Virtsus on armas kool

15. nov. 2012 kell 22:24 (Aed, Kultuuriminister, Töised asjad)

Panen üles foto koolimaja saaliosast, mis on renoveeritud vanast mõisaaegsest tallist. Aga ülejäänud koolimaja on ka selline madal ja väga hubane. Kuidagi rõõmus õhkkond oli seal majas, soe ja leebe. Mulle ikka nii väga see väikeste maakoolide omaperelik atmosfäär meeldib. Väikesed koolid on emotsionaalsed ja kuidagi isiklikud, turvalised ja rahulikud-rahulikud. Kõike seda kokku. Ja seda tunnet suurtes koolides kunagi ei ole.

Esinesin alguses 4. – 6. ja pärast 7. – 9. klassile. Lapsed kuulasid ja elasid-mõtlesid kaasa, nii et kummalegi 45 minutit kippus vähekski jääma, huvi oli tunda rohkem. Aga ma loodan, et lastel jaoks oli elamus ja et noorem vanuseaste läheb nüüd ja teeb raamatukogu “Narkohollodest” tühjaks.

Virtsu üllatas mind veel ühel väga lahedal moel. Seda te ilmselt teate kõik, kuidas kirjanikele kogu aeg kirjadega tasse kingitakse. Aga Virtsu raamatukogu juhataja, tuli välja, on olnud üks mu blogilugejaid, ja tema koostas tassi asemel hoopis sellise kingikompsu, mille sees oli tokk ilusat maavillast lõnga, pakk kuivatatud seakõrvu, ilus väike käsitööküünal ja tahvel šokolaadi! Nagu oleks varase jõulukingituse saanud, ausalt! See lihtsalt tegi nii palju rõõmu, et inimene mõtleski seda kingitust tehes just minu peale, ja pani sinna pakki just sellised asjad, mis mulle tähtsad on, mis mind rõõmustavad – või minu koerarojukesi, mis teeb ju sama välja. Aitäh, Girta! Ja sellest lõngast koon ma veel midagi väga ilusat. Kui ma just äsja alustatud punased südamepalmikutega sokid valmis saan.

Aias olen püüdnud ka toimetada – ikka tunnike päevas vähemalt, kuigi varane pimedaksminek ja sagedased sajud on aiatöö ja kirjatöö ühildamise seisukohalt täielik nuhtlus. Midagi olen siiski jõudnud – sain daaliad ja begooniad maast kätte. Koristasin suvist kola aiast kokku. Koristasin kasvuhoone ära ja pesin puhtaks. Mulla pealmise kihi vedasin roosidele – on aeg kompostrist uut kanget kraami kasvuhoonesse panna. Muidugi lõikasin enne roosid tagasi ja nokkisin lehed ära. Sellest võitlusest on käsivarred nüüd üsna kriimulised, nagu oleksin kassidega kakelnud. Ja täna hommikul enne Virtsu-sõitu koukisin nõelaga veel käsivartest roosiokkaid välja.

Läänlasele artiklit pole ma ikka veel valmis saanud, sest uue seriaali pilootosa stseenid tahtsid ümbertegemist. Sellega nüüd olengi tegelenud – selgus, et meeskonna eripäradest lähtuvalt peame lokatsioonidega väga kokku hoidma. Suvises ja senises eeltöös me muidugi sellega ei arvestanud, sai lihtsalt konstrueeritud pingelist ja emotsionaalset sündmustikku, nii et nüüd tuleb mõelda, kuidas see kõik panna hargnema piiratud tegevuspaikade kaudu. Pähkel.

Täna netti üle vaadates jäi ailma ka kaks kultuurialast artiklit – esimene haakub otsapidi siin blogis 2010. aasta suvel hargnema hakanud muuseumide teemaga. Ei saa öelda, et selles vallas oleks märgata tendentse mingi paremuse poole.
Ja teinegi on jätkuks siin juba palju kordi varem kedratud teemale: raamatukogud. Ikka raamatukogud. Täpsemalt, kuidas on toiminud Langi kehtestatud ostukohustused raamatukogudes. Ma ei eksinudki oma tookordse arvamusega siin kultuuriministri rubriigis eriti.
Aa, aga hiljuti tuli lõpuks kultuurivallast siiski ka üks hea uudis. Võib-olla on ka raamatukogu letitöötajal lõpuks võimalik hakata palka saama natuke rohkem kui 300 – 400 eurot.