Olin siin väsinud jälle

See neljapäevane Kiviõli-sõit väsitas mu hullupööra ära. Üks asi see esinemispinge, mis mulle raske on, siis see vara-varahommikune tõusmine, mis ka mulle raske on (pidime poole seitsmest sõitma hakkama, nii et viiest püsti), ja muidugi päev läbi ratastel. Kaks esinemist oli – kõigepealt viiendikud ja seitsmendikud, ning magustoiduna saalitäis gümnasiste. Kooliveerandi lõpp, tavapärane tunnistuste-eelne rahutus nooremas rühmas, mõned julged poisid küsisid, millal koju saab jne. Aga mulle tundus, et suuremas osas oli neil ikka huvitav ka. Küsisid päris palju asjalikke küsimusi. Gümnaasiumiosa aga ma nautisin väga. Väga, väga head kuulajad olid, mõnikord hakkas mul endal lausa kahtlane, sest saal oli nii haudvaikne, et kuulsingi ainult iseenda häält. Magama jäänud nad ei olnud, silmad olid pärani, säravad ja põnevil. Toredad noored. Pärast õpetaja ütles mulle, et ongi sellised kultuurihuvidega klassid: hästi paljud laulavad, mängivad pilli, kirjutavad või näitlevad.
Tagasi sõitsime Avinurme kaudu ringiga, sest mul vedeles üks poolik kast raamatuid seal. Kunagi sai see sinna mingite pidulike päevade puhuks müügi jaoks jäetud, nüüd saime jäägi tagasi. Tahtsin osta Peipsi ääre sibulaid ja siis käisime veel Mustvees neid hankimas, ja üle Jõgeva koju.
Reedel olin veel väsimusest sooda, nii et lullamillaga oli kohutav probleem, mitte midagi ei liikunud peanaha all. FB-s algas mu vastavasisulise postituse kommentaarides seepeale spontaanne lullamillatamine! Nii tore, ja lõpuks sain ma enda oma ikka kah valmis.

KOHTUMINE SÕÕRIKUGA

SÕÕRIK, SEE ON LASTE SÕBER,
SUHKRUNE JA SOE.
ET TEEB PAKSUKS, SEE ON TÕDE,
AGA SEE EI LOE,
KUI ON OLDUD HIRMUS TUBLI,
ÜLETATUD ISEEND,
LÄBI KÄIDUD VESI, TULI –
– SIIS ON SÕÕRIK VEREVEND!
KÜLLAP JUBA RÕÕMU JAGUB,
KUI MA LETIL TEDA NÄEN.
TERE, SÕÕRIK, SOE JA MAGUS,
MUUDA MÕNUSAMAKS PÄEV!

Rohkem midagi ei teinudki, kuigi SUT näris koledasti sees. Aeg saab otsa, aeg saab otsa, aga minul pole veel midagi tehtud…!!! Selle asemel vaigistasin südametunnistuse röökimise magamisega. Ka laupäeval. Tegin nägu, nagu mul oleks õigus puhata ka. Aga siis helistas raamatupidaja ja tuletas meelde kõiki neid septembrikuu pabereid, mida mul pole veel kokku pandud, ja pühapäeval tegin selle asja ikka ära. Enne kui emme juurde sauna läksime.
Ah jaa, metsas käisime ka, koertega. Selles kohas, kust ma üks aasta suits-kollanutte leidsin. Noh, praegu neid igatahes ei olnud. Võib-olla sellepärast, et külma pole veel olnud?
Ning siis käisin kinos ka. Vaatamas Ilmar Raagi “Eestlannat Pariisis”.

Ilus ja tõsine film, Hea psühholoogiline draama. Ainult et jube aeglane ja sündmusvaene minu jaoks. 90 minuti jaoks oli reaalset tegevustikku liiga vähe. See tähendab, et toimus küll – karakterite hinges ja nii-öelda karmi koorukese all, aga no ma ei jaksa neid sisepingeid jälgida 90 minutit järjest, isegi kui näitejad on väga head ja teevad suurepärased rollid ja mängivad selle kõik välja, mida näidata taheti. Laine Mägi ja Jeanne Moreau olid absoluutselt imelised mõlemad, mängisid ka need pikad stseenid pingeliseks tegelikult (kus oli midagi pingeliseks mängida). Väga palju oli lihtsalt pikki staatilisi stseene sellest, kuidas peategelane jalutab ja läbib oma sisevõitlust. Mitu korda kohe. Ma ei saanud aru, miks see Anne terve filmi jooksul muudkui jalutab! Jalutab, minutid lähevad, mina haigutan ja iseendal ka häbi, et näe, nüüd hea filmi ajal hakkab igav. Igatahes jah, hoolimata sellest psühholoogilisest poolest ja väga headest näitlejatöödest ei ole see film päris õige minusuguse kärsitu jaoks.
Tiit Tuumalu on sellest Postimehes ka arvustuse kirjutanud. Nõustun küll.

Aga täna tegin Lääne Elule ühe arvamusloo (koolivägivalla ohjamise teemal). Tarmo lubas, et paneb neljapäevasesse lehte, ja siis panen blogisse ka.

2 kommentaari

  1. lagrits said,

    22. okt. 2012 kell 20:15

    Mulle näib, et neid “tühje” jalutuskäike mõistsid paremini need, kes ise sarnases situatsioonis olnud. Mina tundsin end neis ära, paljud rahvuskaaslased välismaal samuti. Lihtsalt ei oska alguses “olla”, pelgad kohalike inimestega suhelda, käid ja vaikselt vaatled, et teada saada, kust otsast alustada.

  2. Maire said,

    22. okt. 2012 kell 22:13

    Neist huvitatud gümnaasiumiõpilastest oli küll tõeline rõõm lugeda 🙂 Ehk ei olegi kõik veel kadunud.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: