Teokalt

20. nov. 2012 kell 19:50 (Muiduelu, Töised asjad)

Ärge minu käest küsige, mis pseudonüüm. Üldse on see laps mul üks imetegu algusest peale. Eks ta on imeline edasi. Sellesügiseses Värskes Rõhus leiate ta debüüdi noore prosaistina.
Ja tema novellikesed mulle meeldivad. Või pigem vist on need novelletid. Igatahes on need midagi armsat ja kummalist. Jätkaku.

Eile käis Ivar, kergelt külma saanud, pudeli brändiga. Tegin teed ja ahjuvormi männiriisikate, hakkliha ja üleeilse kartulipudrupõhjaga, ning ravisime siis ennast, st mina profülaktiliselt. Aga täiesti mõistlikult, nagu hommikul õnneks selgus.

Nii et minu tänane vägitegu oli kulkale “Roosi ja emme” peale taotlus kirjutada. Kirjutasin. Kusjuures hommikul kirjutasin veel viimase õhinaga neli jutukest juurde, sest tundus, et saab parem. Kui mul juba nagunii see Pitsamees seal oli, siis arvasin, et on tore, kui ta lõpuks Roosi emmega paari heidab ja Roosile papaks hakkab. Eks neid üksikema-lugusid ongi meil lastekirjanduses hirmus vähe. Lastekirjandus millegipärast armastab harmoonilisi tervikperekondi – erinevalt elust, kus vaid iga kolmas meie peredest on tervikpere koos lapse või laste mõlema bioloogilise vanemaga. Ja väga tihti on lapsed tunnistajaks olukorrale, kus nende üksik emme leiab omale mehe. Nii ma tegin Roosiga ka.
Igatahes sellest tuleb helge ja rõõmus raamat. Kui nüüd ainult toetus tuleb ja välja jaksab anda.

Õue täna ei jõudnudki. Nüüd lähen teen hoopis lillkapsasuppi.