On märgata liikumist

On teatavaid arenguid – juulikuus kambakesi tehtud tulevase noorteseriaali promopakett leidis huvi ning isegi sedavõrd, et tahetakse pilootosa stsenaariumi näha. See on väga hea märk, terve pikk samm sinnapoole, et see seriaal lõpuks ka tellitakse! (Olen selle kontseptsiooni ja promopaketi koostamisest kirjutanud oma juulikuistes postitustes.)
Mulle omakorda tähendab see seda, et piloodi pean kirjutama ilmselt mina kui suurima telestsenaristikogemusega inimene selles tiimis. Aga enne tahan ma kindlasti produtsendiga lepingusse minna. Või eellepingusse. Terve nädala pikkuse töö suhtes on mulle siiski oluline, et ma selle eest makstud ka saaks, isegi juhul, kui tellija lõpuks seriaalile mkmm ütleb. Produktsiooniettevõtte äririsk. Mina tunnen, et ma lihtsalt ei taha enam ehku peale tööd teha, mis siis, et eeldatakse.

Tore on seegi, et sel nädalal on tulnud palju esinemispakkumisi – oktoobris saan käia Saue raamatukogus, Kiviõli 1. keskkoolis, Kose-Uuemõisa raamatukogus ja Kuressaare ühisgümnaasiumis. Ning novembri esimesel nädalal loen ja räägin veel Kehtna raamatukogus. See tundub mulle praegu natukene uskumatu, sest terve suvi ja septembergi olid esinemistest täiesti tühjad, ja nüüd ühe nädalaga pääseb valla terve laviin kutseid. Läheb sõiduks! Ott siin just kurtiski, et tahaks jälle kuhugi pikemasse sõitu minna. Nüüd saab, nii et seda nägu.

Aga mis ma muidu olen see nädal teinud – kaevasin üles oma kunagise “Rumala Roosi” käsikirja. Teate, ma veendusin veel kord, et asjad jäävad sageli seisma ilmselge põhjusega. “Roosi” sai kirjutatud suurkirjastuse tellimusel ja jäi lõpuks seisma mulle sobimatute lepingutingimuste taha. Loomulikult eellepingut polnud me teinud. Ma püüan edaspidi selliseid rumalusi vältida, aga tegelikult ma praegu mõtlen, et väga hea, et seisma jäi. Mul tuli “Roosiga” seoses hoopis parem mõte pähe.
Sel nädalal ma olengi neid jutte täiesti ümber kirjutanud, teistmoodi, muutsin stiili, lugude ülesehitust, peaaegu kõik on teistmoodi ja palju parem. Palju, palju parem! Peale selle kirjutasin sinna lugusid veel tosina juurde. Ja kõik see tuleb iseenesest praegu niisugusena välja, nagu kolme-nelja-viieaastastele meeldib! Oi, kuidas mulle meeldib, kui asjad iseenesest tulevad ja sõrmede alt välja voolavad. Ott tahab sinna raamatusse pildid teha, novembris esitame taotluse Kulkasse ja vaatame, kas “Roosi” tõuseb ellu.
Pealkiri tuleb hoopis “Roosi ja emme”. Jutud on lühikesed, lühikeste lausetega ja lugemaõppimist alustavale lapsele sobiva struktuuriga. Ja muidugi trükitähtedega.

EMME JA ROOSI ON HELIKOPTERID

ROOSI JA EMME TULID KOOS LASTEAIAST. ROOSI OLI JUBE VÄSINUD JA EI TAHTNUD ÜLDSE JALA KÄIA.
“TAHAN KÄRUSSE!” KURTIS ROOSI.
“KÄRU LÄKS ÄRA TITADE JUURDE,” ÜTLES EMME. “SUURED TÜDRUKUD KÄIVAD IKKA ISE!”
“MINA EI OLE SUUR TÜDRUK,” ARVAS ROOSI.
“KES SA SIIS OLED?” KÜSIS EMME. “KAS TITA?”
“EI OLE TITA!” HAKKAS ROOSI KURJAKS SAAMA.
“KAS SA OLED SIIS KUTSU?”
“EI OLE KUTSU!”
“AGA MINA OLEN HELIKOPTER!” ÜTLES EMME, AJAS KÄED LAIALI, HAKKAS VEHKIMA JA JOOKSIS PÕRISEDES MÖÖDA KÕNNITEED.
“MINA OLEN KA HELIKOPTER!” HÜÜDIS ROOSI, AJAS KÄED LAIALI, HAKKAS PÕRISEMA JA JOOKSIS EMALE JÄRELE.
SIIS LENDASID HELIKOPTERID RÕÕMSALT KOJU.

Advertisements

4 kommentaari

  1. Anu said,

    4. okt. 2012 kell 15:26

    kujutan juba ette, kuis ma enda Roosile seda raamatut lugema hakkan 🙂 nii tore!

  2. tavainimene said,

    5. okt. 2012 kell 10:50

    Trükitähtedest: sattusin kunagi koolitusele, kus tüpograafia ja trükinduse asjatundja väitis, et tegelikult on lapsel neid hoopis raskem lugeda.

    • aidivallik said,

      5. okt. 2012 kell 12:10

      Jaa, see ongi nii. Tal oli absoluutselt õigus. Lugemaõppimise alustamine trükitähtedest (mida kasutatakse trükikirjas tegelikult kõikjal vaid suurtähetedena) tähendab sisuliselt lapse jaoks 2 x lugemaõppimist. Tänapäeva kooliaabitsates õpetatakse minu teada suur- ja väiketähti paralleelselt. Ma ei ole nüüd vaadanud, kuidas nende lugemistekstidega aabitsates on, aga ka need peaksid ideaalis olema siiski tavapärases kirjapildis, st sisaldama nii suuri kui väikesi tähti.
      Trükitähtedes lausteksti on ka visuaalselt raskem lugeda, eriti kui reavahed on jäetud samaks mis kirjatähtedes tekstil. Ka täiskasvanule on see raskem. Sellepärast peakski trükitähtedes tekst paiknema võimalikult väikeste plokkidena ja suurte reavahedega.
      Päris ilma trükitäheliste tekstideta siiski vist läbi ei saa: kirjutamaõppimisel jälle puht käelise motoorika mõttes on lapsel alguses kergem alustada suurtähtedest ja kirjutada trükitähtedega sõnu ja tekste.
      Ma olen mitu korda (nii enne “Mannikest” kui “Minu jalgu”) väga pikalt mõelnud selle üle, kas siiski mitte teha need kirjatähtedes… Kuid asja määrab kahjuks traditsioon. Meie kultuuriruumis on traditsioon lapsi õpetada lugema trükitähtedes, ja seda murda on kohutavalt keeruline, hoolimata sellest, et tänapäevased teadmised lapse arengust ja tekstipsühholoogiast jne näitavad, et see ei ole kõige mõistlikum. Ma käin oma raamatutega palju väljas, müümas ja esinemas jne, ja julgelt 95% inimestest tahab lugemaõppivale lapsele just kindlasti trükitähtedega raamatut. Üldine veendumus on, et kirjatähtedega raamat = ettelugemisraamat ja trükitähtedega raamat = lugemaõppimise raamat.
      Kuigi tegelikult on need protsessid lapse ajus teistsugused.
      Ideaalne lugemaõppimise tekst peaks olema üsna suure fondisuurusega (16, 18), lühike, nii suur- kui kirjatähti sisaldav lühikeste ridade ja lausetega lapsele sisult huvitav lugu või salmike. Ma arvan, et ma kunagi teengi sellise asja ära, aga siis peab seal juba pealkiri viitama otseselt lugemaõppimisele ja lihtsa ees- või kaanetekstiga seletama lapsevanemale lahti, milles asi.
      Praegu me oleme ikkagi olukorras, kus need 95 % vanemaid õpetavad oma last lugema trükitähelise tekstiga, ja ma pean koolieelikutele sihitud raamatutes seda arvestama.

  3. reet said,

    5. okt. 2012 kell 14:33

    Meie laste (väga kogenud, eripedagoogi haridusega) lasteaednik ütles, et kui suurtähtede lugemine on põhimõtteliselt selge, siis tulevad väiketähed iseenesest. Tõesti, nii vanim kui keskmine hakkasid lihtsalt ühel päeval väiketähti veerima, ilma erilise suunamise või sunnita. Väikesed b ja d lähevad kuuesel veel mõnikord vahetusse, aga tal see lugemise nõks alles üsna värskelt käes ka. Võta siis kinni, kuidas see lugemahakkamine käib.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: