Porganditest, prügiveost ja kirjandusest

See oli eelmise laupäeva lullamilla.

PORGANDI ELU

PORGAND SUVEL MULLAS KASVAS
PIKAKS, PUNASEKS JA RASVA.
OOTAS OMA TÄHETUNDI,
MILLAL KÖÖGIS SUURES PUNDIS
TEMAST ÜHES TEISTEGA
MÕNI MAIUSPALA SAAB.

PORGAND KASVAS,
SUVI PIKK.
AGA NÄE, KUI IMELIK –
ÜHEL PÄEVAL TULI SÜGIS!
PORGAND PERENAISELT KÜSIS:
MIS NÜÜD SAAB?
MIS NÜÜD SAAB?
MA SAAN HUKKA TALVEL MAAS!
KES MIND VEEL SIIS SÜÜA TAHAKS,
KUI MA OLEN LÄINUD PAHAKS?

PERENAINE VÕTTIS PORKNA,
KELDRIS LIIVA SISSE TORKAS,
SEAL SIIS, VARJUL KÜLMA EEST,
ELAB PORGAND NAGU MEES,
OOTAB RAHUS, MILLAL SAAB
SUPIKS, PRAEKS VÕI PIRUKAKS.

porkan

Porgandikotlette olete teinud? Leotatud saiapudi ja munaga? Nämm. Porgandipüreesupp on ka hea ja ilusat värvi. Porgandikeeks. Porgandipirukas. Porgandihautis või või suitsulihatükkidega. Porgandipuder on mul veel katsetamata, aga just hiljuti leidsin retsepti ning kavatsen proovida.

Minu esmaspäevane arvamuslugu Läänlasesse on mul blogis veel linkimata, teen seda. Mul on hea meel, et see üsna paljusid inimesi liigutas, sain mitu kaasamõtlevat ja -elavat sõnumit nii Fb-sse kui oma telefonile. Hea tunne, et jälle üks tükike midagi maailmale antud.

Tegelesin nüüd nädala alguses prügiveoteemaga – Ragn Sells muudab uuest aastast teenuse tüüptingimusi ja osa neist muudatustest hakkavad linnatingimustes rakendudes kindla peale tekitama parajat jama. Eriti kitsaste tänavate ja aktiivse rahvaliikumisega vanalinnades. See, et mina pean sellepärast kord kuus hakkama pool kuus hommikul üles ärkama ja prügikasti tänavale lohistama, on tekkivate probleemide juures tõepoolest kõige väiksem mure. Jama tekib hoopis mujal, laiemalt. Aga sellest ma hetkel veel rohkem ei räägiks. Kui see lugu Lääne Elus ära ilmub, ju ma siis jälle lingin.

“Saladuste” uue hooaja kohta pole ei kippu ega kõppu. “Suletud uste” stsenaariume pole sakslased enam ette saatnud. Eelmine kuu oli mõlemas suhtes mul nulliring, peaaegu töötu tunne tuli peale. Hea, et esinemistega sain tasandada. See kuu jätkub sama tühjus ja vaikus. Aga õnneks on Otil üks natukene priskem honorar tulemas, et sellega tasandab eelarve võib-olla ära. Ma loodan.

Üks eilne uudis väärib ka äramärkimist – kultuuriministeerium tegi teoks ühe asja, mille vajadust ma oma blogis juba varem mitmel korral olen märkinud. Nimelt autorihüvitusrahade eraldamisel viidi sisse erisus oma- ja välismaiste autorite tasustamisel. Siin on sellest lehelugu. Hea, et tehti. Kuigi mitte nii julgelt, kui mina oleksin lootnud. See tasuerisus hakkab olema ju kõigest kümnendik, ja mind täitsa huvitab, mis argumentidega nii vähe? Kas riigil ei ole siis õigust laenutushüvitiste maksmisega oma originaal- ja tõlgitud teostel radikaalsemat vahet teha? Aga noh, mis ma ikka virisen, žest ise on ka ilus ja tähelepanuväärne.

Postimehes ilmus hiljuti Jaanika Palmi sulest selle aasta lastekirjanduse ülevaade. Jah, veider, et uue lasteluule osakaal meil nii napp on. Aastaga kaks kogu on vähevõitu. Ikka neli-viis tükki võiks olla eesmärgiks. Ja mind üllatas ka realistliku koega lasteraamatute suhteliselt vähene hulk. Tegelikult on lastel neid vaja sama palju kui fantaasiakirjandust… oma sotsiaalse maailmapildi ülesehitamisel. Igapäevase elu mõtestamisel jne. Minu “Roosi” oleks täpselt sinna auku ära kulunud.

Aga ehk tuleb Roosi kord järgmisel aastal. On ju?

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: