele pandud; Stockholmi Eesti majast võeti näitus maha ja nüüd selgitame kirjavahetusega selle kodumaale saatmise võimalusi; asjaõiendused ja kirjavahetus koolide-raamatukogudega, kuhu see kuu esinema lähen. Tühja ja tähja, siia ja sinna.

Õpikukirjastus Avita on huvitatud mu lastenäidenditest, mida praeguse seisuga on kogunenud 7, et need koolide ning lasteaedade tarbeks võib-olla raamatuks teha. Ma ise kusjuures pakkusin neile selle välja, kui eelmine kuu Otiga koos Avitas käisime Oti illustreerimistöö pärast (mõned illukad 5. klassi emakeeleõpikusse). Nüüd ootavadki tekste näha, aga kaks on nende hulgas sellised, mida ma pean natukene ümber kirjutama, et lastele endile mängimiseks sobiksid. Päevake-paar läheb sellega, vast rohkem mitte. Tore oleks, kui need raamatuna ära ilmuksid, kõiki on mingi trupike kusagil väiksemates kohtades juba mänginud ja nüüd vedeleksid need tekstid mul muidu täitsa kasutuna kusagil kõvaketta sügavustes. Samas ise seda kirjastada oleks minu jaoks suht tundmatu maa: lastenäidendikogumikku poodide kaudu eraisikutele müüa oleks vististi üsna mõttetu, tuleks kuidagi otse see koolidele-lasteaedadele suunata, ja sellega saab Avita kindlasti minust märksa paremini hakkama.
Ja ongi “Roosi” jälle ooterežiimil. Õnneks ei ole sinna enam palju vaja. Novembriks on ta kindlasti niikaugel, et saab juba selle peale projekti kirjutada.

Mõtleme uue noorteseriaaliga seoses, kuidas tegevusliine sutsu pingelisemaks saadaa – tundub, et oleks vaja. Tegelikult on selleks seal ka vähemalt üks hea võimalus, mida alguses jubedaks tahtsingi, aga produtsendi ja tulevase režissööri meelest oli see liiga kole. Ta mitte ei tahtnud seda tegelast nii pahaks teha. (Ma olen koostöös mitme umbes endavanuse režissööriga täheldanud üht naljakat asja – et on tegelikult hämmastav, kuidas suur osa neist ei taha kohe üldse pahaks tegelaseks teha natukene endasarnast meestegelast! Nt samas eas ja sama sotsiaalse taustaga tegelast. Esmaspäevastes “Saladustes” ma vaatasin ka kurbusega, kuidas pahaks mõeldud meespeategelane, kellel stsenas oli tütrega psühholoogiliselt väga pinev ja terav vastasseis, oli ekraanil muutunud suvaliseks heatahtlikuks lontruseks – ja lugu oli kadunud.) Aga mul on tunne, et vist ikka peab sellele seriaalimehele need pahad plaanid pähe panema. Asi on ju selles, et igale tegelasele mõjuv oht peab olema vähemalt sama realistlik ja suur, kui on tegelase taotlus oma eesmärki saavutada. Muidu ei teki korralikku pinget asjasse, muidu tuleb mingi mängu-värk, mage nali või suitsupääsukese lend raagus puude taustal viiuli saatel.
Piloot tulebki mulle. Saatsin eile produtsendile kirja ja palusin eellepingut. Kunagi peab ju inime (mina) õppust võtma, eks ole.

Siis on päevakorral meil Otiga veel selline küsimus, et kui Eesti Rahvuskultuuri Fond EI TOETA raamatute kirjastamist ja seadmete ostmist, siis mille pagana jaoks ma üldse sealt lastekirjanduse arendamiseks ja edendamiseks mõeldud Juhan Jaigi allfondist raha küsida saan? Kui honorare küsin, siis see läheb ju samuti kirjastamise alla? Kui ma küsin Otile stipendiumi “Roosi” illustreerimiseks, siis sed ilmselt ka ei anta, sest see on ju juba kunsti tegemine ja ei kvalifitseeru. Aga kui ma endale “Roosi” lõpunikirjutamiseks stipendiumi küsin, siis see kvalifitseeruks küll, aga taotlusele tuleb ju lisada käsikiri, mida ei saa olemas olla, kui selle kirjutamiseks alles stipendiumi küsitakse. Või mida?
Aga ma olen kindel, et nädala lõpuks on mul ka see keeruline mõttemäng kuidagi lahendatud.

Ja kudusin siin vahepeal tellimise peale ühed erksad meestesakisokid. Praegusel hetkel on need juba sisuliselt maha müüdud (hämmastav – ma pole kunagi isegi mõelnud, et võiksin raha eest käsitööd teha!? Aga miks ka mitte, kui inimene kirjutab ja ütleb, et tahab, ja ma ju oskan, ning õhtune lisateenimisvõimalus samal ajal telekat vaadates on ju tore!).
Koekirja kirjeldus on selle postituse viimases kommentaaris, kes proovida tahab.

Lullamilla, seened, kirimikud, võtmed, helkurid…

Ilus nädalavahetus oli, vihmgi lõppes paariks päevaks. Reedel polnud sellest küll suuremat kasu – oli tihe tööpäev, mis venis pimedani. Tahtsin kindlasti esmaspäevase Läänlase-kolumni enne nädalavahetust valmis jõuda, teema oli mul peas mõlkunud terve nädala ja sada võimalikku mõttearendust sellega seoses, aga uskumatult raskeks osutus ühtainustki neist kirja panna. Kusjuures mul on tunne, et kõbin seda täna õhtul siiski igaks juhuks veel natuke.
Lullamilla idee andis Ott, lühidalt seda ei saanud ja tuli sellestki terve lugulaul. Peaaegu poeem kohe.

VÕTI VIKTOR JA HELKUR HELEN

VÕTI VIKTOR
JA HELKUR HELEN
ARMUNUD OLID
MIS KOLE JA PELE.
ELASID KOOS
ÜHES MÕNUSAS TASKUS,
KUID OMETI RÕHUS NEID ELURASKUS –
KOKKU SAID ARMUNUD
HARVA JA VÄHE,
JA KOOSELU NIIVIISI
ÜLDSE EI LÄHE!

TOASOOJUSES
HELEN OOTAMA PEAB,
MILLAL PEREMEES ENNAST
ÕUE SEAB,
VÕTAB VÕTME LUKU JA UKSE EEST,
PISTAB TASKU
JA ONGI KODUS TA MEES!
AGA JUBA SEALSAMAS
ON HELKURIL EES
SAADA VÄLJA TIRITUD
TASKU SEEST,
RIPPUDA LÖRTSIS
JA VIHMAVEES
JA IGATSEDA
OMA VIKTORIST MEEST!

SIIS JÄLLE TEISTPIDI:
TASKUSSE HELKUR,
VÕTI VÄLJA,
JA MAJAS ON SELGUS,
MIKS VÕTMEL JA HELKURIL
ELU EI KLAPI –
KOOS OLLA ON AEGA
NEIL NAPILT, NII NAPILT.

Eile lõpuks sain jälle seenele! Sel sügisel on patuselt vähe metsas käidud, sügavkülmik haigutab veel üsna tühjana ja oli tõsine oht tulev talv mööda saata metsaseenetult. Käisime Spithamis, algul ühes lehterkukekate kohas ja pärast vanade rannaluidete peal, seal kus ikka – hongade juures. Õnnistas lehterkukeseentega, neid oli palju! Aga hobuheinikute osas pidime nentima, et jäime peole hiljaks. Kahepeale saime vaid kilokese sügavkülma. Ja tõsiselt nörritas vaatepilt vananenud, ussitanud ja upakile vajunud hobuheinikutest seal islandi samblikus ja liivas. Oleks me eelmine nädalavahetus läinud, siis poleks jaksanud neid ära korjata! Oleks purgid ja potid saanud pilgeni. Umbes nagu aastal 2010, mil seenepuhastamine mind juba üsna mõtlikuks tegi:

Siiski tirisime koju kolm keskmist korvitäit seeni, kilo hobukaid ja kilo lehterkukekaid läks pärast puhastamist ja panni sügavkülma, kolm pooleliitrist purgitäit sain lehterkukekaid omas mahlas ja ühe purgitäie marineeritud limavöödikuid Heleni rõõmuks (need tema suured lemmikud). Mõned tulevased purgitäied männiriisikaid ligunevad teises vees õues, homme on aeg nad kupatada ja edasi vaadata, kuhu ma nad panen ja mis ma teen.
Tahaks veel minna triibuliste heinikute järele, kuigi mul on kahtlane tunne, et nende aeg võib samuti juba läbi olla. On hilisemad seened küll, kuid siiski umbes samaaegsed hobuheinikutega. Ja sügis- ning oliiv-limanutte võiks veel saada, ja suits-kollanutte kah. Siis mu hing oleks selleks hooajaks päris rahul.
Ahnus, mis muud.

Täna olime ema juures, seal käis õunamahlaaktsioon. Jäime hiljaks, kurb ja kahju, oleksin tahtnud abiks olla, aga Ott ei jõudnud oma homset Päevalehe-koomiksit kuidagi valmis. Igatahes kui kord sinna saime, siis sain ennast vähemalt osaliselt rehabiliteerida, aidates pesta ja purustada viimast pressitäit. Õnneks olevat neid pressitäisi olnudki ainult neli, õunu see aasta oli vähevõitu. Ott küttis sauna, olime.

Aga õhtul kodus pressisin ma lõpuks ka selle teise paari untsuläinud sõrmedega kirimikke ära ja saan nüüd neid ka näidata. Muidugi nüüd on uued sõrmed peale kootud, nagu käib. Need kirimikud on üsna pika randmega, paljudele meeldib, kui randmed on pikad. Need siis ongi sellised. Muster on labakinda muster mingist 40-ndate lõpu Nõukogude Naisest. Täpset aastaarvu kahjuks vaadata ei saa, pool mustrilehte on rotid ära söönud.

On märgata liikumist

On teatavaid arenguid – juulikuus kambakesi tehtud tulevase noorteseriaali promopakett leidis huvi ning isegi sedavõrd, et tahetakse pilootosa stsenaariumi näha. See on väga hea märk, terve pikk samm sinnapoole, et see seriaal lõpuks ka tellitakse! (Olen selle kontseptsiooni ja promopaketi koostamisest kirjutanud oma juulikuistes postitustes.)
Mulle omakorda tähendab see seda, et piloodi pean kirjutama ilmselt mina kui suurima telestsenaristikogemusega inimene selles tiimis. Aga enne tahan ma kindlasti produtsendiga lepingusse minna. Või eellepingusse. Terve nädala pikkuse töö suhtes on mulle siiski oluline, et ma selle eest makstud ka saaks, isegi juhul, kui tellija lõpuks seriaalile mkmm ütleb. Produktsiooniettevõtte äririsk. Mina tunnen, et ma lihtsalt ei taha enam ehku peale tööd teha, mis siis, et eeldatakse.

Tore on seegi, et sel nädalal on tulnud palju esinemispakkumisi – oktoobris saan käia Saue raamatukogus, Kiviõli 1. keskkoolis, Kose-Uuemõisa raamatukogus ja Kuressaare ühisgümnaasiumis. Ning novembri esimesel nädalal loen ja räägin veel Kehtna raamatukogus. See tundub mulle praegu natukene uskumatu, sest terve suvi ja septembergi olid esinemistest täiesti tühjad, ja nüüd ühe nädalaga pääseb valla terve laviin kutseid. Läheb sõiduks! Ott siin just kurtiski, et tahaks jälle kuhugi pikemasse sõitu minna. Nüüd saab, nii et seda nägu.

Aga mis ma muidu olen see nädal teinud – kaevasin üles oma kunagise “Rumala Roosi” käsikirja. Teate, ma veendusin veel kord, et asjad jäävad sageli seisma ilmselge põhjusega. “Roosi” sai kirjutatud suurkirjastuse tellimusel ja jäi lõpuks seisma mulle sobimatute lepingutingimuste taha. Loomulikult eellepingut polnud me teinud. Ma püüan edaspidi selliseid rumalusi vältida, aga tegelikult ma praegu mõtlen, et väga hea, et seisma jäi. Mul tuli “Roosiga” seoses hoopis parem mõte pähe.
Sel nädalal ma olengi neid jutte täiesti ümber kirjutanud, teistmoodi, muutsin stiili, lugude ülesehitust, peaaegu kõik on teistmoodi ja palju parem. Palju, palju parem! Peale selle kirjutasin sinna lugusid veel tosina juurde. Ja kõik see tuleb iseenesest praegu niisugusena välja, nagu kolme-nelja-viieaastastele meeldib! Oi, kuidas mulle meeldib, kui asjad iseenesest tulevad ja sõrmede alt välja voolavad. Ott tahab sinna raamatusse pildid teha, novembris esitame taotluse Kulkasse ja vaatame, kas “Roosi” tõuseb ellu.
Pealkiri tuleb hoopis “Roosi ja emme”. Jutud on lühikesed, lühikeste lausetega ja lugemaõppimist alustavale lapsele sobiva struktuuriga. Ja muidugi trükitähtedega.

EMME JA ROOSI ON HELIKOPTERID

ROOSI JA EMME TULID KOOS LASTEAIAST. ROOSI OLI JUBE VÄSINUD JA EI TAHTNUD ÜLDSE JALA KÄIA.
“TAHAN KÄRUSSE!” KURTIS ROOSI.
“KÄRU LÄKS ÄRA TITADE JUURDE,” ÜTLES EMME. “SUURED TÜDRUKUD KÄIVAD IKKA ISE!”
“MINA EI OLE SUUR TÜDRUK,” ARVAS ROOSI.
“KES SA SIIS OLED?” KÜSIS EMME. “KAS TITA?”
“EI OLE TITA!” HAKKAS ROOSI KURJAKS SAAMA.
“KAS SA OLED SIIS KUTSU?”
“EI OLE KUTSU!”
“AGA MINA OLEN HELIKOPTER!” ÜTLES EMME, AJAS KÄED LAIALI, HAKKAS VEHKIMA JA JOOKSIS PÕRISEDES MÖÖDA KÕNNITEED.
“MINA OLEN KA HELIKOPTER!” HÜÜDIS ROOSI, AJAS KÄED LAIALI, HAKKAS PÕRISEMA JA JOOKSIS EMALE JÄRELE.
SIIS LENDASID HELIKOPTERID RÕÕMSALT KOJU.

Apokalüptiliselt

Terve nädalavahetuse ainult sadas. See pidev vihm tundub juba kuidagi haiglane, seda on saanud ebanormaalselt palju. Suve esimesest otsast saadik on siin Läänemaal ladistanud ja uputanud, põllud kord-paar-kolm vee all ära käinud, inimestel on talvekartulit varudes ka põhiprobleem: ega see ole Lääne-Eestis kasvanud. Räägivad, et põllul vee alla jäänud kartul ei seisa. Võib-olla küll. Ma ju ei tea, mul pole varem sellist kogemust olnud.
Aga see igavene märg ja vihm tekitab juba kõhedust. Mine tea, kui äkki lähebki nii, nagu kadunud Paju Juss (Haapsalu krimikirjanik Juhan Paju, kes elas minust 5 maja edasi) kogu aeg rääkis – et kui Läänemere veetase tõuseb 5 m, siis on ainus punkt Haapsalust, mis veel veest välja ulatub, Koidula mägi. Päris jube võib olla ühel hommikul ärgata ja leida ennast kitsal lapikesel keset Hiiumaast Palivereni ulatuvat veevälja. Huvitav, kas Noarootsi oleks veel olemas?
Ühesõnaga, siis me saame kõik Nibiruga vastu pead ja päikesetormid panevad elektri juhtmetes teistpidi käima, nagu ma asjast aru olen saanud 🙂 Huvitav.

Reede õhtul käis ema külas, õigemini tuli ööbima, et varahommikuse praamiga edasi saartele jõuda ja enne seda üle kuu aja ka oma ainukest ning hindamatut lapselast näha. Jõime temaga kahekesi öösel köögis pudeli veini, ajasime juttu, nii tore oli. Ma tahaks, et mul oleks emaga rohkem sellist niisama-koosolemise aega, kus me emb-kumb ei peaks kogu aeg midagi tegema või millegagi rakkes olema. Teate, ta on nii kuldne ja kallis inimene, aga kui kogu aeg hirmsasti ringi rallida, siis pole aega seda õieti tundagi.

Jõudsin oma selle kuu portsu “Suletud uksi” nibin-nabin ära tõlkida. Imeline. See muidugi tähendas, et terve reede läks veel selle alla (koos lullamillaga, mille lisan postituse lõppu kah). Ja et esmaspäevast arvamuslugu pidin ma tegema laupäeval. Niipalju siis minu heast plaanist nädalavahetustel kirjatööst puhata.

Pühapäeval saatsime lapse Tartusse tagasi. Ma saan aru, et seal nii hullumeelselt ei saja, nii et hea julge koht. Eks kui meil siin Noa laeva ehitamiseks läheb, saab ülemisel korrusel julgesti kopsida ja hööveldada ja katuseakende kaudu hävimisohus liike kokku korjata.
Pühapäeval käis ka Olle külas, ta peab samuti Tartusse kolimise plaane. Olle elas hulludel aegadel Kollases majas minust korrus allpool ja meil oli ühine ning kirev seltsielu, ning ta oli paljudel kordadel tänuväärselt Marile lapsehoidjaks. Kahjuks Mari enam ei mäleta, kuidas nad Ollega helmeid niidi otsa ajasid ja tapeedirullidele maalisid…. ja kapist võetud tekikottidele, kui tapeet otsa sai.

Eile käisime hooldekodus mu isale sünnipäeva puhul õnne soovimas. Enne seda olin hommikuse päevapoole veetnud ühte varasemasse stsenaariumisse paranduste sisseviimisega – toimetaja hommikul meilis ja palus mul seal teha üht ja teist.
Aga õhtupoolikul oli Läänemaa Abikassa koosolek, kus arutamisel oli üks avaldus… mida me ei rahuldanud. Sest see inimene, jah, on väga keerulises olukorras väikesepalgaline väikese pere ema, aga alles kevadel Abikassa maksis kinni tema elektriarvete ja üürivõlga kolmandiku võrra suurema summa ulatuses, kui on selle inimese kuupalk. Kuid vist tegi see inimese liigoptimistlikuks – juba juunis suudeti seal lisaks olemasolevale tarbimislaenule võtta selga üks igavene pirakas järelmaks, mille tõttu üüri ning elektriga ollakse nüüd sügiseks taas suurtes miinustes.Jube kurb tegelikult, aga kuni seal peres mitte midagi ei muutu (majanduslik kirjaoskus, täisealise pereliikme tööhõive staatus, teise täisealise pereliikme lisateenistuse variant), seni oleks täiendavad toetused ühiskondliku raha matmine musta auku lõpmatuseni. Samas on nii kahju, sest olukord on neil tõesti hull, no tõesti on, aga teiste abi neid paraku ei aita, kui nad ise ka lõpuks ennast aitama ei asu.

Ja linnud ka lähevad.

JULGE LIND

LAULIS LIND :
VAATA MIND,
JULGEL LINNUL
KUMMIS RIND,
ULJAS LAUL
ON NOKA SEES
JA MIDA TAHAB,
SEDA TEEB!

TAHAB, NOKIB
VÕI EI NOKI,
PÄEVAD LÄBI
PÕÕSAS ROKIB,
ULJAS LAUL ON
NOKA SEES
JA MIDA TAHAB,
SEDA TEEB –
PRAEGU LAULAB
PÕÕSAS VEEL,
AGA HOMME ON
TURNEEL!