Vaatasin ära “Puhastuse” ja käisin Kose-Uuemõisas

Üleeile esinesin Kose-Uuemõisa külakeskuses ja sain täiesti rõõmsalt rabatud – et see üritus pidi toimuma koolivaheajal ning keset tööpäeva, siis ma olin tulvil kõige hullemaid kartusi. Et äkki ei tulegi ühtegi inimest, või kui tuleb, siis äärmisel juhul paar pensionäriprouat. Aga näe, tuli! Ja et eriti lapsi ning noori koolivaheajal kirjandusüritusele saada – selle taga peab kindlasti olema Kose-Uuemõisa raamatukogu juhataja südamega tehtud organiseerimistöö.
Väikese koha kohta (kus alevikus tegutseb ainult algkool) oli rahvast küll. Kõik igavesti toredad ja huvilised inimesed. Ja huvitaval kombel kõik naissoost. Statistika järgi muidugi ka erinevas vanuses naisterahvad lugevat rohkem ilukirjandust, kui poisid ja mehed. Siiski juhtub harva ette sellist seltskonda, kus poisse või mehi üldse ei ole. Sellepärast natuke imestasin. Kuid jah – maakoht ja sügistööd ja nii edasi.
Ilus oli see alevik küll. Ja külakeskus on neil tehtud kunagisse EPT hoonesse, selline tore, ruumikas ja triibuliste kardinatega.

Eile kirjutasin kogu päeva “Suletud uksi”. Praegu käsil üks selline lugu, kus lahutatud naine ja laste ema on otse patoloogiline varas ja ilma igasuguse häbitundeta. Laste isa on hirmus mures, sest naine mõjutab ka lapsi näppama ja väärastab nende ettekujutust elust ja moraalist. Tõlkida on veel 26 lehekülge, kui ma hästi tubli olen, siis nädalavahetuseks võiks selle ka valmis saada.

Mul ja Otil on päevakorras netisõltuvuse teema – iga mõttepausi ajal kättesaadav internet takistab töötegemist! Jah, takistab! Jube lihtne on, kui mõttejooks hetkeks katkeb, vajutada netibrauseri ikooni ja kanduda “viieks minutiks” foorumite, ajalehtede ja blogide põnevasse maailma. Ja väga sujuvalt ning nagu iseenesest saab viiest minutist pool tundi või tund… või ka kaks… Ning õhtul kirud ennast, et jälle ei jõudnud nii palju, kui oleks tahtnud või pidanud. Häbi.
Meie hakkame nüüdseks ruuterit lihtsalt välja lülitama. Ruuter on esikus ja kõrgel, selle näppimiseks tuleb trepikäsipuu tugiposti otsa ronida. Loodetavasti iga mõttepausi ajal seda aktsiooni ei viitsi ette võtta. Ja interneti jaoks jätame endale tööpäeva sees tunnikese, ning kogu õhtu – palun väga.
Muidugi me veel ei tea, kuidas me selle distsiplineeriva süsteemi toimima saame. Aga idee on õilistav.

Täna tuleb laps koju, ja ma teen oma aia viimasest kabatšokist suvikõrvitsa-šokolaadikoogi. Millalgi õhtul. Ning ühepajatoitu. Ja kütan ülemise korruse soojaks.

Aga eile käisin jälle kinos – ühte hirmsat filmi vaatamas, Jokise “Puhastust”. Oli hea, tugev film, väga jõuline, emotsionaalne ja väga õudne. Jõhkrast vägivallast tulvil, nii vaimsest kui füüsilisest. Väga paksult värve. Isegi liiga paksult minu meelest. Ma oleks eelistanud selle teema diskreetsemat lahendamist. Paksud värvid hakkavad kohati oma eesmärgile vastu rääkima – ajavad asja groteskiks, kuidagi karikatuurseks, see loob distantsi või lihtsalt soovi end distantseerida, võib kergesti muutuda ka naeruväärseks, kui seda tegelikult üldsegi tarvis ei oleks, kui seal naeruväärsust tegelikult olla ei tohiks. Näiteks ma oleks parema meelega mitte näinud seda stseeni, kus Hans ja Ingel oma kambris seksivad ning Aliide vahib uksepraost masturbeerides pealt. See oli lausa totter. Või koht, kus karmid mehed kuuekesi vallamaja punaste käest ära võtma läksid, sinimustvalge õlal lehvimas. No kuulge. Ja litsimaja-stseenide jõulisus hakkas ka vastu. Mitu korda tekkis tahtmine öelda: äkki aitaks juba, ma sain ju juba aru, et see oli väga ilge.
Raamat oli diskreetsem, vaoshoitum. Samas oli film meeldivalt mitmetasandiline, tähenduskihistused tulid paremini välja kui raamatus, näiteks mõtlesin ma just filmi puhul selle vangistuse-teema peale, mis raamatus nii väga nagu esile ei tõusnudki. Et samamoodi, nagu Zara oli sutekate vang ja Aliide-Ingel süsteemi vangid, oli Hans Aliide vang. Ja et vaimne vägivald, mida Aliide Hansu suhtes pani toime egoistlikust armastusest (teda nii-öelda varjates, aga tegelikult vangis hoides) ning 10 aastat järjest, ei olnud oma põhimõtteliselt olemuselt ning tagajärgedeltki sugugi kahjutum ega leebem, kui see füüsiline vägivald, mida panid toime NKVD mehed või sutenöörid.
Ja ka see vägivalla- ja vangistusneeduse lõpetamine, lunastus, tõesti see puhastuse teema tuli filmis minu meelest selgemini välja kui raamatus.
Ma vaataksin hea meelega seda filmi teistki korda, kui saaks need minu jaoks liiga grotesksed episoodid vahele jätta.
Näitlejad tegid väga head rollid. Seda imetlesin tõesti. See oli päris-päris. Peaosades soomlased, enamus filmimeeskonnast kah soomlased. Aga see ju loomulik, kui ka režissöör on soomlane.
Mida ma veel oma mõttes tunnustavalt ära märkisin – et oli välditud kiusatust pildile panna ka Koluvere loss. Sel polnudki sinna asja, aga mulle tundub, et paljud eesti filmirežissöörid, kes ilusaid-mõjuvaid pilte armastavad kaadrisse lavastada, oleks selle kuhugi ikka ära toppinud. Hea meel, et seda ei tehtud.
Koluverega seoses tuli mulle meelde muidugi see, et selle kandi vallamaja oli nendel õudsetel aegadel tõesti miski punaste keskus. Mu vanaema (kes nendel aastatel elas 3-4 km kaugusel Silla külas) on rääkinud, et 1949. aasta küüditamise ajaks koondati veoautosid juba päevi enne kokku just Koluverre, seal käis põhiline organiseerimine.
Ja siis ta mäletab mingit tulevahetust otse sealsamas Silla külas – nad elasid koolimajas ja ta varjas end väljas lendavate kuulide eest toas põrandal lamades.
Metsavendi oli seal muidugi palju, suur Marimetsa raba sealsamas.
See film jäi jah kuidagi mõtetesse häirima. See tähendab, et ju siis mõjus. Ja ma olen tegelikult rahul, et ma selle ära vaatasin.
Erkki Bahovski kirjutas sellest Postimehes ka. Treilerit ilmselt olete kõik juba näinud.

1 kommentaar

  1. thela said,

    31. okt. 2012 kell 10:53

    Ma ei ole suutnud ei raamatut lugeda ja kindlasti ei suuda filmi vaadata. Sellest ajast on pereringis nii palju kuuldud, et oleks aeg enda jaoks see rahulikult minna lasta. Aga maailma jaoks on nii raamat kui film hädavajalikud. Et neile öelda, mis sel tillukesel maalapil sel ajal toimus.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: