Peas on puder ja udu

Teist päeva on peas puder ja udu – eilne hommik juba algas migreeniga ja kulges selle saatel õhtuni välja. Õhtul hakkas juba ikkagi niipalju looma, et kui Ivar külla tuli, on juba peaaegu inimene. Aga selge, et ma midagi kirjutada ei suutnud, raiskuläinud päeva tunne oli lõpuks ikkagi.

Täna oli lihtsalt segane ja keskendumisvõimetu olla. Minus hakkab juba tekkima jõulukingituste paanika. Ühelgi juhul ei jõua ma kõikidele armsatele, kellele tahaks ja oleks vaja kingitust teha, ise midagi valmis nokitseda. Samas see, et eelmisel kuul teletööd mul ei olnud, kajastub eelarves väga selgesti. Oti honorar, mida lubati lahke käega juba kuu alguseks, pole ka siiamaani ennast tema arvel ilmutanud. Nii et ma tunnen ennast veidi nagu vardasse aetud kana süte kohal pöörlemas.

Hea uudis on siiski see, et “Saladused” läheb uuel aastal ikkagi edasi, tuleb seitsmes hooaeg. Nii et nüüd enne pühi pean ma end siiski kokku korjama ja mõned lood valmis kirjutama. Kirjad on ees ju olemas, oleks teha küll. Lihtsalt iseendast tuleb enne kuidagi jagu saada.

Lund on nüüd palju, tõesti palju. Ühe korra olen juba kasvuhooone pealt seda ära lükata saanud, nüüd oleks vaja uuesti. Mine tea, kui palju see karkass välja kannatab.
Ja juba ma igatsen kevadet. Eile tundsin millegipärast tohutut tungi tomateid külvata, aga andsin endale aru, et pole jõuludki veel käes. Tomatite külvamiseni läheb veel päris mitu kuud. Ja enne märtsi lõppu rohima ei saa ühelgi juhul.
Mõtlen siis, mis ma kõik tahaksin külvata ja millega katsetada, ainult et see juhtuks juba kuskil uues aias, kus ruumi ka on.
Muide, kui mul ükskord rohkem maad on, siis ma proovin korra endale tubakat ka kasvatada. (Just vaatasin, et Seemnemaailm pakub suitsetamistubaka seemneid. Vene päritolu. Tervelt kahte sorti.) Ja siis ma hakkan piipu tegema või suitsupaberist ise plärusid rullima. Sigaretid on ju nii kalliks läinud, et nutt tuleb peale, ja nagu sellest veel vähe oleks, on suitsupakkide peale kleebitud ähvarduskirjad ja koledad sildid, mis tahetakse veel koledamaks teha. Mitte et mul neist siltidest praegugi suurt midagi oleks – kohe, kui need tulid, hakkasin ma selle koleduse vältimiseks portsigarit kasutama. Portsigar on kuuekümnendatest. Nahast ja rahvatantsijate pildiga. Meeleolukas.
Aga piipu oleks ka tore tõmmata.
Mulle meeldib suitsetada.
Varane surm mind väga ei hirmuta, vähemalt praegu… arvesse võttes loovisikute sotsiaalseid garantiisid või õigemini nende puudumist meie riigis, olekski minusugustel optimaalne siit ilmast ära minna nii kui vana indiaanlane – kohe töövõime vähenemisel või kadumisel. Teoreetiliselt peaks sinna veel vähemalt paarkümmend aastat aega olema, isegi suitsetamise korral. Ähh… tegelikult võib vabalt olla, et ma ärplen siin praegu veel nooruslikus uisapäisuses niisama ja kahekümne aasta pärast räägin juba hoopis teist juttu. Nii et mis ma ikka pada ajan, elu läheb nagunii omasoodu.

Aga homme viib elu meid Otiga Ivari sünnipäevale, mis on tore.

Fotokas jäi maha, aga muidu on kõik toredasti

Tänase tuisuilma veetsime, jumal paraku, ratastel. Polnud midagi teha, esinemised olid kokku lepitud Tallinnas Gustav Adolfi gümnaasiumis ja Lagedi põhikoolis. Hea, et hommikusele tavapärasele Tallinna-sõiduajale ilmateate tõttu pool tundi juurde liitsin, see oli minust nutikas. Täpselt viis minutit enne esinemise algust parkisime auto GAG hoovi. Napilt läks.
Sinnasõidul tuiskas tihedat ja kuiva lund, aga midagi erakordselt ilget maanteel ei olnud. Tagasisõidul aga see jäide, ja siis oli tee juba libe ka. Tallinna pool tuli laia märga lobjakat, siin Haapsalus oli ka õhtul veel lumi viisakas ja kuiv.
Kahjuks jäi fotokas mu hommikuse uimasuse tõttu koju, minu mobiiltelefoni pildistamiskvaliteet on aga veel olematum kui tollel vanal digifotokal – ja pilte sellepärast täna ei olegi.
GAGs kuulas mind kolm paralleeli seitsmendikke ning Lagedil 7. – 9. klassi õpilased. Lagedi põhikool oma vastses renoveerituses ja juurdeehitatuses oli muidugi imeilus. Valge, rõõmsavärviline, otstarbekas ja nii uus, et osas klassides polnud veel pinkegi sisse jõutud tuua. Väljaspoolt on see maja ka vahvalt valge-halli-kuldkollasekirju. Kahetsesin oma varahommikust hajameelsust fotoka asjus tõsiselt, oleksin väga tahtnud seda elamust ka teiega jagada!

Aga noh. Eks olin uimane ja loru. Nii see läheb, kui on vaja hommikul väga vara tõusta, aga õigel ajal magama minna ei oska, ja kui lõpuks niikaugele saadakse, siis algab uinumiseelne naerulagistamise veerandtund nagu pioneerilaagris.
Mina: “Head ööd, mu armas traktor.”
Ott: “Miks ma traktor olen?”
Mina: “Tuli pähe lihtsalt. Ütle sina ka mulle midagi ilusat enne magamajäämist!”
Ott mõtleb pikalt. Peale pausi:
“Head adventi!” 🙂
Ja siis me möirgasimegi vähemalt veerand tundi naerda lihtsalt, nii et vesi jooksis silmist. Ning kui see möödas oli, isegi siis ei saanud korralikult magama jääda, sest iga natukese aja tagant tuli jälle meelde ja ajas muudkui itsitama.

Minu prügiveoarvamust Lääne Elu veebis ei ole, nagu õhtupoolikul koju naasnuna internetti uurides leidsin. Seevastu on Delfi minu sõnumit osaliselt refereerinud. Eks muidugi on see tükk ka üsna lokaalse tähendusega… niisugune kohalik tähelepanek või nii. Puudutab küllap vaid Ragn Sellsi teenindatavate linnade ja linnakeste eramuomanikke.
Täispikana see tekst, mis Lääne Elu 11. detsembri paberlehte läks, on selline:

Kast tänavale, või siiski mitte?

Uuest aastast ootavad meid kommunaalteenuste rindel ees mitmed uuendused: kõigepealt muidugi paljuräägitud elektrituru avanemisega seotud üllatused ja pealekauba muudatused Ragn Sellsi jäätmeveo tüüptingimustes. Seda viimast teemat ei ole avalikus meedias kuigi suure intensiivsusega käsitletud, kuid et samas ringlevad kuulujutud sundisid silmi suureks ajama, otsustasin ise seda tonti veidi lähemalt uurida.
Põhiline muudatus, mis Tallinna Nõmme linnaosas juba reaktsiooni ning vaidlustamise põhjustas, seisneb nõudes nüüdsest prügikonteiner tühjenduspäeva hommikul kella kuueks otse tänavale valmis panna. Prügifirmal on igati mõistetav soov minimeerida oma kütusekulusid. Kuid tüüptingimuste dokumendis kirjeldatud meetod ei jäta sellisena riivamata ei klientide ega omavalitsuste huve.
Et eramu poolt kasutatav olmeprügikonteiner viia tühjenduspäevadel kella kuueks hommikul aiast välja, peab eramuomanik juurutama harjumuse tühjenduspäevadel tõusta üks kuni mitu tundi oma tavapärasest päevakavast varem, aga see ei ole probleem iseenesest. Probleem seisneb selles, et inimene, kelle tööülesanded lubavad magada keskhommikuni või kes töölt hilisõhtusest vahetusest laekub koju alles öötundidel, viib sellistel tingimustel oma prügikonteineri välja tänava äärde juba enne magamaminekut. Kuni hommikuse tühjenduseni seisab see prahti täis konteiner niisiis tänaval ilma igasuguse järelevalveta.
Inimestel, kes kogu perekonnaga hommikul kella kaheksaks kiirustavad tööle-kooli-lasteaeda, pole vast probleemi see kastike õigeks ajaks välja veeretada. Kuid edasi seisab see konteiner kogu tööpäeva oma hüljatuses seal kõnniteel. Algul täidetuna, pärast tühjana, aga järelevalveta igal juhul.
Ometi me teame, et paljudel öistel joomastel kojukulgejatel ning koolipäevast pääsenud poisikestel on huumorist oma arusaam. Vandalism ei ole kahjuks haruldane. Kes vastutab siis tänavale ümber paisatud konteinerist laiali lennanud prahi kokkukoristamise eest? Lõhutud või ärandatud konteineri eest? Keset sõiduteed tiritud konteinerite eest? Ma ei seadnud oma prügikonteinerit ju laamendamiseks vabalt saadavale mitte omast lollusest. Aga suurfirmade ja eraisikute vaidluse tulemuste kohapealt ma optimistlik ei ole.
Teine asi. Haapsalu vanalinnas, kus kõnniteed on vaid veidike üle meetri laiad, tekib konteinerite väljapanekuga jalakäijatele liikluses huvitav olukord, eriti hommikusel tööleminekuajal ja veel eriti talviti, kui lumevallid olusid veelgi kitsendavad. Prügivedu ootavate tänavate äärde võib tekkida päris põnev takistusriba, mida püüavad läbida nii koolilapsed, tööleruttajad kui lapsevankrite ja kärudega emad. Huvi pärast vaatasin oma kodutänava tühjendusvedude graafikut: paaril neljapäeval kuus on kõnniteedel väljas korraga lausa 8 – 9 prügikonteinerit.
Siin tekib juba vastuolu ka linnakujunduse ja heakorra põhimõtetega, löögi alla satub Haapsalu vanalinnale tüüpiline tänavamiljöö, mis võiks huvitada ka linnaametnikke. Samuti, nagu jõuavad linnavalitsuse töölauale võib-olla ka kaebused kõnniteedel raskendatud liiklemise pärast ning probleemid talvise teehoolduse ja lumeveoga, mida kõnniteele veeretatud prügikonteinerid komplitseerivad.
Saatsin oma eeltoodud küsimuste kohta päringu asjaomastele ja sain huvitaval kombel kaks üsna erinevat vastust. Üldmeilist tulnud vastus oli lühike ja konkreetne ega näinud ette mingeid olustikust tulenevaid erisusi. Lääne piirkonnast tulnud ning linnavalitsuse poolt minuni vahendatud info oli aga märksa inimnäolisem, paindlik ja lähtuv reaalsetest oludest.
Aga et samast suurfirmast tulnud kaks sõnumit edastasid ikkagi täiesti vastukäivat infot, siis minu jaoks jääb siiski üles lihtne inimlik küsimus. Kui Haapsalu kodanik lähtub tervemõistuslikkusest, hindab kohalikke tingimusi ja riske objektiivselt ning jätab prügiveopäeva hommikul oma prügikonteineri siiski kõnnitee ääres asuva tara taha kinnistule sisse, umbes 2-3 m kaugusele sõiduteest, siis kas ta võib kindel olla, et see ka tühjendatakse, mitte ei esitata arvet tühisõidu eest? Kui Ragn Sellsi jäätmeveo uute üldtingimuste kohapealt on firma keskus ja kohalik osakond eri meelt, siis kumma reeglite järgi peab toimima klient?
Tegelikult on uute üldtingimuste dokumendis päris mitmeid vasturääkivusi,, ja eriti Lääne piirkonna vastust arvestades saan ma aru, et võib-olla on see dokument lihtsalt vormistatud veidike läbimõtlematult ning halva sõnastusega. Ja et see praegune dokument võimaldab tõesti asjadest mitmeti mõelda, siis ma ootaksin, et Haapsalu linnas toimuva jäätmeveo tulevased üksikasjad selgitaks välja ka meie linnavalitsus ning edastaks kogu kohalikule rahvale siis üheselt ja üldiselt kättesaadava ning mõistetava info. Ei ole ju mõeldav, et iga klient kogu Haapsalu linnas Ragn Sellsiga omaette mingeid eraldi kokkuleppeid tegema hakkab.

Kiiruga vahepealsest

Et paus jälle liiga pikaks ei veniks, vahepeal paar rutulist rida. Mitte et midagi erilist oleks sündinud. Külalisi on käinud küll – üks õhtu Ivar ja kohe järgmisel Vormsist kodus käimas Anne, meeleolukad ja armsad õhtud mõlemad. Ja ma ikka ei saa sellest mõttest siiamaani üle, et Anne on ära kolinud ning polegi enam nii, et saadan teda pärast öösel viis maja edasi koju, ja siis saadab tema mind koju tagasi, ja siis jälle mina teda jne.
Ma mõtlen, et kui ma ükskord elan kuskil maal ja olen vana mutike, siis tahaks Annet kuhugi sinna enda kõrvale. Et temal on siis lambad ja minul kanad, lilled ja peenramaa… ja päike ja heinamaa on meil kahepeale või umbes nii. Selline naljakas kujutlus.
Laupäevases Lääne Elus mu prügiveo-arvamust ei olnud, aga eks Tarmo ju ähvardaski, et võib-olla panevad teisipäevasesse. Lullamilla oli seal aga igal juhul.

MÄNGUASJAD

LUME ALL SÜGAVAL
TUKUB AEDA JÄÄNUD PALL,
MÄNGUTRAKTOR NORINAGA
KOHE SAMAS KÕRVAL MAGAB,
KÄTTE ENAM NEID EI SAA,
KUI ON NII PAKS LUMI MAAS!

SIIS JU LASTEL TÄITSA VEAB,
ET JÕULUVANA ON NII HEA.
UUED KANNID SALMI EEST
SAAB TALVEL IGA VÄIKEMEES.

mänguasjad

Laps käis nädalavahetusel kodus, tegin hapupiimakooki ja siis tegi tema kaerahelbeküpsiseid ja istus mul süles, saime koleda häälega duetti laulda ja meil oli muidu ka mõnus. Ainult et ta tahab, et ma talle jõuluks kiisuga kampsuni kooksin. Jumala eest, kiisuga kampsun… tema eas. Pealegi, kuidas ma seda jõuan nii ruttu? Mul siin üks teine suur kingitus veel lõpetamata…

Tänane päev oli niisugue, et ma parem ei hakkagi kirjeldama, kuidas hommikust peale kõik, mis ette võtta sai, lihtsalt ebaõnnestus. Pisiasjadeni. Õudne päev. Õnneks on nüüd juba hilisõhtu ja see jama lõpeb ehk ära.

Edasi paremasse homsesse!

Porganditest, prügiveost ja kirjandusest

See oli eelmise laupäeva lullamilla.

PORGANDI ELU

PORGAND SUVEL MULLAS KASVAS
PIKAKS, PUNASEKS JA RASVA.
OOTAS OMA TÄHETUNDI,
MILLAL KÖÖGIS SUURES PUNDIS
TEMAST ÜHES TEISTEGA
MÕNI MAIUSPALA SAAB.

PORGAND KASVAS,
SUVI PIKK.
AGA NÄE, KUI IMELIK –
ÜHEL PÄEVAL TULI SÜGIS!
PORGAND PERENAISELT KÜSIS:
MIS NÜÜD SAAB?
MIS NÜÜD SAAB?
MA SAAN HUKKA TALVEL MAAS!
KES MIND VEEL SIIS SÜÜA TAHAKS,
KUI MA OLEN LÄINUD PAHAKS?

PERENAINE VÕTTIS PORKNA,
KELDRIS LIIVA SISSE TORKAS,
SEAL SIIS, VARJUL KÜLMA EEST,
ELAB PORGAND NAGU MEES,
OOTAB RAHUS, MILLAL SAAB
SUPIKS, PRAEKS VÕI PIRUKAKS.

porkan

Porgandikotlette olete teinud? Leotatud saiapudi ja munaga? Nämm. Porgandipüreesupp on ka hea ja ilusat värvi. Porgandikeeks. Porgandipirukas. Porgandihautis või või suitsulihatükkidega. Porgandipuder on mul veel katsetamata, aga just hiljuti leidsin retsepti ning kavatsen proovida.

Minu esmaspäevane arvamuslugu Läänlasesse on mul blogis veel linkimata, teen seda. Mul on hea meel, et see üsna paljusid inimesi liigutas, sain mitu kaasamõtlevat ja -elavat sõnumit nii Fb-sse kui oma telefonile. Hea tunne, et jälle üks tükike midagi maailmale antud.

Tegelesin nüüd nädala alguses prügiveoteemaga – Ragn Sells muudab uuest aastast teenuse tüüptingimusi ja osa neist muudatustest hakkavad linnatingimustes rakendudes kindla peale tekitama parajat jama. Eriti kitsaste tänavate ja aktiivse rahvaliikumisega vanalinnades. See, et mina pean sellepärast kord kuus hakkama pool kuus hommikul üles ärkama ja prügikasti tänavale lohistama, on tekkivate probleemide juures tõepoolest kõige väiksem mure. Jama tekib hoopis mujal, laiemalt. Aga sellest ma hetkel veel rohkem ei räägiks. Kui see lugu Lääne Elus ära ilmub, ju ma siis jälle lingin.

“Saladuste” uue hooaja kohta pole ei kippu ega kõppu. “Suletud uste” stsenaariume pole sakslased enam ette saatnud. Eelmine kuu oli mõlemas suhtes mul nulliring, peaaegu töötu tunne tuli peale. Hea, et esinemistega sain tasandada. See kuu jätkub sama tühjus ja vaikus. Aga õnneks on Otil üks natukene priskem honorar tulemas, et sellega tasandab eelarve võib-olla ära. Ma loodan.

Üks eilne uudis väärib ka äramärkimist – kultuuriministeerium tegi teoks ühe asja, mille vajadust ma oma blogis juba varem mitmel korral olen märkinud. Nimelt autorihüvitusrahade eraldamisel viidi sisse erisus oma- ja välismaiste autorite tasustamisel. Siin on sellest lehelugu. Hea, et tehti. Kuigi mitte nii julgelt, kui mina oleksin lootnud. See tasuerisus hakkab olema ju kõigest kümnendik, ja mind täitsa huvitab, mis argumentidega nii vähe? Kas riigil ei ole siis õigust laenutushüvitiste maksmisega oma originaal- ja tõlgitud teostel radikaalsemat vahet teha? Aga noh, mis ma ikka virisen, žest ise on ka ilus ja tähelepanuväärne.

Postimehes ilmus hiljuti Jaanika Palmi sulest selle aasta lastekirjanduse ülevaade. Jah, veider, et uue lasteluule osakaal meil nii napp on. Aastaga kaks kogu on vähevõitu. Ikka neli-viis tükki võiks olla eesmärgiks. Ja mind üllatas ka realistliku koega lasteraamatute suhteliselt vähene hulk. Tegelikult on lastel neid vaja sama palju kui fantaasiakirjandust… oma sotsiaalse maailmapildi ülesehitamisel. Igapäevase elu mõtestamisel jne. Minu “Roosi” oleks täpselt sinna auku ära kulunud.

Aga ehk tuleb Roosi kord järgmisel aastal. On ju?

Loodusvärvides ja sõpradega

Mõne päeva eest panin pildi oma selle sügise suurteosest Fb-sse, aga blogisse ei jõudnud. Rahmeldamist ja seltsielu tekkis korraga palju.
Aga kampsun on selline.

Minu kamps 2012

Lõngad värvis mu ema juba paar aastakest tagasi, kui taimedega värvimine teda huvitama hakkas. Kampsunis on kaselehed, nõgesed ja sibulakoored erinevate peitsidega. Iga värvi tuli küll vaid üks tokk, nii et kampsuni saamiseks tuli kombineerida. Õnneks loodusvärvid sobivad kõik omavahel imeliselt, nende passitamisega ei olnud vähimatki probleemi. Küsimus oli ainult selles, millise mustri või koekirjalahendusega nende erinevate taimevärvide efekt kõige parimini välja tuleks. Ja oi – seda mõtlesin ma tõesti kaua. Variante käis peast läbi mitmeid. Ema muudkui küsis, millal ma juba kuduma hakkan. Aga mina ikka veel mõtlesin. Ning kudusin teiste lõngadega teisi asju hoopis.
Ja õige oligi. Kuidagi haaras mind varakevadel siksaktriipude vaimustus, kudusin neid erinevas variandis umbes kuude või seitsmesse sokipaari. Ja siis ühel hetkel teadsin – just selliste triipude kaudu tuleks nende värvide efekt välja. Mitte intarsia. Mitte kirjaga. Mitte lihtsalt triibulisena. Just selliste lainete ja siksakkidena. Kuue värviga.
Mustri leidsin omaenda käsitöökaustikust. Olin kunagi sõbranna Tintsu kaltsukast ostetud kampsuni pealt huvitava mustri maha kirjutanud. Ja nüüd osutus see ülimalt sobivaks.
Nii ta tuli. Kudusin seda umbes kolm nädalat. Vöö ja paelad randmetesse tegin ka kududes. Ette said vanaema igivanadest varudest pärit kolhoosiaegsed puunööbid. Ja kamps on soe, mõnus ning peaaegu põlvini. Saan soojemal aastaajal lausa kerge mantlina kanda.

Õpetajate Lehes reedel ilmunud lugu on nüüd lõpuks ka netis üleval, selline ta mul tuli. Pärast tellimust mõne tunniga kirjutasin, tuli vabalt ja otsekui ise… seda juhtub tellitud lugudega tegelikult harva. Et nad oma kirjas küsisid ka kohe fotot, siis ma alustasingi fotode lappamisest, ning see üks äratas kohe mõtteid ja mälestusi. Sellest kirjutasingi.

Reede õhtul helistas Andrus ja tuletas meelde, et meil on laupäeval mälumäng. Natukese aja pärast helistas teine võistkonnakaaslane ja vana sõber, Indrek, ning küsis, kas nad Andrusega võiksid meile tulla, et enne homset natuke trenni teha. Eks nad siis tulidki, suupistete ja mälutreeninguks sobivate jookidega… ning meil oli jube lõbus umbes kella neljani varahommikul. Mälumängule Kullamaale jõudsime siiski ilma kadudeta ja täies koosseisus, võistkonna neljas liige, kes trennis ei osalenud, autot juhtimas. Mäng ise oli ka väga vahva. Lõpptulemusena olime tagantpoolt kolmandad, mis on selgelt parem kui eelmises mängus – kui mehed jäid viimasteks. Mina selles kurbmängus tookord ei osalenud, olin siis kusagil sõidus ära, ja nagu ma nende ümberjutustusest aru sain, jäi meie võistkond tookord viimaseks peamiselt seetõttu, et ilma minuta ei osanud nad ära tunda Viivi Luige varast luulet ja taimede ladinakeelseid nimesid. Või midagi sinnapoole.
Tagant kolmas koht on siiski väga tore, peamiselt sellepärast, et sõber Tarmo võistkond (mis kunagi võistles Sadama 5 nime all) jäi meist veel tahapoole.
Meist ettepoole jäid ainult need võistkonnad, milles ongi meist targemad inimesed, nii et üldse pole põhjust kurvastada.

Kojusõidul tuli mulle meelde, et ma polnud hommikust söönud, ja see tekitas kõrvulukustava ning silmipimestava kartulisalatiisu. Kodus seda tegingi, õnneks ei olnud Ott eelmise päeva keedukartuleid veel pannile ära realiseerinud. Ja siis juba helistas Soomest korraks kodus käimas Tom, et tulevad Tintsuga külla – ning tulidki veidi hiljem otse kuuse alt advendiküünla süütamiselt (Haapsalus süüdati see juba laupäeval), jõulutuli purgiga kaasas.
Tore oli, armas oli.

Aga täna tegin tööd. Olin lubanud Ivarile arvamusloo homsesse Läänlasesse. Nüüd hakkabki olema seal minu arvamuslugu igal teisel esmaspäeval.

Keskpäeva paiku tegin ringi lumises aias, ämbrike ja kühvel käes, ja leidsin, et pruunid pätsikesed on lume pealt palju paremini märgatavad kui hilissügisest murust. Ja et see oli väga oluline viga, et enne külma kompostkastist alumisi kihte kasvuhoonesse ei jõudnud teisaldada, sest pärast minu sügiskoristusi on kompostkast liiga täis, et sinna talvel näiteks veel neidsamu pruune pätsikesi ja köögijäätmeid mahutada. Aga muidu olid asjad üldjoontes korras: päike paistis, lund on meil maas nii umbes 10 cm, 10 kraadi külma ja meri jääs.
See, et nii Väike viik, Eeslaht kui Tagalaht juba detsembri esimestel päevadel kinni on külmunud, ei ole tavaline.