Kõik puha töö, ja ühed sokid kah

Selle arvamuslooga, mida siin reedel hirmsat vaeva nägin, läksid asjad ikka õige kummaliselt. Hakkas täiega oma elu elama, veider vaadatagi. Mul pole kunagi varem miski lugu FB-s 83 jagamist saanud. Esmaspäeva hommikul juba võeti see lugu Läänlasest Delfisse kuhugi sinna sabaotsa, aga lõuna ajal oli see juba ülemise otsa lugude hulka pandud ja pilt ka juurde leitud. Sada kuuskümmend kommentaari (mida ma igaks juhuks ei lugenud ega kavatsegi lugeda) pluss ärapahandatud inimeste ja rõõmustanud inimeste isilikud kirjad mu FB sõnumikontole. Hämmastav. Isegi õudne natuke. Aga üüratu nii positiivne kui negatiivne vastukaja tähendab seda, et ju siis puudutas kuidagi. Läks korda, ühel või teisel moel. Mis on hea.

Aga Läänlasega läheb nüüd asi nii, et siiski osutus reklaamivaesel sügishooajal lugu nädalas veidike keeruliseks majandada, nii et pikendame mu kolumnide intervalli. Eile käis Ivar, arutasime seda asja päris põhjalikult. Väikese väljaande asi, see on ju täiesti mõistetav. Ma mõtlen, et võib-olla polegi see tegelikult nii paha, vahelejäävatel nädalatel saan siis kirjutada otse suurtele lehtedele või Õpetajate lehele. Iseenesest see nädalane arvamusloo rütm on hea, mulle sobib, see hoiab mind kuidagi ühiskondliku mõtlemise lainel. Vahepealse mõne aasta jooksul kippusin selles osas väga ära vajuma.

Muidu on kaks päeva läinud kuidagi lihtsalt sekeldamise alla. Eelmise kuu dokumendid kokku; üks leping sai läbi töötatud; paar Oti pilti sai jälle lõuendile trükitud ja koos minu raamatuga Rootsimaale ühele toredale tellijale teele pandud; Stockholmi Eesti majast võeti näitus maha ja nüüd selgitame kirjavahetusega selle kodumaale saatmise võimalusi; asjaõiendused ja kirjavahetus koolide-raamatukogudega, kuhu see kuu esinema lähen. Tühja ja tähja, siia ja sinna.

Õpikukirjastus Avita on huvitatud mu lastenäidenditest, mida praeguse seisuga on kogunenud 7, et need koolide ning lasteaedade tarbeks võib-olla raamatuks teha. Ma ise kusjuures pakkusin neile selle välja, kui eelmine kuu Otiga koos Avitas käisime Oti illustreerimistöö pärast (mõned illukad 5. klassi emakeeleõpikusse). Nüüd ootavadki tekste näha, aga kaks on nende hulgas sellised, mida ma pean natukene ümber kirjutama, et lastele endile mängimiseks sobiksid. Päevake-paar läheb sellega, vast rohkem mitte. Tore oleks, kui need raamatuna ära ilmuksid, kõiki on mingi trupike kusagil väiksemates kohtades juba mänginud ja nüüd vedeleksid need tekstid mul muidu täitsa kasutuna kusagil kõvaketta sügavustes. Samas ise seda kirjastada oleks minu jaoks suht tundmatu maa: lastenäidendikogumikku poodide kaudu eraisikutele müüa oleks vististi üsna mõttetu, tuleks kuidagi otse see koolidele-lasteaedadele suunata, ja sellega saab Avita kindlasti minust märksa paremini hakkama.
Ja ongi “Roosi” jälle ooterežiimil. Õnneks ei ole sinna enam palju vaja. Novembriks on ta kindlasti niikaugel, et saab juba selle peale projekti kirjutada.

Mõtleme uue noorteseriaaliga seoses, kuidas tegevusliine sutsu pingelisemaks saadaa – tundub, et oleks vaja. Tegelikult on selleks seal ka vähemalt üks hea võimalus, mida alguses jubedaks tahtsingi, aga produtsendi ja tulevase režissööri meelest oli see liiga kole. Ta mitte ei tahtnud seda tegelast nii pahaks teha. (Ma olen koostöös mitme umbes endavanuse režissööriga täheldanud üht naljakat asja – et on tegelikult hämmastav, kuidas suur osa neist ei taha kohe üldse pahaks tegelaseks teha natukene endasarnast meestegelast! Nt samas eas ja sama sotsiaalse taustaga tegelast. Esmaspäevastes “Saladustes” ma vaatasin ka kurbusega, kuidas pahaks mõeldud meespeategelane, kellel stsenas oli tütrega psühholoogiliselt väga pinev ja terav vastasseis, oli ekraanil muutunud suvaliseks heatahtlikuks lontruseks – ja lugu oli kadunud.) Aga mul on tunne, et vist ikka peab sellele seriaalimehele need pahad plaanid pähe panema. Asi on ju selles, et igale tegelasele mõjuv oht peab olema vähemalt sama realistlik ja suur, kui on tegelase taotlus oma eesmärki saavutada. Muidu ei teki korralikku pinget asjasse, muidu tuleb mingi mängu-värk, mage nali või suitsupääsukese lend raagus puude taustal viiuli saatel.
Piloot tulebki mulle. Saatsin eile produtsendile kirja ja palusin eellepingut. Kunagi peab ju inime (mina) õppust võtma, eks ole.

Siis on päevakorral meil Otiga veel selline küsimus, et kui Eesti Rahvuskultuuri Fond EI TOETA raamatute kirjastamist ja seadmete ostmist, siis mille pagana jaoks ma üldse sealt lastekirjanduse arendamiseks ja edendamiseks mõeldud Juhan Jaigi allfondist raha küsida saan? Kui honorare küsin, siis see läheb ju samuti kirjastamise alla? Kui ma küsin Otile stipendiumi “Roosi” illustreerimiseks, siis sed ilmselt ka ei anta, sest see on ju juba kunsti tegemine ja ei kvalifitseeru. Aga kui ma endale “Roosi” lõpunikirjutamiseks stipendiumi küsin, siis see kvalifitseeruks küll, aga taotlusele tuleb ju lisada käsikiri, mida ei saa olemas olla, kui selle kirjutamiseks alles stipendiumi küsitakse. Või mida?
Aga ma olen kindel, et nädala lõpuks on mul ka see keeruline mõttemäng kuidagi lahendatud.

Ja kudusin siin vahepeal tellimise peale ühed erksad meestesakisokid. Praegusel hetkel on need juba sisuliselt maha müüdud (hämmastav – ma pole kunagi isegi mõelnud, et võiksin raha eest käsitööd teha!? Aga miks ka mitte, kui inimene kirjutab ja ütleb, et tahab, ja ma ju oskan, ning õhtune lisateenimisvõimalus samal ajal telekat vaadates on ju tore!).
Koekirja kirjeldus on selle postituse viimases kommentaaris, kes proovida tahab.

Advertisements

1 kommentaar

  1. Toomas Jürgenstein said,

    13. okt. 2012 kell 10:13

    Tere!
    Tahtsin öelda, et mulle see odavate inimeste lugu väga meeldis ja tsiteerisin seda ka oma Postimehele läkitatud arvamusloos (loodan, et ikka ilmub). Kokkupuutekoht oli, et analoogiliselt avalikkuse ette paisatud arstide keskmise palgaga (mis on statistilise mustkunsti tulemus) ning mis vähemalt osad inimesed arstide vastu häälestas, on haridusministeerium viimasel ajal järjekindlalt rõhutanud, et normaalse õpetaja tööaeg mahub 35 tunni sisse nädalas (no selge, et see on absurd). Sealt aga tuleb signaal avalikkusele: õpetajad saavad peaaegu riigi keskmist palka, töötavad 35 tundi nädalas, neil on pikk suvepuhkus – mis neile veel vaja on!
    Ühesõnaga, arvamuslugu oli väga hea.
    Toomas Jürgenstein


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: