Sügis saab otsa

Mingi äravajumine on toimunud. Tahan tööd teha, aga ei saa. Pärast “Roosi” lõpetamist ja taotluse sisseandmist ei saa ma sellest kuidagi välja, ikka mõtlen veel ja kujutan ette neid tegelasi ja elan alles selles asjas sees. Ning olen enda peale vihane, sest juba tahaksid uued asjad tegemist, kindlasti oli näiteks vaja enne kuu lõppu veel mõned arvamuslood kirjutada, aga lihtsalt võimatu.

Aias on hea. Aga aed läheb nüüd tuttu. Nüüd on sügiseste aiatöödega ring peal. Kõik on puhastatud, lõigatud, tulbisibulad maas ja pottides taimed maasse kaevatud. Aed on lage, kadunud, tudus. Täna oli mulla peal juba õhuke kõva koorik. Meel natuke kurb. Talv tuleb.

Lugesin, nagu iga aasta novembri lõpus, üle üht oma lemmiklasteraamatut, Tove Janssoni “Hilja novembris”. See mõjub alati mulle nii rahustavalt, kui see kõige jubedam aeg jälle käes on. Üldse, on raamatuid, mis saadavad mind läbi elu – Tove Janssonilt mul ongi kaks lemmikut: üks on “Muumipapa ja meri”, mida me Otiga palju kordi teineteisele ette lugesime oma käimise ja abiellumise päevil. Ja teine on “Hilja novembris”. Alati novembris. Ja neil kahel ei ole eriti palju ühist ei Muumitrolli koomiksite ega multikatega. Need raamatud on filosoofia ja maailmatarkus. Need kaks on ikka juba väga seal laste- ja suurte kirjanduse piiri peal. “Hilja novembris” jäigi muide Janssoni viimaseks lasteraamatuks (oli üheksas muumiraamat), edasi kirjutas ta ainult täiskasvanutele.
See novembriraamat räägib sellest, kuidas terve hulk eriskummalisi tegelasi üksteisest sõltumatult satuvad oma eluga justkui kriisi ja otsustavad minna muumimajja, kus kõik on alati ilus, selge, kerge ja lihtne. Neist igaühel seostuvad sellega eri kujutluspildid, eri ootused… igatahes, kui nad sinna kohale potsatavad, selgub, et muumiperet seal ei olegi. Nii nad on seal võõras majas, hilja novembris, koos hoopis kellegagi, kellega nad üldse arvestanud ei ole, ja ikka silmitsi oma isiklike unistuste, pettumuste ja deemonitega.
Esimeses peatükis läheb Nuuskmõmmik oma igasügisesele rännuteele.
“Sügise vaikne üleminek talveks ei ole õigupoolest paha aeg. See on aeg, et kesta ja kindlustada ja soetada nii suuri tagavarasid, kui vähegi võimalik. On meeldiv koguda kokku kõik see, mis sul on olemas, korjata soojust ning omaenese mõtteid ja pugeda sügavale ohutusse orva, pessa, kus kaitstakse seda, mis on tähtis, kallihinnaline ja täiesti enda oma. Siis võivad külm, tormid ja pimedus tulla, millal tahavad. Nad kobavad ümber seinte ja otsivad sissepääsu, aga ei leia, sest viimane kui üks neist on suletud ja seespool istub too, kes on olnud ettenägelik, ja naerab endamisi oma soojuses ja üksinduses.
Leidub neid, kes jäävad, ja neid, kes lahkuvad. Nii on see alati olnud. Igaüks võib valida ise, aga ta peab seda tegema siis, kui selleks on õige aeg, ning mitte kunagi kartma lööma.”

Noh jah, mina ei lähe siit veel kuskile. Selle talve oleme ilmselt veel igati paigas. Võib-olla uus kevad toob uusi võimalusi.

Aga siinkirjeldatud raamatust on muidu kirjutatud veel siin ja Vikipedias.

Advertisements

1 kommentaar

  1. merione said,

    28. nov. 2012 kell 18:00

    Ka mina olen seda raamatut tavaliselt igal aastal novembrikuus üle lugenud.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: