Kuidas korralikuks inimeseks saada?

Küll ma püüan – aga näe, juba jälle kümme päeva postitustel vahet. Kuigi otsustasin ära, et enam pikki vahesid ei tee… ammu olen otsustanud ju. Kuidas siis jälle nii?
Üleüldse. Ma teen märkmikku pikki nimekirju, planeerin ja süstematiseerin ja mõtlen kõik välja, kuidas ma midagi teen, mis järjekorras, mis kell alustan ja mis kell lõpetan. Tulemus? Mitte midagi ei toimu nii, nagu märkmikus kirjas. Vastupidi, ühel hetkel ajab mind see märkmiku-nimekiri vihaseks ja ma hakkan seda meelega ignoreerima. Ma ei tea, miks nii on. Miks ma nii väga vajan, et mul oleks süsteem ja selgus ja tegutsemiskava paigas, aga samas ma vihkan sedasama süsteemi kohutaval kombel. Minus elab väike raamatupidaja ja asperger ning koos temaga ka keegi dissident ja sabotöör, ja mõlema tegevus on suunatud teineteise vastu, ja ma ütlen ausalt, et ma olen nende pidevast karvakatkumisest täiesti tüdinud. Tahaks elada nagu normaalne korralik inimene.
Kui ma vanaduseks selle dilemmaga sotid ühele poole saan, siis on sellega ilmselt üks mu eluülesandeid täidetud.

Vahepeal olen teinud mõne lullamilla. Sellega siin läks alguses natuke viltu, st kuidagi läks asi hingedepäeva peale, nii et Ott pidi juhtima mu tähelepanu sellele, et hingedepäeva üle nalja teha ei ole (iseäranis ajakirjanduse veergudel) ilus.
Et just äsja oli olnud Halloween, siis piisas lullamilla lihtsamast ümbertegemisest.

HALLOWEEN

KÕRVITS KULDNE, KÜÜNAL SEES,
VAIME KUTSUB VÄLJA SEE.
TULGE, KÕIK TE KOLLIKAIMUD,
TONDID, PAINAJAD JA VAIMUD,
TULGE-TULGE!
OOTAB JUBA
TONTE TERVE MEIE TUBA,
IGAVAKS ON ELU LÄINUD,
KUI EI OLE KAUA NÄINUD
ÜHTKI KORRALIKKU KOLLI,
KES EI MÄNGIKS
LIHTSALT LOLLI.

Aga vist sai kuri välja kutsutud – Imatra elekter kõikus taas kord sellisel määral, et lõi Oti arvutil pildi eest ja see ei tulnudki enam tagasi. Ja ei tulnudki. Arvutiparandaja uuris elu ja teatas, et toiteplokk on täitsa läbi läinud selle nätakaga, tuleb asendada uuega, mis saabub Eestisse kaks nädalat, ei ole originaal ega pruugi sobida, aga kogu see rõõm läheb maksma sada kakskümmend midagi eurot. Meil Otiga saabus seepeale mõttehetk. Helistasin mäkkide ametlikku esindusse Tallinnas ja lootsin sisimas, et äkki nemad ei pea juppi tellima hakkama ja saavad rutem (sest tööd on Otil ju vaja teha ka vahepealse kahe nädala sees). Aga näe. Tuli välja, et 2006. aasta iMacile enam Apple varuosi ei väljastagi, nii vana mudel juba. Siis mõtlesime uue ostmise peale. Et saaks kõike teha, mida Ott oma iMaciga teeb. Aga uus, sunnik, maksab nii palju, et meil luftivendadel pole kuskilt sellist raha korraga võtta. Tähendab, valetan – üks koht oleks olnud. Need säästud, mis ma oma lapse iseseisva elu hakatuseks olen kogunud. Ma juba peaaegu olin lapsele helistamas ja küsimas, kas me võime talle kogutud säästud uue tööriista alla hakkama panna ja Ott paneb selle oma järgmise raamatu honorarina talle tagasi, või sõidame Tlna, marsime küüsi närides IM Arvutitesse ja loodame, et meile, kellel meil kummalgi mitte mingisugust poole aasta palgalehte ette näidata ei ole, võib-olla ikka antakse järelmaksu – kui remondimees helistas ja võttis häire maha. Õnneks oli ta saanud asendada toiteploki küljes olevaid jublakaid mingite teiste jublakatega, mitte ei olnud vaja kogu kupatust välja vahetada, ja see rõõm piirdus meie jaoks 62 euroga. Arvuti on taas kodus, töötab.
Ühesõnaga, elu kui ameerika mägedel.

Kinos käisime. Hussari “Seenelkäiku” vaatamas. Mulle meeldis, Otile ei meeldinud. Ott ütleb, et klassikaline Eesti film. Minu meelest… nojah, eks ta ju oligi. Aga mulle meeldis. Pinget kruviti osavalt, stsenaariumi tasemel oli asi väga hea, näitlejatööd samuti. Võib-olla pildikeel oleks võinud natuke huvitavam olla. Huumor oli mõnus ja üsna peen, ma naersin paljude kohtade peal pisarad silma. Ja eriti ma nautisin seda, et mitte kuskil ei olnud labaseks ega üle võlli mindud. Igav ka ei olnud kordagi. Täitsa tore. Vaataksin hea meelega teist korda veel.

Blogides on sellest filmist kirjutatud veel siin ja eriti meeldib mulle see ülevaade.

Ja siis on vist viimane aeg oma viimased oktoobrikuised sokid üles panna. Enne kui mu pikk siksaktriibuline kampsun päris valmis saab ja ruumi nõudma hakkab (on teine iga hetk valmimas). Need sokid läksid Küllile Vormsi. Punane-must olevat ta lemmik. Ma ei teadnud seda, kui talle neid sokke kuduma hakkasin. Nii et nõnda hästi läks!

Kui ma nüüd selle kampsi ka valmis saan, siis on siksaktriipudega mõneks ajaks lõpp. Hakkavad juba vaikselt tüütama need siksakid, järgmiseks võtan midagi staatilisemat.

Aga tööasjadest ma täna ei kirjuta. Mul on neist juhe omajagu koos.

Advertisements

6 kommentaari

  1. Maire said,

    12. nov. 2012 kell 22:55

    Kas seal luuletuses sõna ‘korralikku’ ei peaks olema mitte kahe k-ga?

  2. aidivallik said,

    12. nov. 2012 kell 22:59

    Peaks küll. Aitäh, Maire, ma parandan kohe selle apsu ära. Lehes õnneks ma seda viga ei näinud – ju tegi keeletoimetaja seal oma tööd hästi.

  3. Maire said,

    12. nov. 2012 kell 23:26

    Mul on viimasel ajal endal selliste sõnadega teatud kontekstis raskusi, täitsa muret teeb. Kirjutasin nädalavahetusel üht esseed ja küsisin kaks korda mehe käest, kas panna ühe või kahe k-ga. Kusjuures ma ei saa aru, miks ma mõnikord kahtlema olen hakanud. Sinu puhul ma olen muidugi veendunud, et see oli lihtsalt näpukas, aga ülikoolis ma vaatan, et pooled tudengid ei oska selliseid sõnu kirjutada. Ei tehta vahet omastaval ja osastaval, täiesti masendav 😦 Üks õppejõud ka ei tee, aga ta on ungarlane, kuigi elanud siin palju aastaid – palus mul ükskord selgitada, millal siis ikkagi kahe k-ga kirjutatakse – kas siis kui on osastavas või kui on omastavas käändes. Tundub olevat üks raskemaid asju eesti keeles.

  4. aidivallik said,

    13. nov. 2012 kell 11:13

    Ei ole see midagi keerulist – sulghääliku III ja II välte õigekiri, üks elementaarsemaid asju. Lik- ja likkus-liidetega on seotud muidugi mõningad keerulisemad nüansid, mis lapsi segadusse ajavad, aga see taandub ikkagi kõik väldete õigekirjale. Mul oli puhtalt näpukas jah. Olen väsinud ega pane enam tähele. Ja üle pahatihti ei viitsi ega jaksa lugeda, kui kogu aeg on kirjatöödega tempo taga. Nii ei ole õige, ma tean, aga juhe on koos… nagu ma postituseski ütlen.

  5. Maire said,

    13. nov. 2012 kell 13:34

    Probleem tekib järelikult neil, kes ei suuda väldetel vahet teha. Ma arvan, et meie välismaalasest õppejõud ei suuda, sellepärast ajabki sassi.

    • aidivallik said,

      13. nov. 2012 kell 13:42

      Jah, ma arvan küll. See on ka üks neid vigu, mida düsgraafid teevad – lihtsalt ei erista häälikupikkusi.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: