Teist päeva on peas puder ja udu – eilne hommik juba algas migreeniga ja kulges selle saatel õhtuni välja. Õhtul hakkas juba ikkagi niipalju looma, et kui Ivar külla tuli, on juba peaaegu inimene. Aga selge, et ma midagi kirjutada ei suutnud, raiskuläinud päeva tunne oli lõpuks ikkagi.
Täna oli lihtsalt segane ja keskendumisvõimetu olla. Minus hakkab juba tekkima jõulukingituste paanika. Ühelgi juhul ei jõua ma kõikidele armsatele, kellele tahaks ja oleks vaja kingitust teha, ise midagi valmis nokitseda. Samas see, et eelmisel kuul teletööd mul ei olnud, kajastub eelarves väga selgesti. Oti honorar, mida lubati lahke käega juba kuu alguseks, pole ka siiamaani ennast tema arvel ilmutanud. Nii et ma tunnen ennast veidi nagu vardasse aetud kana süte kohal pöörlemas.
Hea uudis on siiski see, et “Saladused” läheb uuel aastal ikkagi edasi, tuleb seitsmes hooaeg. Nii et nüüd enne pühi pean ma end siiski kokku korjama ja mõned lood valmis kirjutama. Kirjad on ees ju olemas, oleks teha küll. Lihtsalt iseendast tuleb enne kuidagi jagu saada.
Lund on nüüd palju, tõesti palju. Ühe korra olen juba kasvuhooone pealt seda ära lükata saanud, nüüd oleks vaja uuesti. Mine tea, kui palju see karkass välja kannatab.
Ja juba ma igatsen kevadet. Eile tundsin millegipärast tohutut tungi tomateid külvata, aga andsin endale aru, et pole jõuludki veel käes. Tomatite külvamiseni läheb veel päris mitu kuud. Ja enne märtsi lõppu rohima ei saa ühelgi juhul.
Mõtlen siis, mis ma kõik tahaksin külvata ja millega katsetada, ainult et see juhtuks juba kuskil uues aias, kus ruumi ka on.
Muide, kui mul ükskord rohkem maad on, siis ma proovin korra endale tubakat ka kasvatada. (Just vaatasin, et Seemnemaailm pakub suitsetamistubaka seemneid. Vene päritolu. Tervelt kahte sorti.) Ja siis ma hakkan piipu tegema või suitsupaberist ise plärusid rullima. Sigaretid on ju nii kalliks läinud, et nutt tuleb peale, ja nagu sellest veel vähe oleks, on suitsupakkide peale kleebitud ähvarduskirjad ja koledad sildid, mis tahetakse veel koledamaks teha. Mitte et mul neist siltidest praegugi suurt midagi oleks – kohe, kui need tulid, hakkasin ma selle koleduse vältimiseks portsigarit kasutama. Portsigar on kuuekümnendatest. Nahast ja rahvatantsijate pildiga. Meeleolukas.
Aga piipu oleks ka tore tõmmata.
Mulle meeldib suitsetada.
Varane surm mind väga ei hirmuta, vähemalt praegu… arvesse võttes loovisikute sotsiaalseid garantiisid või õigemini nende puudumist meie riigis, olekski minusugustel optimaalne siit ilmast ära minna nii kui vana indiaanlane – kohe töövõime vähenemisel või kadumisel. Teoreetiliselt peaks sinna veel vähemalt paarkümmend aastat aega olema, isegi suitsetamise korral. Ähh… tegelikult võib vabalt olla, et ma ärplen siin praegu veel nooruslikus uisapäisuses niisama ja kahekümne aasta pärast räägin juba hoopis teist juttu. Nii et mis ma ikka pada ajan, elu läheb nagunii omasoodu.
Aga homme viib elu meid Otiga Ivari sünnipäevale, mis on tore.
Aidi Vallik avalikult 
Lisa kommentaar