Ja nii ma “Roosi” jaoks stippi ei saanudki

“Rohi oli kõrgeks kasvanud ning täis lilli, mida pumps endale ette kujutas. Ta jutustas rehitsetud teeradadest, mis olid korralikult ääristatud teokarpide ja väiksemate kullatükikestega, ning nendel peatuvatest päikeselaikudest, mis talle hirmsasti meeldisid. Ta lasi tuulel mühiseda kõrgelt üle oru ja sõita läbi metsaga kaetud nõlvakute ning vaibuda nii, et vaikus oli jälle kõikemattev. Õunapuud õitsesid. Pumps pani puu õunu täis ja võttis jälle ära, riputas üles võrkkiige ja puistas puukuuri ette kuldset saepuru. Nüüd oli ta päris maja ligidal. Seal olid pojengipeenrad ja veranda… Veranda lebas kesk hommikupäikest ning oli täpselt selline, nagu pumps oli selle teinud – lehemustrilise nikerdusega rinnatisel – kuslapuu, kiiktool, kõik.
Pumps Toft ei läinud kunagi majja sisse, vaid ootas väljas. Ta ootas, et mamma tuleks verandatrepile.
Kahjuks jäi ta alati just sellel kohal magama.”

Ja siis otsustas pumps lõpuks minna muumimajja ja rääkida, kes ta on.

Aga mina esinesin eile Rapla Vesiroosi Gümnaaisumis. Neil on väga, väga ilusasti ja otstarbekalt renoveeritud koolimaja, pealegi suurepärase värvivalikuga.

Tähelepanuväärne on, kuidas see koolimaja on seestpoolt projekteeritud – mulle väga meeldib, et koridorid on kõik tehtud võimalikult helisid summutavaks. Koolides on müraprobleem ju nii tavaline ja isegi paratamatu. Aga tuleb välja, et nutika projekteerimisega on võimalik helilaineid kinni pidada, kõrvale suunata, summutada. Seinad ei jookse ühetasa, klassiuksed on ehitatud nagu sujuvatesse õgvendustesse, mis koridorihääled kannab klassiustest mööda. Vaheseinad jms teenivad ilmselt sama eesmärki. Ja taimed ning pingid koridorides! Ja minu lemmikvärvid!
See lahendus meeldib mulle ka väga, kui klassiuste kõrval on klaaspaneelid, mis võimaldavad koridorist klassi sisse vaadata. Diskreetselt distsiplineeriv abinõu. Ja kujunduslikult ilus ning avarust ja õhku lisav element.
Esinemine ise läks ka toredasti. Mind kuulasid 7. – 9. klassi noored, jälle sellised viisakad ning toredad. Lasid mul rääkimisega nii hoogu minna, et kaotasin ajataju ja röövisin nende vahetunniajast kah veel kümme minutit. Andku nad mulle selle eest andeks, ma ei teinud meelega. Koolikella ei olnud ja nemad muudkui kuulasid ja mina muudkui rääkisin ja… noh, nii see juhtus.

Pärast kodus tuli veel väike õlleõhtu Ivariga ja laps helistas.

Täna aga oli asi tõsine ja lumi maas. Kasvuhoone uks oli kinni külmunud ja ma ei pääsenudki sisse, et paar kevadel kingitud ja potis kasvanud orientaalliiliat seal pottidega mulda kaevata ning kinni katta. Jäid niisamuti. Homme püüan ukse alla natuke sooja vett valada ja siis me veel vaatame, kas saab või ei saa.

Rahvuskultuuri Fond muide avaldas oma stipisaajate nimekirja ja mind nende nimede hulgas ei ole. Juhan Jaigi laste- ja noortekirjanduse stipp anti hoopis Lauri Sommerile. Muidugi ma olen kade. Ja natuke kurb ka, et “Roosi” väljaandmisel juba nii ruttu esimene takistus ette tõuseb. Aga teisest küljest jälle – kui mina oleks selle saanud, siis oleks jälle keegi teine kade ja kurb, nii et lõppude lõpuks teeb see ju sama välja. Pealegi Lauri Sommer on mu hingele üpris armas luuletaja.

Eks ma oota, mis see kulka nüüd Roosi asjus otsutab või ei otsusta. Kui ei otsusta, siis läheb seegi projekt teadmata ajaks edasi lükatud projektide nimekirja. (Mu keel tõrgub ütlemast, et luhtunud projektide nimekirja. Seal on ees juba “Minu käed” ja jõulumuinasjuttude raamat. Ilmumata kõik puha. Jama on see, et neid tuleb ju kogu aeg juurde, neid uute lasteraamatute mõtteid ja käsikirju, peaks kogu aeg eest midagi ära realiseerima – aga ilma kulka ja muude abinõudeta neid kvaliteetses vormistuses välja anda pole väga mõeldav.)

Advertisements

Sügis saab otsa

Mingi äravajumine on toimunud. Tahan tööd teha, aga ei saa. Pärast “Roosi” lõpetamist ja taotluse sisseandmist ei saa ma sellest kuidagi välja, ikka mõtlen veel ja kujutan ette neid tegelasi ja elan alles selles asjas sees. Ning olen enda peale vihane, sest juba tahaksid uued asjad tegemist, kindlasti oli näiteks vaja enne kuu lõppu veel mõned arvamuslood kirjutada, aga lihtsalt võimatu.

Aias on hea. Aga aed läheb nüüd tuttu. Nüüd on sügiseste aiatöödega ring peal. Kõik on puhastatud, lõigatud, tulbisibulad maas ja pottides taimed maasse kaevatud. Aed on lage, kadunud, tudus. Täna oli mulla peal juba õhuke kõva koorik. Meel natuke kurb. Talv tuleb.

Lugesin, nagu iga aasta novembri lõpus, üle üht oma lemmiklasteraamatut, Tove Janssoni “Hilja novembris”. See mõjub alati mulle nii rahustavalt, kui see kõige jubedam aeg jälle käes on. Üldse, on raamatuid, mis saadavad mind läbi elu – Tove Janssonilt mul ongi kaks lemmikut: üks on “Muumipapa ja meri”, mida me Otiga palju kordi teineteisele ette lugesime oma käimise ja abiellumise päevil. Ja teine on “Hilja novembris”. Alati novembris. Ja neil kahel ei ole eriti palju ühist ei Muumitrolli koomiksite ega multikatega. Need raamatud on filosoofia ja maailmatarkus. Need kaks on ikka juba väga seal laste- ja suurte kirjanduse piiri peal. “Hilja novembris” jäigi muide Janssoni viimaseks lasteraamatuks (oli üheksas muumiraamat), edasi kirjutas ta ainult täiskasvanutele.
See novembriraamat räägib sellest, kuidas terve hulk eriskummalisi tegelasi üksteisest sõltumatult satuvad oma eluga justkui kriisi ja otsustavad minna muumimajja, kus kõik on alati ilus, selge, kerge ja lihtne. Neist igaühel seostuvad sellega eri kujutluspildid, eri ootused… igatahes, kui nad sinna kohale potsatavad, selgub, et muumiperet seal ei olegi. Nii nad on seal võõras majas, hilja novembris, koos hoopis kellegagi, kellega nad üldse arvestanud ei ole, ja ikka silmitsi oma isiklike unistuste, pettumuste ja deemonitega.
Esimeses peatükis läheb Nuuskmõmmik oma igasügisesele rännuteele.
“Sügise vaikne üleminek talveks ei ole õigupoolest paha aeg. See on aeg, et kesta ja kindlustada ja soetada nii suuri tagavarasid, kui vähegi võimalik. On meeldiv koguda kokku kõik see, mis sul on olemas, korjata soojust ning omaenese mõtteid ja pugeda sügavale ohutusse orva, pessa, kus kaitstakse seda, mis on tähtis, kallihinnaline ja täiesti enda oma. Siis võivad külm, tormid ja pimedus tulla, millal tahavad. Nad kobavad ümber seinte ja otsivad sissepääsu, aga ei leia, sest viimane kui üks neist on suletud ja seespool istub too, kes on olnud ettenägelik, ja naerab endamisi oma soojuses ja üksinduses.
Leidub neid, kes jäävad, ja neid, kes lahkuvad. Nii on see alati olnud. Igaüks võib valida ise, aga ta peab seda tegema siis, kui selleks on õige aeg, ning mitte kunagi kartma lööma.”

Noh jah, mina ei lähe siit veel kuskile. Selle talve oleme ilmselt veel igati paigas. Võib-olla uus kevad toob uusi võimalusi.

Aga siinkirjeldatud raamatust on muidu kirjutatud veel siin ja Vikipedias.

Elupilt. Tibud ja Nibiru

Näe, kui naljakalt tuli välja – Maaleht tegi lehte selle tibuloo, mida ma siin paar postitust tagasi väga põgusalt kirjeldasin. Mainivad veel mu tibuluuletustki. Huvitav, äkki nad saidki neist tibudest teada minu blogi kaudu? Lahe.

Tegin täna Õpetajate Lehele üht lugu, mis paluti. Nende “Elupildi” rubriiki, koos fotoga. Kirjutasin neile enda ja Oti lennuväljal uitamisest 13-14 aastat tagasi. Ajast, kui me alles unistasime, et teeme seda, mida praegu teeme.
Foto on selline. Katimati tegi. Vist oli aasta 1999.

Loo panen üles aga siis, kui Õpetajate Lehes see ilmunud on (30. novembri lehes). Muidu ei ole ilus.

Ilmateade lubab uut ilgust ja lörtsi. Aga mul on pooled peenrad veel korda tegemata ja püsikupealsed maha lõikamata. Loodan kuidagi jõuda. Võib-olla ei jää ka järgmine lumi pikalt maha, siis oleks detsembriski veel aega rahmeldada. Täna sain pooleteise tunniga korda nii umbes 7 jooksvat meetrit, aga umbes 5 korda sama palju on ju veel. Peenrabordüürid jooksevad piki aia äärt, sellepärast neid meetreid palju tulebki (aga ikka on pagana kombel vähe ruumi, ma ütlen, õieti ei olegi neis enam üldse ruumi mitte millegi jaoks!).
Kuigi kui me siin kuu aja pärast Nibiruga vastu pead saame, siis ei ole vast suuremat tähtsust, kui korras mu peenrad on, eks ole. Ma nii lootusrikas siiski ei oleks, sest astronoomid ja muud teadlased on kindlalt veendunud, et maailmalõppu seekord ei tule. Aga samas kripeldab minus mingi väike ärev kuradike, kes arvab, et võib-olla siiski peaks tikke, seepi ja soola ostma…
Kuigi kui ma SEDA nimekirja FBs jagatavat nägin, siis ma leidsin küll, et kuradike saab labidaga pähe, kui vait ei oska olla. Mõtle, mis see maailmalõpp korralikult valmistudes maksma läheks! Nii et – ei mõtlegi. Tsurr!

Teokalt

Ärge minu käest küsige, mis pseudonüüm. Üldse on see laps mul üks imetegu algusest peale. Eks ta on imeline edasi. Sellesügiseses Värskes Rõhus leiate ta debüüdi noore prosaistina.
Ja tema novellikesed mulle meeldivad. Või pigem vist on need novelletid. Igatahes on need midagi armsat ja kummalist. Jätkaku.

Eile käis Ivar, kergelt külma saanud, pudeli brändiga. Tegin teed ja ahjuvormi männiriisikate, hakkliha ja üleeilse kartulipudrupõhjaga, ning ravisime siis ennast, st mina profülaktiliselt. Aga täiesti mõistlikult, nagu hommikul õnneks selgus.

Nii et minu tänane vägitegu oli kulkale “Roosi ja emme” peale taotlus kirjutada. Kirjutasin. Kusjuures hommikul kirjutasin veel viimase õhinaga neli jutukest juurde, sest tundus, et saab parem. Kui mul juba nagunii see Pitsamees seal oli, siis arvasin, et on tore, kui ta lõpuks Roosi emmega paari heidab ja Roosile papaks hakkab. Eks neid üksikema-lugusid ongi meil lastekirjanduses hirmus vähe. Lastekirjandus millegipärast armastab harmoonilisi tervikperekondi – erinevalt elust, kus vaid iga kolmas meie peredest on tervikpere koos lapse või laste mõlema bioloogilise vanemaga. Ja väga tihti on lapsed tunnistajaks olukorrale, kus nende üksik emme leiab omale mehe. Nii ma tegin Roosiga ka.
Igatahes sellest tuleb helge ja rõõmus raamat. Kui nüüd ainult toetus tuleb ja välja jaksab anda.

Õue täna ei jõudnudki. Nüüd lähen teen hoopis lillkapsasuppi.

Tibud, Roosi ja kodanikuühiskond

Lõpuks suutsin selle kaua mõeldud arvamusloogi üles kirjutada. Läänlasest noppisid selle üles Delfi ja siis mõni tund hiljem veel Päevaleht ka.
Igor Kotjuh küsis täna FBs nii kenasti: “Kas kodanikuühiskond on see, kui kõik kodanikud hakkavad lehtedesse arvamuslugusid kirjutama?”
Ma arvan, et see on tubli samm sinnapoole 🙂 Aga tegelikult mõistan ma küll, et viimasel ajal on poliitiliste teemadega arvamuslugude osas meil tõesti üleujutus. Ise ka ei suuda enam õieti jälgida, kuigi tahaks. Ning ise kirjutan neid veel juurdegi, sest ei saa mitte vaiki olla ja kui selle eest raha ka makstakse… Olen ju kogu aeg kirjutanud, kuigi varem mitte küll nii tihedasti.

Ilmus mu intervjuu Tuglase seltsi väljaandele. Täitsa kena intervjuu sai minu meelest, see on tehtud nüüd oktoobrikuus. Ja väga kena pildi leidsid nad minust (ma arvan, et see võib pildistatud olla umbes 2004. või 2005. aastal. Siis mul olid sellised prillid ja ma olin mõnevõrra lahjem ka kui praegu.)

Ootan küüsi närides trükikojalt hinnapakkumist Roosi-projektile. Eelmisel nädalal, kui selle tulevase lasteraamatu parameetrid ja päringu teele saatsin, suutsin olla sedavõrd oinas, et ei kontrollinud meie MTÜga seni tegelenud müügijuhi jätkuvat karjääri selles firmas. Kui täna siis imeks pannes, et vastust ikka veel pole, trükikoja kodulehel ringi tuhnima hakkasin, selgus, et seda inimest ei ole enam töötajate nimekirjas. Mis tähendab, et on põhjust paanikasse sattuda. Saatsin päringu uuesti ja teistele inimestele, aga ma ei tea, kas nad homseks jõuavad mulle pakkumise kokku panna, ja kas ma siis eelarve ning kalkulatsiooni jõuan veel valmis teha.
Täna õhtul on mul igatahes plaanis projekti sisuline kirjeldus valmis nikerdada. Igaks juhuks siiski. Et kui homme pakkumine tuleb, siis jääbki veel vaid numbritega tegelda ning taotlus võib teele minna. Küll oleks tore. Ma juba armastan oma “Roosit ja emmet” täiega.

ROOSI KARDAB JOODIKUT

ÜHEL ÕHTUL TULI ROOSI KODU TREPIKOTTA JOODIK. JOODIK LASI PALJU KORDI NENDE NAABERKORTERI UKSEKELLA, AGA TEDA EI LASTUD SISSE. SIIS JOODIK KOLKIS VASTU UST JA MÖIRGAS HIRMSA HÄÄLEGA.
SIIS LASKIS JOODIK ROOSI KODU UKSEKELLA JA LÕI RUSIKAGA MITU KORDA NENDE UKSE PIHTA KA.
ROOSIL HAKKAS HIRM.
“ÄRA KARDA, MA EI LASE TEDA SISSE,” ÜTLES EMME ROOSILE.
“MIS TA TAHAB ÜLDSE?” KÜSIS ROOSI.
“TAHAB VIST NAABRITÄDIGA RÄÄKIDA,” OLETAS EMME.
“AGA NAABRITÄDI KARDAB JU TEDA KA!” ÜTLES ROOSI.
“TEDA EI OLE VIST LIHTSALT KODUS.”
“MA ARVAN, ET IKKA KARDAB,” ARVAS ROOSI, KUI OLI EMA SÜLES LÄBI UKSESILMA ISE KA JOODIKUT VAADANUD.
“KÜLL TA LÄHEB ISE ÄRA, KUI KEEGI TAST VÄLJA EI TEE,” ÜTLES EMA.
VARSTI JÄIGI TREPIKOJAS VAIKSEKS.
ROOSI TAHTIS NÄHA, KAS JOODIK ON NÜÜD ÄRA LÄINUD. TA KEERAS UKSE LUKUST LAHTI JA PIILUS VÄLJA TREPIKOTTA. AGA JOODIK EI OLNUD KUHUGI LÄINUD, ISTUS TREPI PEAL VAIKSELT, TEMA KÕRVAL OLI PUDEL.
“MIS SA VAHID?” KÜSIS JOODIK. “POLE ENNE INIMEST NÄINUD VÕI?”
ROOSI EI JULGENUD VASTATA.
“NOH?” KÜSIS JOODIK.
“OLEN KÜLL,” SOSISTAS ROOSI. “AGA NAABRITÄDI EI OLE KODUS. EMA ÜTLES.”
“ÄRGU OLGU,” ÜTLES JOODIK. “MA OOTAN TEDA IKKAGI. KAS VÕI SADA AASTAT.”
SIIS TULI EMME, TÕMBAS ROOSI TUPPA JA PANI UKSE LUKKU.
JÄRGMISEL HOMMIKUL JOODIKUT ENAM TREPIKOJAS EI OLNUD.
“TA JU ÜTLES, ET OOTAB SADA AASTAT?” KÜSIS ROOSI. “AGA EI OODANUD.”
“TA ON JU JOODIK,” ÜTLES EMME. “TALLE VIST TULI JANU PEALE.”

Reedel sattusime osaliseks omamoodi tibupaanikale. Ühe mu hea tuttava kana oli õues kreegivõsas haudunud välja pesakonna poegi. Ma ei kujuta ette, kuidas see üldse võimalik sai olla, sest vahepeal oli lumi ikka mitu päeva maas ju ning kõvad külmakraadid kah. Et kuidas see kana-kangelasema seal hanges istus ja haudus muudkui… Õudne. Täiesti opakas kana. Ja siis inimesed jooksevad ja püüavad neid poegi kõikide vahenditega päästa.
Iga mina sain sellest kohe teema laupäevase lullamilla jaoks. Küll muidugi teisest vaatenurgast lähtuvalt.

MARJU TIBUD

MARJUL KODUS KENA KANA
TEGI ÜLLATUSE,
SALAJASSE PEIDUPAIKA
MITU MUNA MUNES.
SALAMUNAD SALAPAIGAS
SÖÖMATA NII JÄIDKI,
KUNI ÜHEL PÄEVAL ÕUES
TIBUD RINGI KÄISID.
KANAMAMMA MARJULE
SIIS KÕIK NAD NÄHA TÕI.
KÜLL ON HEA, ET MARJU VAHEL
MUUD KUI MUNE SÕI!

Tegelikult sobiks see lullamilla palju paremini lihavõtteks, aga mis teha. Eks nad tulevad, nagu nad tulevad, need tibud ja lullamillad, kas või külma lumme kreekide alla.

Virtsus on armas kool

Panen üles foto koolimaja saaliosast, mis on renoveeritud vanast mõisaaegsest tallist. Aga ülejäänud koolimaja on ka selline madal ja väga hubane. Kuidagi rõõmus õhkkond oli seal majas, soe ja leebe. Mulle ikka nii väga see väikeste maakoolide omaperelik atmosfäär meeldib. Väikesed koolid on emotsionaalsed ja kuidagi isiklikud, turvalised ja rahulikud-rahulikud. Kõike seda kokku. Ja seda tunnet suurtes koolides kunagi ei ole.

Esinesin alguses 4. – 6. ja pärast 7. – 9. klassile. Lapsed kuulasid ja elasid-mõtlesid kaasa, nii et kummalegi 45 minutit kippus vähekski jääma, huvi oli tunda rohkem. Aga ma loodan, et lastel jaoks oli elamus ja et noorem vanuseaste läheb nüüd ja teeb raamatukogu “Narkohollodest” tühjaks.

Virtsu üllatas mind veel ühel väga lahedal moel. Seda te ilmselt teate kõik, kuidas kirjanikele kogu aeg kirjadega tasse kingitakse. Aga Virtsu raamatukogu juhataja, tuli välja, on olnud üks mu blogilugejaid, ja tema koostas tassi asemel hoopis sellise kingikompsu, mille sees oli tokk ilusat maavillast lõnga, pakk kuivatatud seakõrvu, ilus väike käsitööküünal ja tahvel šokolaadi! Nagu oleks varase jõulukingituse saanud, ausalt! See lihtsalt tegi nii palju rõõmu, et inimene mõtleski seda kingitust tehes just minu peale, ja pani sinna pakki just sellised asjad, mis mulle tähtsad on, mis mind rõõmustavad – või minu koerarojukesi, mis teeb ju sama välja. Aitäh, Girta! Ja sellest lõngast koon ma veel midagi väga ilusat. Kui ma just äsja alustatud punased südamepalmikutega sokid valmis saan.

Aias olen püüdnud ka toimetada – ikka tunnike päevas vähemalt, kuigi varane pimedaksminek ja sagedased sajud on aiatöö ja kirjatöö ühildamise seisukohalt täielik nuhtlus. Midagi olen siiski jõudnud – sain daaliad ja begooniad maast kätte. Koristasin suvist kola aiast kokku. Koristasin kasvuhoone ära ja pesin puhtaks. Mulla pealmise kihi vedasin roosidele – on aeg kompostrist uut kanget kraami kasvuhoonesse panna. Muidugi lõikasin enne roosid tagasi ja nokkisin lehed ära. Sellest võitlusest on käsivarred nüüd üsna kriimulised, nagu oleksin kassidega kakelnud. Ja täna hommikul enne Virtsu-sõitu koukisin nõelaga veel käsivartest roosiokkaid välja.

Läänlasele artiklit pole ma ikka veel valmis saanud, sest uue seriaali pilootosa stseenid tahtsid ümbertegemist. Sellega nüüd olengi tegelenud – selgus, et meeskonna eripäradest lähtuvalt peame lokatsioonidega väga kokku hoidma. Suvises ja senises eeltöös me muidugi sellega ei arvestanud, sai lihtsalt konstrueeritud pingelist ja emotsionaalset sündmustikku, nii et nüüd tuleb mõelda, kuidas see kõik panna hargnema piiratud tegevuspaikade kaudu. Pähkel.

Täna netti üle vaadates jäi ailma ka kaks kultuurialast artiklit – esimene haakub otsapidi siin blogis 2010. aasta suvel hargnema hakanud muuseumide teemaga. Ei saa öelda, et selles vallas oleks märgata tendentse mingi paremuse poole.
Ja teinegi on jätkuks siin juba palju kordi varem kedratud teemale: raamatukogud. Ikka raamatukogud. Täpsemalt, kuidas on toiminud Langi kehtestatud ostukohustused raamatukogudes. Ma ei eksinudki oma tookordse arvamusega siin kultuuriministri rubriigis eriti.
Aa, aga hiljuti tuli lõpuks kultuurivallast siiski ka üks hea uudis. Võib-olla on ka raamatukogu letitöötajal lõpuks võimalik hakata palka saama natuke rohkem kui 300 – 400 eurot.

Kuidas korralikuks inimeseks saada?

Küll ma püüan – aga näe, juba jälle kümme päeva postitustel vahet. Kuigi otsustasin ära, et enam pikki vahesid ei tee… ammu olen otsustanud ju. Kuidas siis jälle nii?
Üleüldse. Ma teen märkmikku pikki nimekirju, planeerin ja süstematiseerin ja mõtlen kõik välja, kuidas ma midagi teen, mis järjekorras, mis kell alustan ja mis kell lõpetan. Tulemus? Mitte midagi ei toimu nii, nagu märkmikus kirjas. Vastupidi, ühel hetkel ajab mind see märkmiku-nimekiri vihaseks ja ma hakkan seda meelega ignoreerima. Ma ei tea, miks nii on. Miks ma nii väga vajan, et mul oleks süsteem ja selgus ja tegutsemiskava paigas, aga samas ma vihkan sedasama süsteemi kohutaval kombel. Minus elab väike raamatupidaja ja asperger ning koos temaga ka keegi dissident ja sabotöör, ja mõlema tegevus on suunatud teineteise vastu, ja ma ütlen ausalt, et ma olen nende pidevast karvakatkumisest täiesti tüdinud. Tahaks elada nagu normaalne korralik inimene.
Kui ma vanaduseks selle dilemmaga sotid ühele poole saan, siis on sellega ilmselt üks mu eluülesandeid täidetud.

Vahepeal olen teinud mõne lullamilla. Sellega siin läks alguses natuke viltu, st kuidagi läks asi hingedepäeva peale, nii et Ott pidi juhtima mu tähelepanu sellele, et hingedepäeva üle nalja teha ei ole (iseäranis ajakirjanduse veergudel) ilus.
Et just äsja oli olnud Halloween, siis piisas lullamilla lihtsamast ümbertegemisest.

HALLOWEEN

KÕRVITS KULDNE, KÜÜNAL SEES,
VAIME KUTSUB VÄLJA SEE.
TULGE, KÕIK TE KOLLIKAIMUD,
TONDID, PAINAJAD JA VAIMUD,
TULGE-TULGE!
OOTAB JUBA
TONTE TERVE MEIE TUBA,
IGAVAKS ON ELU LÄINUD,
KUI EI OLE KAUA NÄINUD
ÜHTKI KORRALIKKU KOLLI,
KES EI MÄNGIKS
LIHTSALT LOLLI.

Aga vist sai kuri välja kutsutud – Imatra elekter kõikus taas kord sellisel määral, et lõi Oti arvutil pildi eest ja see ei tulnudki enam tagasi. Ja ei tulnudki. Arvutiparandaja uuris elu ja teatas, et toiteplokk on täitsa läbi läinud selle nätakaga, tuleb asendada uuega, mis saabub Eestisse kaks nädalat, ei ole originaal ega pruugi sobida, aga kogu see rõõm läheb maksma sada kakskümmend midagi eurot. Meil Otiga saabus seepeale mõttehetk. Helistasin mäkkide ametlikku esindusse Tallinnas ja lootsin sisimas, et äkki nemad ei pea juppi tellima hakkama ja saavad rutem (sest tööd on Otil ju vaja teha ka vahepealse kahe nädala sees). Aga näe. Tuli välja, et 2006. aasta iMacile enam Apple varuosi ei väljastagi, nii vana mudel juba. Siis mõtlesime uue ostmise peale. Et saaks kõike teha, mida Ott oma iMaciga teeb. Aga uus, sunnik, maksab nii palju, et meil luftivendadel pole kuskilt sellist raha korraga võtta. Tähendab, valetan – üks koht oleks olnud. Need säästud, mis ma oma lapse iseseisva elu hakatuseks olen kogunud. Ma juba peaaegu olin lapsele helistamas ja küsimas, kas me võime talle kogutud säästud uue tööriista alla hakkama panna ja Ott paneb selle oma järgmise raamatu honorarina talle tagasi, või sõidame Tlna, marsime küüsi närides IM Arvutitesse ja loodame, et meile, kellel meil kummalgi mitte mingisugust poole aasta palgalehte ette näidata ei ole, võib-olla ikka antakse järelmaksu – kui remondimees helistas ja võttis häire maha. Õnneks oli ta saanud asendada toiteploki küljes olevaid jublakaid mingite teiste jublakatega, mitte ei olnud vaja kogu kupatust välja vahetada, ja see rõõm piirdus meie jaoks 62 euroga. Arvuti on taas kodus, töötab.
Ühesõnaga, elu kui ameerika mägedel.

Kinos käisime. Hussari “Seenelkäiku” vaatamas. Mulle meeldis, Otile ei meeldinud. Ott ütleb, et klassikaline Eesti film. Minu meelest… nojah, eks ta ju oligi. Aga mulle meeldis. Pinget kruviti osavalt, stsenaariumi tasemel oli asi väga hea, näitlejatööd samuti. Võib-olla pildikeel oleks võinud natuke huvitavam olla. Huumor oli mõnus ja üsna peen, ma naersin paljude kohtade peal pisarad silma. Ja eriti ma nautisin seda, et mitte kuskil ei olnud labaseks ega üle võlli mindud. Igav ka ei olnud kordagi. Täitsa tore. Vaataksin hea meelega teist korda veel.

Blogides on sellest filmist kirjutatud veel siin ja eriti meeldib mulle see ülevaade.

Ja siis on vist viimane aeg oma viimased oktoobrikuised sokid üles panna. Enne kui mu pikk siksaktriibuline kampsun päris valmis saab ja ruumi nõudma hakkab (on teine iga hetk valmimas). Need sokid läksid Küllile Vormsi. Punane-must olevat ta lemmik. Ma ei teadnud seda, kui talle neid sokke kuduma hakkasin. Nii et nõnda hästi läks!

Kui ma nüüd selle kampsi ka valmis saan, siis on siksaktriipudega mõneks ajaks lõpp. Hakkavad juba vaikselt tüütama need siksakid, järgmiseks võtan midagi staatilisemat.

Aga tööasjadest ma täna ei kirjuta. Mul on neist juhe omajagu koos.

Pärast pausi pikemalt

Tööasjad ja praktilise elu mured on mind väga hõivatuna hoidnud, sellest see paus jälle. Nüüd võtab kohe mõtlema, kust otsast alustada. Sellise elu kajastava päevikulaadse blogimisega (nagu see minu suund on – ühtpidi kirjutada oma tööst, aga teistpidi tahavad väga paljud lugeda sellest ka, kuidas kirjanikuproua muidu elab ja oma päevi õhtusse saadab, seepärast mu blogi ongi selline kirju ja sigrimigri värk nagu rosolje) on umbes nii nagu nõudepesuga, et kui ühe, või veel hullem, kaks korda vahele jätad, siis paneb olukord juba tõsiselt pead sügama. Ning siis ei oska sellele hunnikule enam kuskilt poolt läheneda.
Selline võrdlus tuli muide sellepärast, et mu nõudepesumasin on taas kord rikkis. Juba kolmandat korda oma viieaastase eksistentsi jooksul, ja ma mõtlen nüüd päris tõsiselt, kas kolmandat korda talle parandaja kutsuda või planeerida uue masina ostmist.

Aga kuskilt peab ju sellele hunnikule lähenema, eks. Nii et läheneks lullamilladest. Eelmisel laupäeval ilmus kellakeeramise auks niisugune tekst (minu isikliku arvamuse kohaselt pole teine suurem asi, raamatusse ma teda kunagi panna ei kavatse, aga oli ju vaja jälle sõna otseses mõttes kella peale kirjutada ja siis ma lihtsalt tegin selle ära. Kvaliteedisuhtest 20:80 on see selle 80 sisse kuuluv asi.

SUVEAEG JA TALVEAEG

SUVEAEG ON SUVINE
JA SITIKATESUMINE,
RÕÕMUS, VALGE, PÄIKSENE
VÕI VIHMANE JA ÄIKSENE.
TALVEAEG ON UNINE
JA PAHATIHTI LUMINE,
PIME, JÄINE, KÜLM JA MUST
KUI OTSE PÕRGUST TULEKS JUST.
OI, RASKE, OH SA ARMAS AEG,
ON KELLA KEERAMISE VAEV,
MIS SUVEAJA LÕPETAB
JA ELLUJÄÄMIST ÕPETAB

Sain “Suletud ustele” kuu lõpuks valmis kaks lugu ja oleks viimase soojaga veel kolmandagi saanud (mida olnuks tegelikult järgmise kuu eelarve mõttes mulle vaja), aga siis selle projekti vedaja kirjutas mulle, et ma rohkem praegu ei teeks neid… et juba on kolme või nelja saate jagu neil järg ees, kevadine hooaeg kõik uhkesti valmis kirjutatud ja et varulugusid kah. Ning et ärgu ma enam tehku, sest pole teada, kas järgmise sügise hooaeg ikka tellitakse.
Vot siis.
Aga see viimane, mida tõlkisin, rääkis ühest kolme lapse emast, kes väga muretult panustas meessuhetele ning käis mitmenädalastel soojamaareisidel ja muidu pikki aegu kodunt ära, kasutades teismelist tütart teiste laste lapsehoidjana (6- ja 9-aastased poisid). Teismeline tütar aga tahab ikka oma noore inimese elu elada, ja siin lööbki välk sisse: omapead jäänud vennaksed satuvad politsei ja lastekaitse tähelepanu alla, välja ilmub aastaid orbiidilt kadunud olnud isa ning tulemuseks on selles sarjas tavapärane kohtuasi.

“Saladuste” jätkamise osas pole endiselt kindlust, nii et neid ma ka ei saa praegu edasi kirjutada, järg ette tehtud sealgi. Aga inimeste kirju on huvitavaid ja veel huvitavamaid, ning ma veel kord palun kõigil pöialt hoida, et see see töö mul ikka edasi läheks.
Kaks viimast saadet on taas olnud endistest hooaegadest tuttavas headuses, löö või nurru teleka ees. See viimane, esmaspäeval olnu, laste ja kriitilise vanaema lugu – seda me veel viimasel hetkel enne salvestamist muutsime päris oluliselt, arutasime ja vaidlesime just lõpplahenduse asjas. Arutamine kandis vilja ja tegi asjast hoopis parema asja. Väga lahe oli. Ja see Hele isaga elamise lugu oli väga liigutav välja tulnud. Tüdruk mängis suurepäraselt ja isa ka. Mõtlesin, et vbl Ave sai mul natuke üheülbaliselt tige kirjutatud, aga noh, meie piiratud formaadis polegi ju aega tema isiksusehäirete tagamaid avada, eks.

Oktoobri lõpupäevil sattusin veel Saaremaale. Esinesin Kuressaare Gümnaasiumis suurele saalitäiele teismelistele, 8. – 10. klassid kõigis paralleelides ja mingid lisaks tulnud klassid veel. Täitsa hämmastav, ma seda saalitäit nähes kartsin päris tõsiselt, et selle seltskonna ohjamisega tuleb tõsine tegu, neid olevat olnud ligemale 400 last seal. Ott ühest tagumisest nurgast üritas pildistada ka:

Aga tegelikult läks kõik minu meelest väga toredasti, sealt saalist ei registreerinud ma isegi mingit märkimisväärset nahistamist ega nihelemist, kuulati väga kasvatatud ja tsiviliseeritud moel. No väga tore publik! Ma ei tea, minu meelest on eesti noored palju paremad, kui neist räägitakse. Jah, mul on olnud muidugi ka paar väga kurnavat esinemiskogemust, neid juhtub – kui saal ei kuula, ei keskendu, valitseb mingi mõistetamatu rahutus ja närvilisus ning mina tunnen end saali ees jumala jõuetuna ega tea enam, mida teha, et saal taas enda kätte saada. No üks selline juhtum aastas vist ikka tuleb ära. Aga kindlasti mitte rohkem.
Huvi pärast praegu vaatasin oma märkmetest üle – ei. Sel aastal ma ei ole sattunud ühegi õudse seltskonna ette, ja ma olen aasta algusest siiani esinenud 12 koolis ja raamatukogus. Eelmisel, 2011. aastal sai kirja 20 esinemist ja neist ainult ühel juhul mäletan mõnetist ebamugavust, aga polnud ka midagi hullu.
Selle lähemalt tehtud pildi peal vaatab küll üks poiss aknast välja, aga ma võin kinnitada, et ta tegi seda vaikselt.

Ja muide, selles koolis on talveaed. Mul on talveaedade vastu täielik nõrkus. Ma armastan neid.

Novembrikuu sõidud viivad mind Kehtnasse, Virtsu ja Raplasse. Praeguse seisuga. Tore!

Siis ma kirjutasin muidugi vahepeal ühe arvamusloo kah. See ilus Lääne Elu paberväljaandes, aga netis mitte – seepärast linkida ei saa ja kopeerin ta siia. Õigupoolest on see kirjutatud vastuseks Lääne Elu ajakirjaniku ja õpetaja Kaie Ilvese arvamusloole, mis ilmus paar lehenumbrit enne, aga kahjuks samuti mitte netiväljaandes. Ja tänaseks sellega lõpetan kah.

Koolivägivallaga toimetulek eeldab võrgustikutööd

Laupäevases Lääne Elus ilmunud Kaie Ilvese arvamusloost võib jääda kurb mulje, nagu oleks vägivaldne käitumine koolilaste hulgas midagi koolidele väga iseloomulikku – aga ma tahaks siiski loota, et nii väikesed kui suured koolid saavad olla kiusamisevabad, kui selle teemaga püsivalt tegeldakse laste hingehariduse kaudu ja samuti reageeritakse õigesti ning adekvaatselt kriitilistele sündmustele. Paraku iga järgneva ilmneva koolivägivallalooga süveneb tunne, et nii see ei ole., ja väga paljus ei ole see koolide endi süü.
Koolivägivald on sedavõrd komplitseeritud situatsioon, mille toimumist ja raskusastet võib õpetajalaua tagant olla väga keeruline hinnata. Millisest hetkest muutub varateismeliste poiste tavaline ning arenguks ka vajalik rüselemismäng vägivallaks ja valutegemiseks? Kas teismelise tüdruku kohatu repliik on lihtsalt rumalus või hoopis peenelt sihitud õelus? Selleks peab inimene olema õpetatud seda vahet märkama, olukordi eristama ja tuvastama, et suuta sekkuda enne kiusamisaktsiooni räigetesse vormidesse jõudmist.
Siis jällegi – kuidas sekkuda? Tegemist on delikaatse olukorraga, kus vääriti toimimine võib anda hoopis vastupidiseid tulemusi. Lihtsalt kiusaja(te) karistamine hoopis suurendab agressiooni, mis suunatakse endiselt kiusatu vastu, kuigi edaspidi varjatumalt ja veelgi õelamalt. Tuleb ravida tervet situatsiooni, töötada inimestega väga süvitsi ja olukorraga väga kompleksselt.
Selles kontekstis ei olegi ohvri ajutine koolist eemalejäämine või ka lahkumine teise kooli õigupoolest paha variant, sest see lõhub püsiva traumaolukorra ja võimaldab mõjusamat tööd nii ohvri abistamise ja rehabiliteerimisega, kiusaja(te) käitumise kui ülejäänud kollektiivi väärtushinnangute korrigeerimisega.
Kui ainult seda tehtaks, mitte ei loetaks vägivallajuhtumit mugavalt lõpetatuks!
Et pigem just seda teed minnakse, võib arvata, et pädevus selle olukorra läbitöötamiseks on meie koolides suhteliselt väike, seda meie õpetajaettevalmistus enam ei hõlma. Pole üldse kindel, kui palju selliseks olukorraks vajalikke teadmisi ka täiendkoolitustel jagatakse. Tundub, et mitte vajalikul määral – kui jälle ja jälle ilmneb ajakirjanduse kaudu koolide ebaadekvaatne reageerimine konkreetsetele kiusamisolukordadele.
Aga kuidas saakski reageerida adekvaatselt, kui koolivägivallaga toimetulemiseks on õpetaja käsutuses ainult iseenda südametunnistus, kogemus, parem äranägemine ja terve talupojamõistus – mis kahjuks tihti laseb end üle jõu käivast probleemipuntrast lihtsalt distantseerida. Sest see pundar ei ole enam (arengu)vestlustega lahendatav, see on töö trauma ning sotsiaalsete mudelitega ja eeldab kutsekaugemate pädevuste, st suurema võrgustiku kaasamist.
On kurjast, et neid võrgustikke meil ei ole. Jah – on institutsioonid, psühholoogid, sotsiaaltöötajad ja tugiisikud, nagu Kaiegi oma arvamusloos ütleb, aga koolivägivalla puhul tegutsevad nad nagu luik, haug ja vähk ning sellisena endast toimivat võrgustikku ei kujuta. Meie igapäevases maailmas jääb koolivägivallaolukordade lahendamine siiski peaaegu alati kooli õlule ega saa nõnda saavutada isegi mitte ideaalilähedasi tulemusi.
Kuidas märgata varjatut? Kuidas hinnata, kas tegemist on vägivallaga? Mida ette võtta? Kuidas aidata ohvrit ja mõjutada kiusajaid paremusele, nii et sellest ka abi oleks? Kuidas muuta kollektiivi meelsust kiusamist mitte sallima? Ma leian, et õpetajad ei peaks neile küsimustele igaüks eraldi oma peas vastuseid leiutama. Läheks vaja mingit erinevaid institutsioone kaasavat tegevuskava, kuidas reageerida vaimse või füüsilise koolivägivalla juhtudele – toimivat võrgustikku, mis võimaldab kõigil osalistel abi saada ka väljaspoolt õpetaja kutsepädevust.

Lääne Elu, 25.10.12