Tööasjad ja praktilise elu mured on mind väga hõivatuna hoidnud, sellest see paus jälle. Nüüd võtab kohe mõtlema, kust otsast alustada. Sellise elu kajastava päevikulaadse blogimisega (nagu see minu suund on – ühtpidi kirjutada oma tööst, aga teistpidi tahavad väga paljud lugeda sellest ka, kuidas kirjanikuproua muidu elab ja oma päevi õhtusse saadab, seepärast mu blogi ongi selline kirju ja sigrimigri värk nagu rosolje) on umbes nii nagu nõudepesuga, et kui ühe, või veel hullem, kaks korda vahele jätad, siis paneb olukord juba tõsiselt pead sügama. Ning siis ei oska sellele hunnikule enam kuskilt poolt läheneda.
Selline võrdlus tuli muide sellepärast, et mu nõudepesumasin on taas kord rikkis. Juba kolmandat korda oma viieaastase eksistentsi jooksul, ja ma mõtlen nüüd päris tõsiselt, kas kolmandat korda talle parandaja kutsuda või planeerida uue masina ostmist.
Aga kuskilt peab ju sellele hunnikule lähenema, eks. Nii et läheneks lullamilladest. Eelmisel laupäeval ilmus kellakeeramise auks niisugune tekst (minu isikliku arvamuse kohaselt pole teine suurem asi, raamatusse ma teda kunagi panna ei kavatse, aga oli ju vaja jälle sõna otseses mõttes kella peale kirjutada ja siis ma lihtsalt tegin selle ära. Kvaliteedisuhtest 20:80 on see selle 80 sisse kuuluv asi.
SUVEAEG JA TALVEAEG 
SUVEAEG ON SUVINE
JA SITIKATESUMINE,
RÕÕMUS, VALGE, PÄIKSENE
VÕI VIHMANE JA ÄIKSENE.
TALVEAEG ON UNINE
JA PAHATIHTI LUMINE,
PIME, JÄINE, KÜLM JA MUST
KUI OTSE PÕRGUST TULEKS JUST.
OI, RASKE, OH SA ARMAS AEG,
ON KELLA KEERAMISE VAEV,
MIS SUVEAJA LÕPETAB
JA ELLUJÄÄMIST ÕPETAB
Sain “Suletud ustele” kuu lõpuks valmis kaks lugu ja oleks viimase soojaga veel kolmandagi saanud (mida olnuks tegelikult järgmise kuu eelarve mõttes mulle vaja), aga siis selle projekti vedaja kirjutas mulle, et ma rohkem praegu ei teeks neid… et juba on kolme või nelja saate jagu neil järg ees, kevadine hooaeg kõik uhkesti valmis kirjutatud ja et varulugusid kah. Ning et ärgu ma enam tehku, sest pole teada, kas järgmise sügise hooaeg ikka tellitakse.
Vot siis.
Aga see viimane, mida tõlkisin, rääkis ühest kolme lapse emast, kes väga muretult panustas meessuhetele ning käis mitmenädalastel soojamaareisidel ja muidu pikki aegu kodunt ära, kasutades teismelist tütart teiste laste lapsehoidjana (6- ja 9-aastased poisid). Teismeline tütar aga tahab ikka oma noore inimese elu elada, ja siin lööbki välk sisse: omapead jäänud vennaksed satuvad politsei ja lastekaitse tähelepanu alla, välja ilmub aastaid orbiidilt kadunud olnud isa ning tulemuseks on selles sarjas tavapärane kohtuasi.
“Saladuste” jätkamise osas pole endiselt kindlust, nii et neid ma ka ei saa praegu edasi kirjutada, järg ette tehtud sealgi. Aga inimeste kirju on huvitavaid ja veel huvitavamaid, ning ma veel kord palun kõigil pöialt hoida, et see see töö mul ikka edasi läheks.
Kaks viimast saadet on taas olnud endistest hooaegadest tuttavas headuses, löö või nurru teleka ees. See viimane, esmaspäeval olnu, laste ja kriitilise vanaema lugu – seda me veel viimasel hetkel enne salvestamist muutsime päris oluliselt, arutasime ja vaidlesime just lõpplahenduse asjas. Arutamine kandis vilja ja tegi asjast hoopis parema asja. Väga lahe oli. Ja see Hele isaga elamise lugu oli väga liigutav välja tulnud. Tüdruk mängis suurepäraselt ja isa ka. Mõtlesin, et vbl Ave sai mul natuke üheülbaliselt tige kirjutatud, aga noh, meie piiratud formaadis polegi ju aega tema isiksusehäirete tagamaid avada, eks.
Oktoobri lõpupäevil sattusin veel Saaremaale. Esinesin Kuressaare Gümnaasiumis suurele saalitäiele teismelistele, 8. – 10. klassid kõigis paralleelides ja mingid lisaks tulnud klassid veel. Täitsa hämmastav, ma seda saalitäit nähes kartsin päris tõsiselt, et selle seltskonna ohjamisega tuleb tõsine tegu, neid olevat olnud ligemale 400 last seal. Ott ühest tagumisest nurgast üritas pildistada ka:
Aga tegelikult läks kõik minu meelest väga toredasti, sealt saalist ei registreerinud ma isegi mingit märkimisväärset nahistamist ega nihelemist, kuulati väga kasvatatud ja tsiviliseeritud moel. No väga tore publik! Ma ei tea, minu meelest on eesti noored palju paremad, kui neist räägitakse. Jah, mul on olnud muidugi ka paar väga kurnavat esinemiskogemust, neid juhtub – kui saal ei kuula, ei keskendu, valitseb mingi mõistetamatu rahutus ja närvilisus ning mina tunnen end saali ees jumala jõuetuna ega tea enam, mida teha, et saal taas enda kätte saada. No üks selline juhtum aastas vist ikka tuleb ära. Aga kindlasti mitte rohkem.
Huvi pärast praegu vaatasin oma märkmetest üle – ei. Sel aastal ma ei ole sattunud ühegi õudse seltskonna ette, ja ma olen aasta algusest siiani esinenud 12 koolis ja raamatukogus. Eelmisel, 2011. aastal sai kirja 20 esinemist ja neist ainult ühel juhul mäletan mõnetist ebamugavust, aga polnud ka midagi hullu.
Selle lähemalt tehtud pildi peal vaatab küll üks poiss aknast välja, aga ma võin kinnitada, et ta tegi seda vaikselt.
Ja muide, selles koolis on talveaed. Mul on talveaedade vastu täielik nõrkus. Ma armastan neid.
Novembrikuu sõidud viivad mind Kehtnasse, Virtsu ja Raplasse. Praeguse seisuga. Tore!
Siis ma kirjutasin muidugi vahepeal ühe arvamusloo kah. See ilus Lääne Elu paberväljaandes, aga netis mitte – seepärast linkida ei saa ja kopeerin ta siia. Õigupoolest on see kirjutatud vastuseks Lääne Elu ajakirjaniku ja õpetaja Kaie Ilvese arvamusloole, mis ilmus paar lehenumbrit enne, aga kahjuks samuti mitte netiväljaandes. Ja tänaseks sellega lõpetan kah.
Koolivägivallaga toimetulek eeldab võrgustikutööd
Laupäevases Lääne Elus ilmunud Kaie Ilvese arvamusloost võib jääda kurb mulje, nagu oleks vägivaldne käitumine koolilaste hulgas midagi koolidele väga iseloomulikku – aga ma tahaks siiski loota, et nii väikesed kui suured koolid saavad olla kiusamisevabad, kui selle teemaga püsivalt tegeldakse laste hingehariduse kaudu ja samuti reageeritakse õigesti ning adekvaatselt kriitilistele sündmustele. Paraku iga järgneva ilmneva koolivägivallalooga süveneb tunne, et nii see ei ole., ja väga paljus ei ole see koolide endi süü.
Koolivägivald on sedavõrd komplitseeritud situatsioon, mille toimumist ja raskusastet võib õpetajalaua tagant olla väga keeruline hinnata. Millisest hetkest muutub varateismeliste poiste tavaline ning arenguks ka vajalik rüselemismäng vägivallaks ja valutegemiseks? Kas teismelise tüdruku kohatu repliik on lihtsalt rumalus või hoopis peenelt sihitud õelus? Selleks peab inimene olema õpetatud seda vahet märkama, olukordi eristama ja tuvastama, et suuta sekkuda enne kiusamisaktsiooni räigetesse vormidesse jõudmist.
Siis jällegi – kuidas sekkuda? Tegemist on delikaatse olukorraga, kus vääriti toimimine võib anda hoopis vastupidiseid tulemusi. Lihtsalt kiusaja(te) karistamine hoopis suurendab agressiooni, mis suunatakse endiselt kiusatu vastu, kuigi edaspidi varjatumalt ja veelgi õelamalt. Tuleb ravida tervet situatsiooni, töötada inimestega väga süvitsi ja olukorraga väga kompleksselt.
Selles kontekstis ei olegi ohvri ajutine koolist eemalejäämine või ka lahkumine teise kooli õigupoolest paha variant, sest see lõhub püsiva traumaolukorra ja võimaldab mõjusamat tööd nii ohvri abistamise ja rehabiliteerimisega, kiusaja(te) käitumise kui ülejäänud kollektiivi väärtushinnangute korrigeerimisega.
Kui ainult seda tehtaks, mitte ei loetaks vägivallajuhtumit mugavalt lõpetatuks!
Et pigem just seda teed minnakse, võib arvata, et pädevus selle olukorra läbitöötamiseks on meie koolides suhteliselt väike, seda meie õpetajaettevalmistus enam ei hõlma. Pole üldse kindel, kui palju selliseks olukorraks vajalikke teadmisi ka täiendkoolitustel jagatakse. Tundub, et mitte vajalikul määral – kui jälle ja jälle ilmneb ajakirjanduse kaudu koolide ebaadekvaatne reageerimine konkreetsetele kiusamisolukordadele.
Aga kuidas saakski reageerida adekvaatselt, kui koolivägivallaga toimetulemiseks on õpetaja käsutuses ainult iseenda südametunnistus, kogemus, parem äranägemine ja terve talupojamõistus – mis kahjuks tihti laseb end üle jõu käivast probleemipuntrast lihtsalt distantseerida. Sest see pundar ei ole enam (arengu)vestlustega lahendatav, see on töö trauma ning sotsiaalsete mudelitega ja eeldab kutsekaugemate pädevuste, st suurema võrgustiku kaasamist.
On kurjast, et neid võrgustikke meil ei ole. Jah – on institutsioonid, psühholoogid, sotsiaaltöötajad ja tugiisikud, nagu Kaiegi oma arvamusloos ütleb, aga koolivägivalla puhul tegutsevad nad nagu luik, haug ja vähk ning sellisena endast toimivat võrgustikku ei kujuta. Meie igapäevases maailmas jääb koolivägivallaolukordade lahendamine siiski peaaegu alati kooli õlule ega saa nõnda saavutada isegi mitte ideaalilähedasi tulemusi.
Kuidas märgata varjatut? Kuidas hinnata, kas tegemist on vägivallaga? Mida ette võtta? Kuidas aidata ohvrit ja mõjutada kiusajaid paremusele, nii et sellest ka abi oleks? Kuidas muuta kollektiivi meelsust kiusamist mitte sallima? Ma leian, et õpetajad ei peaks neile küsimustele igaüks eraldi oma peas vastuseid leiutama. Läheks vaja mingit erinevaid institutsioone kaasavat tegevuskava, kuidas reageerida vaimse või füüsilise koolivägivalla juhtudele – toimivat võrgustikku, mis võimaldab kõigil osalistel abi saada ka väljaspoolt õpetaja kutsepädevust.
Lääne Elu, 25.10.12
Aidi Vallik avalikult 
Lisa kommentaar