Tibud, Roosi ja kodanikuühiskond

Lõpuks suutsin selle kaua mõeldud arvamusloogi üles kirjutada. Läänlasest noppisid selle üles Delfi ja siis mõni tund hiljem veel Päevaleht ka.
Igor Kotjuh küsis täna FBs nii kenasti: “Kas kodanikuühiskond on see, kui kõik kodanikud hakkavad lehtedesse arvamuslugusid kirjutama?”
Ma arvan, et see on tubli samm sinnapoole 🙂 Aga tegelikult mõistan ma küll, et viimasel ajal on poliitiliste teemadega arvamuslugude osas meil tõesti üleujutus. Ise ka ei suuda enam õieti jälgida, kuigi tahaks. Ning ise kirjutan neid veel juurdegi, sest ei saa mitte vaiki olla ja kui selle eest raha ka makstakse… Olen ju kogu aeg kirjutanud, kuigi varem mitte küll nii tihedasti.

Ilmus mu intervjuu Tuglase seltsi väljaandele. Täitsa kena intervjuu sai minu meelest, see on tehtud nüüd oktoobrikuus. Ja väga kena pildi leidsid nad minust (ma arvan, et see võib pildistatud olla umbes 2004. või 2005. aastal. Siis mul olid sellised prillid ja ma olin mõnevõrra lahjem ka kui praegu.)

Ootan küüsi närides trükikojalt hinnapakkumist Roosi-projektile. Eelmisel nädalal, kui selle tulevase lasteraamatu parameetrid ja päringu teele saatsin, suutsin olla sedavõrd oinas, et ei kontrollinud meie MTÜga seni tegelenud müügijuhi jätkuvat karjääri selles firmas. Kui täna siis imeks pannes, et vastust ikka veel pole, trükikoja kodulehel ringi tuhnima hakkasin, selgus, et seda inimest ei ole enam töötajate nimekirjas. Mis tähendab, et on põhjust paanikasse sattuda. Saatsin päringu uuesti ja teistele inimestele, aga ma ei tea, kas nad homseks jõuavad mulle pakkumise kokku panna, ja kas ma siis eelarve ning kalkulatsiooni jõuan veel valmis teha.
Täna õhtul on mul igatahes plaanis projekti sisuline kirjeldus valmis nikerdada. Igaks juhuks siiski. Et kui homme pakkumine tuleb, siis jääbki veel vaid numbritega tegelda ning taotlus võib teele minna. Küll oleks tore. Ma juba armastan oma “Roosit ja emmet” täiega.

ROOSI KARDAB JOODIKUT

ÜHEL ÕHTUL TULI ROOSI KODU TREPIKOTTA JOODIK. JOODIK LASI PALJU KORDI NENDE NAABERKORTERI UKSEKELLA, AGA TEDA EI LASTUD SISSE. SIIS JOODIK KOLKIS VASTU UST JA MÖIRGAS HIRMSA HÄÄLEGA.
SIIS LASKIS JOODIK ROOSI KODU UKSEKELLA JA LÕI RUSIKAGA MITU KORDA NENDE UKSE PIHTA KA.
ROOSIL HAKKAS HIRM.
“ÄRA KARDA, MA EI LASE TEDA SISSE,” ÜTLES EMME ROOSILE.
“MIS TA TAHAB ÜLDSE?” KÜSIS ROOSI.
“TAHAB VIST NAABRITÄDIGA RÄÄKIDA,” OLETAS EMME.
“AGA NAABRITÄDI KARDAB JU TEDA KA!” ÜTLES ROOSI.
“TEDA EI OLE VIST LIHTSALT KODUS.”
“MA ARVAN, ET IKKA KARDAB,” ARVAS ROOSI, KUI OLI EMA SÜLES LÄBI UKSESILMA ISE KA JOODIKUT VAADANUD.
“KÜLL TA LÄHEB ISE ÄRA, KUI KEEGI TAST VÄLJA EI TEE,” ÜTLES EMA.
VARSTI JÄIGI TREPIKOJAS VAIKSEKS.
ROOSI TAHTIS NÄHA, KAS JOODIK ON NÜÜD ÄRA LÄINUD. TA KEERAS UKSE LUKUST LAHTI JA PIILUS VÄLJA TREPIKOTTA. AGA JOODIK EI OLNUD KUHUGI LÄINUD, ISTUS TREPI PEAL VAIKSELT, TEMA KÕRVAL OLI PUDEL.
“MIS SA VAHID?” KÜSIS JOODIK. “POLE ENNE INIMEST NÄINUD VÕI?”
ROOSI EI JULGENUD VASTATA.
“NOH?” KÜSIS JOODIK.
“OLEN KÜLL,” SOSISTAS ROOSI. “AGA NAABRITÄDI EI OLE KODUS. EMA ÜTLES.”
“ÄRGU OLGU,” ÜTLES JOODIK. “MA OOTAN TEDA IKKAGI. KAS VÕI SADA AASTAT.”
SIIS TULI EMME, TÕMBAS ROOSI TUPPA JA PANI UKSE LUKKU.
JÄRGMISEL HOMMIKUL JOODIKUT ENAM TREPIKOJAS EI OLNUD.
“TA JU ÜTLES, ET OOTAB SADA AASTAT?” KÜSIS ROOSI. “AGA EI OODANUD.”
“TA ON JU JOODIK,” ÜTLES EMME. “TALLE VIST TULI JANU PEALE.”

Reedel sattusime osaliseks omamoodi tibupaanikale. Ühe mu hea tuttava kana oli õues kreegivõsas haudunud välja pesakonna poegi. Ma ei kujuta ette, kuidas see üldse võimalik sai olla, sest vahepeal oli lumi ikka mitu päeva maas ju ning kõvad külmakraadid kah. Et kuidas see kana-kangelasema seal hanges istus ja haudus muudkui… Õudne. Täiesti opakas kana. Ja siis inimesed jooksevad ja püüavad neid poegi kõikide vahenditega päästa.
Iga mina sain sellest kohe teema laupäevase lullamilla jaoks. Küll muidugi teisest vaatenurgast lähtuvalt.

MARJU TIBUD

MARJUL KODUS KENA KANA
TEGI ÜLLATUSE,
SALAJASSE PEIDUPAIKA
MITU MUNA MUNES.
SALAMUNAD SALAPAIGAS
SÖÖMATA NII JÄIDKI,
KUNI ÜHEL PÄEVAL ÕUES
TIBUD RINGI KÄISID.
KANAMAMMA MARJULE
SIIS KÕIK NAD NÄHA TÕI.
KÜLL ON HEA, ET MARJU VAHEL
MUUD KUI MUNE SÕI!

Tegelikult sobiks see lullamilla palju paremini lihavõtteks, aga mis teha. Eks nad tulevad, nagu nad tulevad, need tibud ja lullamillad, kas või külma lumme kreekide alla.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: