Lullamilla, seened, kirimikud, võtmed, helkurid…

Ilus nädalavahetus oli, vihmgi lõppes paariks päevaks. Reedel polnud sellest küll suuremat kasu – oli tihe tööpäev, mis venis pimedani. Tahtsin kindlasti esmaspäevase Läänlase-kolumni enne nädalavahetust valmis jõuda, teema oli mul peas mõlkunud terve nädala ja sada võimalikku mõttearendust sellega seoses, aga uskumatult raskeks osutus ühtainustki neist kirja panna. Kusjuures mul on tunne, et kõbin seda täna õhtul siiski igaks juhuks veel natuke.
Lullamilla idee andis Ott, lühidalt seda ei saanud ja tuli sellestki terve lugulaul. Peaaegu poeem kohe.

VÕTI VIKTOR JA HELKUR HELEN

VÕTI VIKTOR
JA HELKUR HELEN
ARMUNUD OLID
MIS KOLE JA PELE.
ELASID KOOS
ÜHES MÕNUSAS TASKUS,
KUID OMETI RÕHUS NEID ELURASKUS –
KOKKU SAID ARMUNUD
HARVA JA VÄHE,
JA KOOSELU NIIVIISI
ÜLDSE EI LÄHE!

TOASOOJUSES
HELEN OOTAMA PEAB,
MILLAL PEREMEES ENNAST
ÕUE SEAB,
VÕTAB VÕTME LUKU JA UKSE EEST,
PISTAB TASKU
JA ONGI KODUS TA MEES!
AGA JUBA SEALSAMAS
ON HELKURIL EES
SAADA VÄLJA TIRITUD
TASKU SEEST,
RIPPUDA LÖRTSIS
JA VIHMAVEES
JA IGATSEDA
OMA VIKTORIST MEEST!

SIIS JÄLLE TEISTPIDI:
TASKUSSE HELKUR,
VÕTI VÄLJA,
JA MAJAS ON SELGUS,
MIKS VÕTMEL JA HELKURIL
ELU EI KLAPI –
KOOS OLLA ON AEGA
NEIL NAPILT, NII NAPILT.

Eile lõpuks sain jälle seenele! Sel sügisel on patuselt vähe metsas käidud, sügavkülmik haigutab veel üsna tühjana ja oli tõsine oht tulev talv mööda saata metsaseenetult. Käisime Spithamis, algul ühes lehterkukekate kohas ja pärast vanade rannaluidete peal, seal kus ikka – hongade juures. Õnnistas lehterkukeseentega, neid oli palju! Aga hobuheinikute osas pidime nentima, et jäime peole hiljaks. Kahepeale saime vaid kilokese sügavkülma. Ja tõsiselt nörritas vaatepilt vananenud, ussitanud ja upakile vajunud hobuheinikutest seal islandi samblikus ja liivas. Oleks me eelmine nädalavahetus läinud, siis poleks jaksanud neid ära korjata! Oleks purgid ja potid saanud pilgeni. Umbes nagu aastal 2010, mil seenepuhastamine mind juba üsna mõtlikuks tegi:

Siiski tirisime koju kolm keskmist korvitäit seeni, kilo hobukaid ja kilo lehterkukekaid läks pärast puhastamist ja panni sügavkülma, kolm pooleliitrist purgitäit sain lehterkukekaid omas mahlas ja ühe purgitäie marineeritud limavöödikuid Heleni rõõmuks (need tema suured lemmikud). Mõned tulevased purgitäied männiriisikaid ligunevad teises vees õues, homme on aeg nad kupatada ja edasi vaadata, kuhu ma nad panen ja mis ma teen.
Tahaks veel minna triibuliste heinikute järele, kuigi mul on kahtlane tunne, et nende aeg võib samuti juba läbi olla. On hilisemad seened küll, kuid siiski umbes samaaegsed hobuheinikutega. Ja sügis- ning oliiv-limanutte võiks veel saada, ja suits-kollanutte kah. Siis mu hing oleks selleks hooajaks päris rahul.
Ahnus, mis muud.

Täna olime ema juures, seal käis õunamahlaaktsioon. Jäime hiljaks, kurb ja kahju, oleksin tahtnud abiks olla, aga Ott ei jõudnud oma homset Päevalehe-koomiksit kuidagi valmis. Igatahes kui kord sinna saime, siis sain ennast vähemalt osaliselt rehabiliteerida, aidates pesta ja purustada viimast pressitäit. Õnneks olevat neid pressitäisi olnudki ainult neli, õunu see aasta oli vähevõitu. Ott küttis sauna, olime.

Aga õhtul kodus pressisin ma lõpuks ka selle teise paari untsuläinud sõrmedega kirimikke ära ja saan nüüd neid ka näidata. Muidugi nüüd on uued sõrmed peale kootud, nagu käib. Need kirimikud on üsna pika randmega, paljudele meeldib, kui randmed on pikad. Need siis ongi sellised. Muster on labakinda muster mingist 40-ndate lõpu Nõukogude Naisest. Täpset aastaarvu kahjuks vaadata ei saa, pool mustrilehte on rotid ära söönud.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: