Aidi Vallik avalikult

Näed nüüd, Lääne Elu pani mu arvamusloo vene laada kohta ainult paberlehte. Tänasesse. Nii et kui ma seda nüüd veebis näidata tahan, siis tuleb see mul blogisse kopida.

Talvises vene laadas on perspektiivi
Aidi Vallik, Lääne Elu 17.1.2012

Haapsalu vanalinnas toimunud vene laat on põhjustanud hulga nii- ja naasuguseid arvamusavaldusi, Iseenesest ei tohiks see ju üllatada. Kui algust tehakse mingi erakordse asjaga, siis kindlasti on võimalik suhtuda sellesse mitmeti, ja suhtutaksegi, igaüks vastavalt oma veendumustele, isiklikele väärtushinnangutele ja arusaamadele. Kuid siiski mind natuke rabas, et sellele üritusele leidus nii palju hukkamõistjaid.
Veel enam rabas mind, et hukkamõistu pälvis just vene laada idee iseenesest. Tõlkija Hanna Miller nägi selles eelkõige maotut pugemist talvistele vene turistidele. Mõni marurahvuslikult meelestatud eestlane pani pahaks, et Eesti linnas üleüldse mingit vene teemat aetakse. Ma olen kaugel sellest, et sildistada selliseid arvamusi ksenofoobseteks, kuid midagi need näitavad ju meie rahva kohta siiski.
Olen varemgi kirjutanud, et Haapsalu genius locit iseloomustab muude heade näitajate hulgas ka üsna suur tolerantsus, leebus, omapärade väärtustamine ja sallivus erinevuste suhtes. Sellepärast suhtlevad omavahel meelsasti ka meie eesti- ja venekeelsed kogukonnad, see kontakt ja loomulik sulandumine on palju sügavam ning toimivam, kui enamikus Eesti suuremates linnades. On sulandunud sõpruskonnad, vastastikune läbikäimine, mõistmine ja koostöö, mis teeb võimalikuks selle, et kõik meie erikeelsed ja omakultuursed grupid kogukonda ja kogukonna elu tervikuna rikastavad ja arendavad.
Algusest peale tundus mulle vene laada mõte erakordselt hea, ja mitte ainult selle pärast, et see asetab Haapsalu vene kogukonna rambivalgusesse ja annab võimaluse kõigeks selleks toredaks, mida eelnevas lõigus kirjeldasin. Peale ühise rõõmu, Haapsalu vanalinna talvise elavdamise ja muude emotsionaalsete või integratsiooniliste väärtuste on Haapsalus loodetavasti traditsiooniks muutuval vene laadal ka palju praktilist mõtet!
Nimelt on jaanuarikuu algus üle terve Eesti sündmustevaene aeg. Etendusasutused põevad jõulupohmelust, pühadeprogrammid on lõppenud. Kolmekuningapäeva eel Haapsalus toimuv suur vene laat koos huvitava meelelahutusprogrammiga võiks nõnda kohale meelitada inimesi üle terve Eesti. Eriti meie vene inimesi – sest just nii, nagu meie soovime enne jõulupühi aega veeta, meelt lahutada ning sisseoste sooritada rõõmsal ja pidulikul jõululaadal, nii sooviksid seda ehk ka kümned tuhanded need, kes oma jõule peavad vana kalendri ja õigeusu tavade vaimus.
Jaanuari algul oleksid usutavasti siia kauplema tulemas nii Peipsi sibulakasvatajad kui Iisaku kindakudujad, rääkimata muist käsitööpakkujaist üle Eesti – sest laadakalender on jaanuarikuus reeglina täiesti tühi. See oleks Haapsalu jaoks võimalus tõmmata üheks või ehk ka kaheks päevaks siia kokku arvestatav hulk rahvast – ostjaid ja müüjaid – , tähelepanu linnale, meie jääspordivõimalustele ja spaadele.
Vene-teema sellisel suurel üritusel oleks just see kirss tordi peal, mis üritusele annab selle näo, omapära ja ligitõmbavuse, sest see on nii uudne, huvitav ja ekspluateerimata. Miks mitte karud, aga igal juhul ohtrasti vene folkloori, kostüüme ja vaatemängulisust, ka troikasõit lumisel Promenaadil ei teeks paha. Ning kindlasti on vanal vene kultuuril välja käia ka palju niisugust, mille peale ma hetkel ei tulegi.
Mina näen Haapsalu vene laadal pööraselt suur perspektiivi ja selle traditsiooniks muutmises ning laiendamises olulist võimalust terve Haapsalu linn talveunest üles äratada. Seda üldse mitte vaid Venemaalt saabunud aastavahetusturistide pärast, vaid meie linna enda vaimse ja materiaalse tervise pärast. Ühinemis-, andmis- ja saamisrõõmu pärast, sest selle üritusega oleks meil tõesti palju anda inimestele kogu Eestist.
Ah jaa, ja Hanna Milleri väljapakutud rannarahva laat on Eestis juba kasutusel. Viimsis korraldab Rannarahva laata seal asuv Rannarahva muuseum, ja see on ka üks tore koht ja armas üritus. Ainult et meie oleksime oma Vene laadaga palju, palju mastaapsemad, omapärasemad ja ligitõmbavamad.

Uni on. Ja ma tunnen, et olen kuidagi tasakaalust väljas. See on talvest vist. Midagi ilusat võiks jälle unes näha.
Ah jaa, selle jumala-unenäo peale (selle, kus ta lubas mulle raha anda) ostetud loteriipilet ei võitnud midagi. Noh, ma vähemalt proovisin.

Mul on tõepoolest hea meel, et uus aasta käes on! Ja jumal tänatud, et see vana ükskord otsa sai. Ja nüüd järgneb nutt ja hala, nii et vaimse tervise säästmiseks soovitan selle postituse lugemise lõpetada SIINKOHAL.

Ausalt, nii nõrka aastat pole mul vist elus varem olnudki. Tõesti, nagu mu kaitseingel oleks kõik see aeg ainult pea peal seisnud ja totakalt silmi pööritanud, võimetuna midagi ette võtma. Või et kõik, mis ma ise püüdsin ette võtta, lihtsalt luhtus, nurjus, läks aia taha või jäi teadmata ajaks ootele, seisma, kopitama. Õudne.
Rahalises mõttes oli samuti üsna kitsas, kuigi enam mitte nii katastroofiline kui 2010. ja 2011. aasta. Oti diilid Päevalehe ja Rootsi Eesti Päevalehega päästsid niipalju, et nüüd oli vähemalt võimalik eelarvestama hakata, st tekkisid mingid stabiilsed ette teada summad, mis üldiselt katsid ette teada vältimatud kulud. Eelneval kahel aastal ei olnud eelarvet teha isegi võimalik, sest kuu alguse seisuga ettenähtavad summad lihtsalt ei katnud vältimatuid ette teada kulusid ühelgi moel. Kogu aeg käis tulekahju kustutamine ja üks igavene tõmblemine, ja ma pean tõesti nentima, et kellelegi kuskil kõrgel me Otiga meeldime vist päris hästi, sest mingi valemiga avanes alati kuu jooksul mingi variant veel midagi juurde teenida, nii et püsisime lõppkokkuvõttes vee peal.
Mis aga oli läinud aastal tõsiselt kummaline – minu ettevõtmised lihtsalt ei õnnestunud, algatused hävisid, plaanid jooksid liiva. Juba aasta algusest alates, kui kirjutasin tohutus inspiratsioonipuhangus seda kuradima täispikka filmi, millele ma täiesti põhjendatult lootsin kosilase leida – ja kevadel leidsin ka. Kogu selle ürituse tulemuseks oli kiidulaul ja kindel lubadus sügiseks eellepingusse minna, aga praeguseks me veel sinnani jõudnud ei ole, kuigi olen end mõne korra ikka meelde tuletanud.
See väga tuntud teletootja uus naisteseriaal, mille ainukirjutajaks pidin saama ja mille kontseptsiooni, tegelaste ja episoodide sünopsiste väljatöötamisele kohe pärast eelnevalt kirjeldatud pikka tööd pühendusin, produktsioonini ei jõudnud, sest vahepeal vahetus telekanali programmijuht ning uus mees ei tunnistanud eelmise programmijuhi suulisi kokkuleppeid.
Hispaanlaste agentuurileping vindus ja vindus, sügisel jõudis lõpuks allkirjadeni – aga ainus, mis selle tulemuseks oli, olid paar meili, milles reipalt teatati, mis uhked väljamaa kirjastused kõik mu tööde vastu huvi tunnevad. Huvi pole siiski siiani veel millegagi päädinud.
Noorteseriaal, mille juurde mind suvel peastsenaristiks kaubeldi ja mille tootmine pidi olema 95 % kindel, pani mind sügisel nädalateks rakkesse, kuid tulemus siiani null, tootmist ja raha peale pole saadud ning nüüd on juba kahtlane, kas saadaksegi.
Rauli-onuga pidasime suvel samuti üht filmiplaani, aga seegi plaan on nüüd kuskile pimedusse ja vaikusesse kadunud. Õnneks ma selle asja heaks kuigi palju aega ei pühendanud – ehk mõne nädalakese.
Kirjutasin “Roosi” raamatu ümber, uueks ja uhkemaks. Rahvuskultuuri Fond aga sellele toetust ei andnud, nii et selle raamatu väljaandmine on nüüd selge küsimärgi all. Kulka pole oma otsust veel teinud. Ootame.
Näidendiraamatu materjali saatsin oktoobris Avitasse ja see jäigi sinna, praeguseks hetkeks veel vastukaja ei ole.
Maja müüdud ei saanud, kolimisest ei tulnud seega midagi välja.
Kaks matust oli, mida raskelt üle elasin: Teet ja mu tädipoeg.
Kokkuvõte: ma ei ole sellise aastaga üldse rahul. Ma ei ole harjunud, et mu plaanid ei teostu minust mitteolenevatel põhjustel, ja ma ei tahagi sellega harjuda. Minu elu ei ole selline.

Tegelikult läks asju ju hästi ka – teenistust andsid “Saladused”, “Suletud uksed”oma stsenadega, Läänlase portaal ja Õpetajate Leht arvamuslugude eest. Pluss esinemised Keila koolis, Haapsalu sotsiaalmajas, Nõmme gümnaasiumis, Are raamatukogus, Keila-Joa eriinternaatkoolis, Pätsu vabaõhukoolis, Tartu Veeriku gümnaasiumis, Nõo reaalgümnaasiumis, Palivere raamatukogus, Ülenurme gümnaasiumis, Kiviõli ja Püssi raamatukogudes, Liivi seltsimajas, Stockholmi Eesti majas, Saue raamatukogus, Kiviõli keskkoolis, Kose-Uuemõisa külakeskuses, Kuressaare gümnaasiumis, Kehtne raamatukogus, Virtsu põhikoolis, Rapla Vesiroosi gümnaasiumis, Gustav Adolfi gümnaasiumis ja Lagedi põhikoolis. Kokku ma rääkisin seega aasta peale umbes 3000 inimese ees ja need esinemiskogemused olid kõik väga toredad.
Osalesin Eesti-Ungari muinasjutuprojektis, aga selle tulemusena valminud kogumik ei ole vististi veel valmis, vähemalt ma pole kuulnud selle valmissaamisest.
Tütar lõpetas toredasti gümnaasiumi ja sai ülikooli sisse.
Tutvusin mitme väga vahva ja sümpaatse inimesega.
Jah, ja hambad said kah üle mitme aasta jälle korda teha. Mitme hea inimese ühisel mõjul ja foobiat ületades.
Tervis oli korras ja rõõmu paljudest väikestest asjadest.

Ja siiski ma loodan, et sel aastal saadab mind natuke rohkem õnne ja vedamist, kui eelmisel. Ehk võtab mu kaitseingel mõistuse pähe, keerab end õigetpidi ja asub teenistusse, nagu kord ja kohus.