Loodusvärvides ja sõpradega

Mõne päeva eest panin pildi oma selle sügise suurteosest Fb-sse, aga blogisse ei jõudnud. Rahmeldamist ja seltsielu tekkis korraga palju.
Aga kampsun on selline.

Minu kamps 2012

Lõngad värvis mu ema juba paar aastakest tagasi, kui taimedega värvimine teda huvitama hakkas. Kampsunis on kaselehed, nõgesed ja sibulakoored erinevate peitsidega. Iga värvi tuli küll vaid üks tokk, nii et kampsuni saamiseks tuli kombineerida. Õnneks loodusvärvid sobivad kõik omavahel imeliselt, nende passitamisega ei olnud vähimatki probleemi. Küsimus oli ainult selles, millise mustri või koekirjalahendusega nende erinevate taimevärvide efekt kõige parimini välja tuleks. Ja oi – seda mõtlesin ma tõesti kaua. Variante käis peast läbi mitmeid. Ema muudkui küsis, millal ma juba kuduma hakkan. Aga mina ikka veel mõtlesin. Ning kudusin teiste lõngadega teisi asju hoopis.
Ja õige oligi. Kuidagi haaras mind varakevadel siksaktriipude vaimustus, kudusin neid erinevas variandis umbes kuude või seitsmesse sokipaari. Ja siis ühel hetkel teadsin – just selliste triipude kaudu tuleks nende värvide efekt välja. Mitte intarsia. Mitte kirjaga. Mitte lihtsalt triibulisena. Just selliste lainete ja siksakkidena. Kuue värviga.
Mustri leidsin omaenda käsitöökaustikust. Olin kunagi sõbranna Tintsu kaltsukast ostetud kampsuni pealt huvitava mustri maha kirjutanud. Ja nüüd osutus see ülimalt sobivaks.
Nii ta tuli. Kudusin seda umbes kolm nädalat. Vöö ja paelad randmetesse tegin ka kududes. Ette said vanaema igivanadest varudest pärit kolhoosiaegsed puunööbid. Ja kamps on soe, mõnus ning peaaegu põlvini. Saan soojemal aastaajal lausa kerge mantlina kanda.

Õpetajate Lehes reedel ilmunud lugu on nüüd lõpuks ka netis üleval, selline ta mul tuli. Pärast tellimust mõne tunniga kirjutasin, tuli vabalt ja otsekui ise… seda juhtub tellitud lugudega tegelikult harva. Et nad oma kirjas küsisid ka kohe fotot, siis ma alustasingi fotode lappamisest, ning see üks äratas kohe mõtteid ja mälestusi. Sellest kirjutasingi.

Reede õhtul helistas Andrus ja tuletas meelde, et meil on laupäeval mälumäng. Natukese aja pärast helistas teine võistkonnakaaslane ja vana sõber, Indrek, ning küsis, kas nad Andrusega võiksid meile tulla, et enne homset natuke trenni teha. Eks nad siis tulidki, suupistete ja mälutreeninguks sobivate jookidega… ning meil oli jube lõbus umbes kella neljani varahommikul. Mälumängule Kullamaale jõudsime siiski ilma kadudeta ja täies koosseisus, võistkonna neljas liige, kes trennis ei osalenud, autot juhtimas. Mäng ise oli ka väga vahva. Lõpptulemusena olime tagantpoolt kolmandad, mis on selgelt parem kui eelmises mängus – kui mehed jäid viimasteks. Mina selles kurbmängus tookord ei osalenud, olin siis kusagil sõidus ära, ja nagu ma nende ümberjutustusest aru sain, jäi meie võistkond tookord viimaseks peamiselt seetõttu, et ilma minuta ei osanud nad ära tunda Viivi Luige varast luulet ja taimede ladinakeelseid nimesid. Või midagi sinnapoole.
Tagant kolmas koht on siiski väga tore, peamiselt sellepärast, et sõber Tarmo võistkond (mis kunagi võistles Sadama 5 nime all) jäi meist veel tahapoole.
Meist ettepoole jäid ainult need võistkonnad, milles ongi meist targemad inimesed, nii et üldse pole põhjust kurvastada.

Kojusõidul tuli mulle meelde, et ma polnud hommikust söönud, ja see tekitas kõrvulukustava ning silmipimestava kartulisalatiisu. Kodus seda tegingi, õnneks ei olnud Ott eelmise päeva keedukartuleid veel pannile ära realiseerinud. Ja siis juba helistas Soomest korraks kodus käimas Tom, et tulevad Tintsuga külla – ning tulidki veidi hiljem otse kuuse alt advendiküünla süütamiselt (Haapsalus süüdati see juba laupäeval), jõulutuli purgiga kaasas.
Tore oli, armas oli.

Aga täna tegin tööd. Olin lubanud Ivarile arvamusloo homsesse Läänlasesse. Nüüd hakkabki olema seal minu arvamuslugu igal teisel esmaspäeval.

Keskpäeva paiku tegin ringi lumises aias, ämbrike ja kühvel käes, ja leidsin, et pruunid pätsikesed on lume pealt palju paremini märgatavad kui hilissügisest murust. Ja et see oli väga oluline viga, et enne külma kompostkastist alumisi kihte kasvuhoonesse ei jõudnud teisaldada, sest pärast minu sügiskoristusi on kompostkast liiga täis, et sinna talvel näiteks veel neidsamu pruune pätsikesi ja köögijäätmeid mahutada. Aga muidu olid asjad üldjoontes korras: päike paistis, lund on meil maas nii umbes 10 cm, 10 kraadi külma ja meri jääs.
See, et nii Väike viik, Eeslaht kui Tagalaht juba detsembri esimestel päevadel kinni on külmunud, ei ole tavaline.

Advertisements

3 kommentaari

  1. 3. dets. 2012 kell 10:12

    Esmapilgul tundub taimedega lõngu värvides alati, et ai kui lahjad võrvid tulevad, mingid ebamäärased pruunid ja rohelised. Aga sa vaata kui hästi nad kokku kõlavad ja kui mõnussoliidse tulemuse koos annavad! Superkampsun superilusate lõngadega

  2. Maire said,

    5. dets. 2012 kell 00:21

    Ma sain siit teada, et Tarmo ei ole kohe kindlasti teist targem inimene. Jube naljakas 🙂 Mitte, et ma teda tunneks, aga miskipärast ajas õudselt itsitama kui seda lugesin 🙂

  3. aidivallik said,

    5. dets. 2012 kell 12:17

    Tarmo võistkonnaga on meil enamasti selline reaalne võistlus: kord Piibeleht peal ja Vestmann all, siis jälle vastupidi. Ülejäänud meie piirkonna võistkonnad aga on meist enamikul mängudest üle jah. Midagi pole teha. Ongi targemad.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: