Ja nii ma “Roosi” jaoks stippi ei saanudki

“Rohi oli kõrgeks kasvanud ning täis lilli, mida pumps endale ette kujutas. Ta jutustas rehitsetud teeradadest, mis olid korralikult ääristatud teokarpide ja väiksemate kullatükikestega, ning nendel peatuvatest päikeselaikudest, mis talle hirmsasti meeldisid. Ta lasi tuulel mühiseda kõrgelt üle oru ja sõita läbi metsaga kaetud nõlvakute ning vaibuda nii, et vaikus oli jälle kõikemattev. Õunapuud õitsesid. Pumps pani puu õunu täis ja võttis jälle ära, riputas üles võrkkiige ja puistas puukuuri ette kuldset saepuru. Nüüd oli ta päris maja ligidal. Seal olid pojengipeenrad ja veranda… Veranda lebas kesk hommikupäikest ning oli täpselt selline, nagu pumps oli selle teinud – lehemustrilise nikerdusega rinnatisel – kuslapuu, kiiktool, kõik.
Pumps Toft ei läinud kunagi majja sisse, vaid ootas väljas. Ta ootas, et mamma tuleks verandatrepile.
Kahjuks jäi ta alati just sellel kohal magama.”

Ja siis otsustas pumps lõpuks minna muumimajja ja rääkida, kes ta on.

Aga mina esinesin eile Rapla Vesiroosi Gümnaaisumis. Neil on väga, väga ilusasti ja otstarbekalt renoveeritud koolimaja, pealegi suurepärase värvivalikuga.

Tähelepanuväärne on, kuidas see koolimaja on seestpoolt projekteeritud – mulle väga meeldib, et koridorid on kõik tehtud võimalikult helisid summutavaks. Koolides on müraprobleem ju nii tavaline ja isegi paratamatu. Aga tuleb välja, et nutika projekteerimisega on võimalik helilaineid kinni pidada, kõrvale suunata, summutada. Seinad ei jookse ühetasa, klassiuksed on ehitatud nagu sujuvatesse õgvendustesse, mis koridorihääled kannab klassiustest mööda. Vaheseinad jms teenivad ilmselt sama eesmärki. Ja taimed ning pingid koridorides! Ja minu lemmikvärvid!
See lahendus meeldib mulle ka väga, kui klassiuste kõrval on klaaspaneelid, mis võimaldavad koridorist klassi sisse vaadata. Diskreetselt distsiplineeriv abinõu. Ja kujunduslikult ilus ning avarust ja õhku lisav element.
Esinemine ise läks ka toredasti. Mind kuulasid 7. – 9. klassi noored, jälle sellised viisakad ning toredad. Lasid mul rääkimisega nii hoogu minna, et kaotasin ajataju ja röövisin nende vahetunniajast kah veel kümme minutit. Andku nad mulle selle eest andeks, ma ei teinud meelega. Koolikella ei olnud ja nemad muudkui kuulasid ja mina muudkui rääkisin ja… noh, nii see juhtus.

Pärast kodus tuli veel väike õlleõhtu Ivariga ja laps helistas.

Täna aga oli asi tõsine ja lumi maas. Kasvuhoone uks oli kinni külmunud ja ma ei pääsenudki sisse, et paar kevadel kingitud ja potis kasvanud orientaalliiliat seal pottidega mulda kaevata ning kinni katta. Jäid niisamuti. Homme püüan ukse alla natuke sooja vett valada ja siis me veel vaatame, kas saab või ei saa.

Rahvuskultuuri Fond muide avaldas oma stipisaajate nimekirja ja mind nende nimede hulgas ei ole. Juhan Jaigi laste- ja noortekirjanduse stipp anti hoopis Lauri Sommerile. Muidugi ma olen kade. Ja natuke kurb ka, et “Roosi” väljaandmisel juba nii ruttu esimene takistus ette tõuseb. Aga teisest küljest jälle – kui mina oleks selle saanud, siis oleks jälle keegi teine kade ja kurb, nii et lõppude lõpuks teeb see ju sama välja. Pealegi Lauri Sommer on mu hingele üpris armas luuletaja.

Eks ma oota, mis see kulka nüüd Roosi asjus otsutab või ei otsusta. Kui ei otsusta, siis läheb seegi projekt teadmata ajaks edasi lükatud projektide nimekirja. (Mu keel tõrgub ütlemast, et luhtunud projektide nimekirja. Seal on ees juba “Minu käed” ja jõulumuinasjuttude raamat. Ilmumata kõik puha. Jama on see, et neid tuleb ju kogu aeg juurde, neid uute lasteraamatute mõtteid ja käsikirju, peaks kogu aeg eest midagi ära realiseerima – aga ilma kulka ja muude abinõudeta neid kvaliteetses vormistuses välja anda pole väga mõeldav.)

4 kommentaari

  1. Maire said,

    30. nov. 2012 kell 00:39

    Minu kool on see Vesiroosi 🙂 Selles mõttes, et olin seal 6 aastat õpetaja ja mu mõlemad lapsed on selle lõpetanud. Ja kuigi tol ajal oli koolimaja seest palju hallim, oli õhkkond ikkagi sama mis täna. Sõbralik, loominguline ja inspireeriv. Ilusad mälestused ja olen mõelnud, et võib-olla sellepärast igatsengi kooli tagasi… et nii ilus aeg oli.

  2. thela said,

    30. nov. 2012 kell 09:09

    Kui üks uks sulgub, avaneb kindlasti kusagil mõni teine.
    Mind häirib hoopis see, et wordpress on hakanud iga blogipostituse lõppu reklaami laduma

  3. aidivallik said,

    30. nov. 2012 kell 12:28

    Huvitav, minul ei näita mingit reklaami? Peaks oma blogile lähenema korra mingi võõra arvuti kaudu, siis oskan midagi arvata ka.

    • võõras pilk said,

      30. nov. 2012 kell 17:28

      Ka mina ei näe mingit reklaami 🙂


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: