Jaanuari lõpp

Olen siin jälginud päris mitut pikaks veninud ajakirjanduspoleemikat, mõni neist teeb isegi kurvaks kohe. Eelkõige muidugi see humanitaaride ja reaalide vastandamine, mis tegelikult ei vii mitte millegi kasulikuni. No oli mõnel filoloogineiul naiivsust ajakirjanduses kurta, kuidas nad erialast tööd ei leia ja mujal teenivad ka vähe… ja siis hakkas ju tulema igast august, et ise olid süüdi, kui sellise eriala valisid. Nagu see oleks alati inimese enda valida. Ma olen nimelt sügavalt veendunud, et sündinud humanitaarist ei ole võimalik koolitada edukat inseneri. Täpselt nagu vastupidigi. Paljud asjad on looduslike eeldustena meile sünnil kaasa antud. Veab neil, kel on eeldused mõlemaks, ja need tõesti saavad valida kah, kas õpivad keeli-ajalugu-kultuuri või inseneriteadusi või IT-d. Aga selliseid on vähe. Enamik inimesi on ikkagi loomuldasa ühele või teisele poole kaldu.
Minust küll ei oleks olenud võimalik reaaliala inimest koolitada. Ühegi valemiga poleks olnud võimalik. Kui ma huvi pärast näiteks seda veebitesti lahendasin, veendusin ma selles veel kord. Võiksite ka proovida – see on lahe test. Ilmselt mõeldud mingi kutsenõustamise osana. Mina olen selle testi tulemuste järgi teinudki just nimelt neid asju, milleks ma kõige sobivam olen.
Aga kui nüüd selle poleemika enese ja humanitaaride halvustamise juurde tagasi pöörata, siis ei maksaks unustada, et rahvuse ja rahvuskultuuri säilimise juures on humanitaarid siiski määranud märksa rohkem kui reaalid. Alates Kristjan Jaak Petersonist, kes üldse eesti oma kirjanduse arengule alguse sisse tegi. Ärkamisaegseid tegelasi vaadates – peaaegu kõik nad olid ajakirjanikud, usumehed, kirjamehed – ja ka arstid – , aga sillaehitajaid või matemaatikuid polnud küll ühtegi. Juhan Liiv, kes esimesena märgi maha pani, et “ükskord on Eesti riik”, oli ajakirjanik. Jaan Tõnisson ja Konstantin Päts õppisid küll juurat, aga said ajakirjanikeks. Taasiseseisvumist vaadates – Savisaar oli ajaloolane, Lauristin tegev sotsioloogias ja ajakirjanduses, ja no rohkem humanitaar kui Lennart Meri polegi enam võimalik olla.
Humanitaarid annavad visiooni, idee ja suuna. Reaali poole pealt peaks tulema teadmine, kuidas seda tehniliselt teostada. Või midagi sellist. Huvitav igatahes.
Rahvas praegu suhtub võimukandjatest alustades mustatöölisteni välja muidugi teisiti, nende meelest ei ole humanitaare vaja. Vähemalt nad arvavad, et ei ole vaja. Ma isegi pole eriti kurb, kui mõtlen, et sellise mõttesuuna katmisel ka riigipoolse tegevuskavaga on meil 30 aasta pärast tohutu armee igat sorti reaalalade spetsialiste väga erinevad oskuste ja võimete kvaliteedis, aga napib inimesi, kellel oleks ideed, visioonid ja oskus neid vahendada, kaunite kunstide kaudu ka võime suunata inimeste mõtlemist ja tundeid. Ja rahvusriigi seisukohalt on kõik need viimased vajadused ju väga rahvuskesksed, selliseid “oskustöölisi” pole eriti võimalik muudest riikidest sisse osta. Erinevalt näiteks inseneridest – ma olen kaugel sellest, et insenere kuidagi halvustada, see on väärikas ja uhke amet – , aga silla- ja teedeehituse või tehnovõrkude puhul ei ole rahvustundlikkusel ja -teadlikkusel mingit tähtsust, need objektid rajatakse suhteliselt ühtemoodi nii Ameerikas, Hiinas kui meil siin.
Ma ei ole viitsinud kõigi nende arvamuslugude linke kogudagi mitte, mis humanitaaria-reaalia teemadel viimasel ajal kokku kirjutatud on, aga ühe võiks siiski panna, Linnar Priimäe oma.
Sellega seonduv teema on muidugi see, et riiklik koolitustellimus kõrgkoolidele tahetakse üldse kaotada. Minu meelest näitab see soovi vastutus eri alade spetsialistide hulga ja tööturu seisundi eest ülikoolide kaela lükata – avagu, mis õppekohti tahavad, kui teatud erialadel ilmneb hiljem üle- või alatootmine, siis see kivi asub haridusministeeriumi kapsaaiast väljaspool.
Ja kas see ei muuda hoobilt segasemaks ülikoolide rahastamist üldse, tahaksin ma küsida. Kuid küllap sellest kirjutatakse veel.
Üks huvitav, inforikas artikkel noorte tööturu kohta ilmus ka. Minu meelest päris õpetlik. Ja kutsehariduse osas selline… maa peale tagasi toov.

Aga muidu… mis ma peale lehelugemise siin veel olen teinud? Vigisen vaikselt ja püüan omadega kuidagi hakkama saada. Ei tunne end ei jõulise, teoka ega teotahtelisena, lihtsalt tiksun vaikselt kuidagi ja peksan vastikuid sundmõtteid endast eemale. Ma parem blogis neist ei räägi, mitte keegi sellest õnnelikumaks ei saa ja neil pole isegi meelelahutuslikku väärtust.
Erinevalt lullamillast.

PULLIKE

SEITSME MAA JA MERE TAGA
ELAB VÄIKE PULLIKE.
MUUD TAL SUURT EI OLE VIGA,
KUI ON VEIDI ULLIKE!
SEEPI SÖÖB JA MULLE KAKAB
VIKERKAAREVÄRVIDES,
NAERATAMA SEEGI HAKKAB,
KEL ON NÄRVID LÄBI SEES.
SA VÕID TALLE JUTTU VESTA,
KUNI TEMA SEEPI SÖÖB.
SEEBIMULLISADU KESTAB
PULLI ÜMBER PÄEVAD, ÖÖD.
Mullitaja

Keldris meil vedeles üks väga kole üleni alumiiniumikarva metallist seinalamp. Mul oli seda vaja, aga nii hirmsat asja ma oma seina peale ei tahtnud. Nii ma heegeldasin selle üle.

lamp 1:2013

Ja siis avastasin, et mu pajakindad olid otstest juba mustaks kõrbenud ja võikalt võidunud, nii et viimane aeg nad minema visata. Seetõttu olin sunnitud endale kibekiiresti uued pajakindad tegema.

potikindad 1:13

Telekast tuli eelmisel nädalal ohtrasti iluuisutamist, mis on juhtumisi ainuke spordiala, mida mulle vaadata meeldib, kodune koodnimetus sellele tegevusele on “kalpsti-kalpsti”. Selle vaatamise juurde oli hea kogu aeg näppudel käia lasta ja nii need asjakesed nagu iseenesest valmis saidki. Lisaks veel poolik sõrmikupaar mu onule, aga see pole tõesti veel valmis.
Iluuisutamise kohapealt leian, et koreograafia võiks neil enamikul juhtudel siiski kuidagi lustakam, teatraalsem ja loomingulisem olla. Näiteks selline (see oligi nendelt meistrivõistlustelt mu lemmikkava üldse).

Ah jaa, eile oli Läänlases jälle minu kord arvamuslugu kirjutada.

Advertisements

Töökesed ja muiduasjad

Läinud reedel ilmus Õpetajate Lehes ka mu pruudipõua-arvamuslugu ära. Selle avaldamine kahjuks viibis, tegelikult oleks see pidanud ilmuma juba nädal varem. Aga noh, neil kohapealsed põhjused.

Õhtul käis Olle külas, kurdab, et tal polegi enam kellelgi juures peale meie käia, sest kõik on ära kolinud. See “kõik” siis on meie kunagine suur seltskond, kes me siin linnas üheksakümnendatel rokkisime ja jaurasime. Olle unustab, et ka tema ise oli vahepeal pikki aastaid siit linnast ära. Ajad on muutunud, asjad on muutunud, inimesed on vanemaks saanud ja muutunud või mujal. Elu loomulik kulg.

Laupäeval käisime Andruse ja Kallega Raikkülas mälumängus (rahvaliiga B-finaal). Meie neljas liige lebas paraku jumala haigena kodus voodis ning nii elasime üle häbiväärse kaotuse Ridala võistkonnale (see, kus Tarmo on, see vana Sadama 5) ja jäime eelviimaseks. Piinlik lugu, aga kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis ega me väga palju eespool pole ju kunagi olnud. Ehk ainult siis millalgi kahe tuhandendate algul, kui Haapsalus mälumänguklubi veel hooga tegutses, mängud olid iga kuu ja vana sõber Roland veel elas ning oli meie võistkonnas. Ma tunnen tast siiamaani puudust.

Aga õhtul läksime veel ühe mu tädipoja sünnipäevale. Ta sai mu käest sellised kindad.

M kirimikud 1:13

Kinnaste ranne ja sõrmed ei ole mitte hõredalt kootud, vaid on kahevärviline mahuline soonik, mis on soe nagu igavene jurakas ja elastne ning sõrmede tegemiseks väga mõnus. Lihtne kududa ka: pealmise värviga (mul must) kood rea 1:1 soonikut ja järgmise rea kood alumise värviga (mul hall), tõstes eelmise rea parempidise kudumata üle ja kududes eelmise rea pahempidise nüüd parempidi. Siis jälle mustaga 1:1 ja nii edasi.

Nüüd jaanuaris kudusin veel ühed naiste labakud. Kellele need lähevad, ma veel ei tea. Aga tulemus meeldib mulle endale kangesti. Ranne on kootud Muhu keerukordadega. Laba kirja kombineerisin ise ja nende värvide puhul võiks selle nimi olla näiteks “Härmatanud jorjenid”.

N labakud 1:13

Ah jaa, ja siis see eelmise nädalalõpu lullamilla sai minu meelest ka üsna tore. Veidike napakas muidugi, aga sellepärast ta mulle meeldibki.

SPORT

SPORT ON RASKE, NÕUAB JAKSU,
SPORTIDA EI TOHI PAKSUD,
SEST KUI ÄRA VAEVAD IHU,
TULEB KOLE SÖÖMAKIHU!
JOOKSED NÄITEKS MEETRIT SADA –
PÄRAST IHKAD MOOSIPADA.
SEE, KES VÕIMLEB IHU SOOJAKS,
POEST SAAB KOHE KOMMITOOJAKS.
SEE, KES KARANUD ON KÕRGUST,
KÜLL EI ÜTLE ÄRA HÕRGUST
KOOGITÜKIST VÕI HALVAAST,
SEST ET SPORT EI OLE PAAST,
SEE, KES TEINUD PALJU SPORTI,
TAHAB VÄHEMASTI TORTI!

sport

Rohkem nagu polegi midagi juhtunud või olnud. Olen kuidagi tasakaalust väljas, aga ma vist eelmises postituses juba mainisin seda. Talvemasendus ja kurvameelsus pressivad peale, võtlen sellega. Serotoniini tootmisega on ilmselgelt halvasti, aga mul pole mõtet selle jutuga enam isegi arsti juurde minna. Korduvad kogemused näitavad, et mulle kirjutatakse välja antidepressandid, aga ma ei saa neid võtta. Kui võtan, siis ei suuda ma oma tööd teha. Need muudavad midagi mõtlemises ja tunnetuses, ja nende mõju all ei oska ma kirjutada.
Nii ootan parem kevadet. Päikese käes ja soojas läheb paremaks, on alati läinud.

Arvamuslugu vene laada kohta

Näed nüüd, Lääne Elu pani mu arvamusloo vene laada kohta ainult paberlehte. Tänasesse. Nii et kui ma seda nüüd veebis näidata tahan, siis tuleb see mul blogisse kopida.

Talvises vene laadas on perspektiivi
Aidi Vallik, Lääne Elu 17.1.2012

Haapsalu vanalinnas toimunud vene laat on põhjustanud hulga nii- ja naasuguseid arvamusavaldusi, Iseenesest ei tohiks see ju üllatada. Kui algust tehakse mingi erakordse asjaga, siis kindlasti on võimalik suhtuda sellesse mitmeti, ja suhtutaksegi, igaüks vastavalt oma veendumustele, isiklikele väärtushinnangutele ja arusaamadele. Kuid siiski mind natuke rabas, et sellele üritusele leidus nii palju hukkamõistjaid.
Veel enam rabas mind, et hukkamõistu pälvis just vene laada idee iseenesest. Tõlkija Hanna Miller nägi selles eelkõige maotut pugemist talvistele vene turistidele. Mõni marurahvuslikult meelestatud eestlane pani pahaks, et Eesti linnas üleüldse mingit vene teemat aetakse. Ma olen kaugel sellest, et sildistada selliseid arvamusi ksenofoobseteks, kuid midagi need näitavad ju meie rahva kohta siiski.
Olen varemgi kirjutanud, et Haapsalu genius locit iseloomustab muude heade näitajate hulgas ka üsna suur tolerantsus, leebus, omapärade väärtustamine ja sallivus erinevuste suhtes. Sellepärast suhtlevad omavahel meelsasti ka meie eesti- ja venekeelsed kogukonnad, see kontakt ja loomulik sulandumine on palju sügavam ning toimivam, kui enamikus Eesti suuremates linnades. On sulandunud sõpruskonnad, vastastikune läbikäimine, mõistmine ja koostöö, mis teeb võimalikuks selle, et kõik meie erikeelsed ja omakultuursed grupid kogukonda ja kogukonna elu tervikuna rikastavad ja arendavad.
Algusest peale tundus mulle vene laada mõte erakordselt hea, ja mitte ainult selle pärast, et see asetab Haapsalu vene kogukonna rambivalgusesse ja annab võimaluse kõigeks selleks toredaks, mida eelnevas lõigus kirjeldasin. Peale ühise rõõmu, Haapsalu vanalinna talvise elavdamise ja muude emotsionaalsete või integratsiooniliste väärtuste on Haapsalus loodetavasti traditsiooniks muutuval vene laadal ka palju praktilist mõtet!
Nimelt on jaanuarikuu algus üle terve Eesti sündmustevaene aeg. Etendusasutused põevad jõulupohmelust, pühadeprogrammid on lõppenud. Kolmekuningapäeva eel Haapsalus toimuv suur vene laat koos huvitava meelelahutusprogrammiga võiks nõnda kohale meelitada inimesi üle terve Eesti. Eriti meie vene inimesi – sest just nii, nagu meie soovime enne jõulupühi aega veeta, meelt lahutada ning sisseoste sooritada rõõmsal ja pidulikul jõululaadal, nii sooviksid seda ehk ka kümned tuhanded need, kes oma jõule peavad vana kalendri ja õigeusu tavade vaimus.
Jaanuari algul oleksid usutavasti siia kauplema tulemas nii Peipsi sibulakasvatajad kui Iisaku kindakudujad, rääkimata muist käsitööpakkujaist üle Eesti – sest laadakalender on jaanuarikuus reeglina täiesti tühi. See oleks Haapsalu jaoks võimalus tõmmata üheks või ehk ka kaheks päevaks siia kokku arvestatav hulk rahvast – ostjaid ja müüjaid – , tähelepanu linnale, meie jääspordivõimalustele ja spaadele.
Vene-teema sellisel suurel üritusel oleks just see kirss tordi peal, mis üritusele annab selle näo, omapära ja ligitõmbavuse, sest see on nii uudne, huvitav ja ekspluateerimata. Miks mitte karud, aga igal juhul ohtrasti vene folkloori, kostüüme ja vaatemängulisust, ka troikasõit lumisel Promenaadil ei teeks paha. Ning kindlasti on vanal vene kultuuril välja käia ka palju niisugust, mille peale ma hetkel ei tulegi.
Mina näen Haapsalu vene laadal pööraselt suur perspektiivi ja selle traditsiooniks muutmises ning laiendamises olulist võimalust terve Haapsalu linn talveunest üles äratada. Seda üldse mitte vaid Venemaalt saabunud aastavahetusturistide pärast, vaid meie linna enda vaimse ja materiaalse tervise pärast. Ühinemis-, andmis- ja saamisrõõmu pärast, sest selle üritusega oleks meil tõesti palju anda inimestele kogu Eestist.
Ah jaa, ja Hanna Milleri väljapakutud rannarahva laat on Eestis juba kasutusel. Viimsis korraldab Rannarahva laata seal asuv Rannarahva muuseum, ja see on ka üks tore koht ja armas üritus. Ainult et meie oleksime oma Vene laadaga palju, palju mastaapsemad, omapärasemad ja ligitõmbavamad.

Uni on. Ja ma tunnen, et olen kuidagi tasakaalust väljas. See on talvest vist. Midagi ilusat võiks jälle unes näha.
Ah jaa, selle jumala-unenäo peale (selle, kus ta lubas mulle raha anda) ostetud loteriipilet ei võitnud midagi. Noh, ma vähemalt proovisin.

Lugesin jälle kultuuriuudiseid

… ega saa taas vaiki olla, vaid kõige kohta pean kohe midagi arvama hakkama. No paratamatult, eks. Sotsiaalne närv on oma tegevusala puudutava osas ikka kole tundlik, ja sellega kaasub krooniline mölapidamatus.
Statistika on tore ja huvitav asi. Selle järgi on vaieldamatu tõsi, et loomemajandus masuaastatel kummalisel kombel hoopis tõusis. Uudis on siin. Ja et see on fakt, siis sellest võiks nagu järeldada, et asjad meie kultuurimaailmas ja -majanduses on hoopistükkis paremad ning edumeelsemad kui aastal 2007.
Aga tahate, ma ütlen, mis selle taga on.
Selle taga on ühe asjana see, et masuajal koondati väga paljudest firmadest ja väiksematest ajalehtedest ära neis töölepingu alusel olnud graafikud-kujundajad-karikaturistid-fotograafid. Ka näiteks Ott, kes enne 2010. aastat oli kuupalgaline karikaturist. Pärast koondamist on kah karikaturist ja teeb sama tööd sisuliselt edasi, aga ettevõtjana. Esitab arveid ja maksab oma maksud ise. Temataolisi vennikesi tekkis korraga hulgi, kes omadega hakkamasaamiseks olid sunnitud võtma edasitöötamiseks miski juriidilise vormi. Kohe loomeettevõtlus suureneski.
Umbes sama toimus kirjanduse vallas. Mida kitsamaks ja kitsimaks läks kirjastustel, seda rohkem kirjanikke hakkas ise oma raamatute kirjastajateks, et natukenegi rohkem iseendale teenida. Taas – selleks on vaja omada juriidilist keha. Loomeettevõtlus nii-öelda suureneski.
Mis toimus muusikas ja teatris, ma ei tea. Arvama ka ei hakka, aga võimalik, et neiski valdkondades tekkisid sarnased tendentsid.
Nii et ma ütlen suht veendunult: sisuliselt ei ole meie loomeettevõtlus ei kvalitatiivselt ega kvantitatiivselt kuidagi suurenenud, vaid on teisenenud. Loomingulised töövõtjad on ümber kvalifitseerunud loomeettevõtjateks. Ei ela paremini, kui enne, vaid seoses töökoha kaotusega on hoopis kaotanud stabiilsuses, sotsiaalsetes tagatistes ja sageli ka sissetulekutes. Hau.

Langi digiplaanide kohta on kultuuriga seotud ametiliidud siiski lõpuks ühise pöördumise sõnastanud, ja see on selline. Eks näis, palju see aitab, mil määral kultuuriministeerium neid seisukohti arvestab. Enne pole mõtet mul siin ka kraaksuda.

Kuid kurbusega pean ma nentima, et Jänese ametiajal siinsamas blogis mitmel näitel kirjeldatud tava tülikaid inimesi luubi alla võtta, kiusata, kritiseerida, karistada või tasalülitada võib-olla ei olegi kuhugi kadunud. Igatahes mind tegi ettevaatlikuks juba see, kui korraga nüüd, täiesti suvalisel ajal, jaanuaris, võtab maksuamet rehkendada Rein Raua tuludeklaratsiooni ridu (uudis siin). Ja sellest sündmusest pole möödas veel nädalatki, kui juba on valitsusel Rauale ka avalikke etteheiteid (siin), kuigi samast uudisest ma saan aru, et seadusi ega muid norme rikutud ei olegi, lihtsalt Raud pole midagi otsustanud nõnda, kui valitsus oleks tahtnud. Huvitav süüdistus.

Lullamilladest ja unenägudest

Igaks laupäevaks pean ma kirjutama lasteluuletuse. See on lihtne ja tore töökene, aga ainult juhul, kui on olemas mingi mõte, millest kirjutada.
Ilma selleta võib lihtsalt hulluks minna ja matta töölaua taha tunde, ilma et midagi sünniks.
Aga siis korraga – hoppa! – juhtub midagi, näiteks levib info lumme munenud kanast või äikesetormi kätte jäänud kolme lapse isast, ja mõne minutiga on mul mure murtud ja asi olemas.
Näiteks ka need kaks viimast lullamillat said just sellised. Selle aasta esimese kirjutasin pärast neljatunnist tulutut vaevlemist lõpuks ühe hoo ja kümne minutiga, kui meile helistas ootamatult lõpnud autoga naabrimees maantee äärest, et kas Ott saaks tulla ja ta trossi otsas koju ära vedada.

AUTO JA AUTOJUHT

AUTO TEGI “SUSS”,
JÄI TEE ÄÄRDE KUSS,
EI PÕRISEND ENAM,
EI MÜRISEND,
VAIT OLLA
TUNDUS KENAM
JA NII TA SEAL SEISIS JUST.

AUTOJUHT
LASI LENDU PAAR VÄNGET
JA KÕVA JA KANGET,
ÜMBER VAIKIVA AUTO
KÄRKIS JA PRAGAS,
AUTOLE KOLEDAID
NIMESID JAGAS.

AUTO EI VASTANUD,
TALLE SEE TÜLI
KORDA EI LÄINUD JUST.
AUTOJUHT
KARJUS MIS KARJUS,
LÕPUKS LEPPIS JA HARJUS,
ISTUS MAHA JA OLI
KOOS AUTOGA KUSS.
auto ja juht

Ja eelmine, mis sai kirja paari minuti jooksul köögis märkmepaberile, kui samas kõrval telekas keskid tüübid rääkisid laste luuletuselugemisest.

LOEME LUULETUST

TÄNA LOEME LUULETUST
KOOLIS, NII ET MAA ON MUST.
KÕNELEME RÜTMIS, RIIMIS,
VALSITAKTIS NAGU VIINIS,
KUJUNDEID MEIL PLAANIS VAST
RAPUTADA VARRUKAST.
KAUNI LUULE KAUNIS KAJA
RÕÕMSAKS TEEB ME ÕPETAJA
NING SIIS ESTA TUNNIS VIISI
KÕIK ME SAAME HULGAVIISI.

Ajalehes ilmunud pildi peal oli see luuletus jutukasti sisse kujundatud muidugi.
Luuletame

Aga muidu käis meil vahepeal Pürksi Ott külas. Neljapäeval. Niimoodi pikalt, pidulikult ja huvitavalt kohe. Ja reedel käisime ise külas – naabrimehe sünnipäeval. Laupäeval tundsin, et mu ürituste limiit on jälle mõneks ajaks täis, nii et tol päeval ühele armsale sugulasele sünnipäevaõnnitluse eesmärgil helistades lootsin sisimas, et see kõne ei päädi järjekordse peoga… Ja mul vedaski.
Pühapäeva õhtul ema juurest tulles tegin veel töödki, sest Ivarile esmaspäevaks lubatud lookene tuli ju paberile panna.
Et see arvamuslugu ei tulnud mitte otseselt Langi uute kavatsuste kohta, on tingitud sellest, et esiteks, neid ma juba lahkasin siinsamas blogis eelmises postituses ja mu enda jaoks on üsna igav end korrata. Palju parema põhjuse just selline lugu kirjutada andis mõttevahetus kolleegidega paaril FB kontol ja tuline arutelu Kirjanike Liidu liikmelistis. Nii et see vaatepunkt tundus mulle mõneti huvitavamgi – et tegelikult ei teagi, kas on mõtete reageerida, et ei teagi, kui tõsiselt neid väljaütlemisi võtma peaks.

Täna ootab mind ka üks teema, kohaliku tasandi oma. See seondub siin toimunud vene laadaga, mis oli minu meelest üks uskumatult lahe ja Eesti tingimustes täitsa erakordne ja omapärane ettevõtmine, ja mis ilmselt just viimase kahe nimetatud omaduse pärast ootamatult hukkamõistvaid hinnanguid pälvis. Pikemalt siin siiski seda ei lahkaks, hoian end Lääne Elu jaoks.

Mis tähendab, kui unes näha, et koerad on kadunud ja siis ma leian nad ikka üles? Niimoodi õnnelikult. See oli hirmus kummaline ja selge unenägu – ma olin Oti ja meie kahe peniga miski suure laeva peal. Vahepeal pidin ma esinema mingisugusel konverentsil sealsamas laevas ja koerad jäid Oti hoolde. Aga tema, sunnik, oli nad selleks hetkeks ära kaotanud, kui laev sadamasse jõudis ning minul konverents läbi sai. Järgnes hulk aega hirmusegast otsimist mööda suurt laeva, põhiline hirm oli, et äkki on koerad ilma meieta juba maale läinud ja otsi neid siis võõrast linnast. Rääkisin seal veel mingi naisterahvaga, kes oli neid just näinud ja muudkui kiitis, kui hästi meie loomad ennast ülal pidasid, ja siis ma hõikasin ning vilistasin veel kord valjusti – ja mõlemad tulid tohutu jooksuga, kõrvuti, näod naerul ja ise jube õnnelikud. Ja me saime kõik koos maale minna. Kahjuks unenägu lõppes siis ära, nii et mul pole aimugi, mis sihtkoht see oli.

Tänaöine unenägu oli teistsugune ja sellest pole mul ausalt öeldes ka midagi muud meeles peale selle, et teema ringles kuidagi ümber minu unistuste maakodu ja -aia, tegelasteks olime mina ja vanajumal ja et lõpp oli niisugune, et ärkasin selle peale jahmatusega lausa üles. Unenäo lõpus ütles mulle vanajumal: “Olgu, ma annan siis sulle selle jaoks raha.”
Aamen selle peale.

Molekulaarsed trendid

Ma ei oska enam midagi kosta. Ma küsin endalt sisimas iga järgneva nädala, kuu ja aastaga üha rohkem: mis maailmas need inimesed elavad, kes selliseid asju välja mõtlevad?
Tulevad need uudised nagu teated teiselt planeedilt, mille eluvormidega meil on teatud sarnasusi, aga mille igapäevane elu toimib hoopis teistel alustel ja meie omast hoopistükkis erinevalt.
Iseenesest oli ju tore teada saada, et lõpuks ometi on ette võetud loovisikute sotsiaalmaksu teema. Sotsiaalmaksule tuginevad meil ju väga olulised sotsiaalsed garantiid – näiteks kõige hellem koht on tulevased pensionid ja haigekassa.
Uudis selle kohta oli niisugune.
Uudis ütleb meile, et sotsiaalmaksu ja sellega seonduva haiguskindlustuse mure on murtud kirjanikel, kes saavad loomeliidupoolset aastast loomestipendiumi. Neid kirjanikke on aga aastas kümmekond, umbes veerand stipendiumiavalduse esitanute hulgast. Siis on veel kulka aastased stipendiumid, kuidas nende sotsiaalmaksuga jääb?
Mis ma tahan öelda, on, et see muudatus mulle kättepuutunud uudise põhjal tagab haiguskindlustuse vaid vähem kui kümnele vabakutselisele kirjanikule üheks aastaks. Tulevast pensioni see ilmselt oluliselt mõjutama ei küündi.
Muidugi, kirjanike sissetulekute vormid on ka erinevad. Päevalehes kirjeldab seda maastikku see lugu päris hea ülevaatena. Kokku on Kirjanike liidus liikmeid umbes kolmsada, nende hulgas on ka tõlkijaid ja kirjutavaid teadlasi. Üsna suur osa liikmetest on põhikohaga tööl muudes ametites, kindlustusprobleem neid ei puuduta (nende hulka kuuluvad ka need liikmed, kes kirjanduslikult väga produktiivsed pole, nt avaldavad raamatu umbes 10 aasta jooksul).
Teiseks, sotsiaalmaksu arvestamine võlaõiguslike lepingute pealt on üks asi, mida ma praegu päris hästi ei mõista. Milliseid võlaõiguslikke lepinguid nad õieti silmas peavad? Minul praegu on kahtlus, et ka see muudatud hakkab puudutama pigem üksikjuhtumeid, kui kirjanik- või kunstnikkonda laiemalt. Kirjaniku või kunstnikuga ei sõlmita harilikult ju töö- või töövõtulepingut. Ikka autori- ja litsentsilepingud, millega müüakse oma töö kasutamise õigus teatud territooriumil teatud ajaperioodi vältel. Sisuliselt on tegemist ostu-müügitehinguga ja ühekordsete, mitte jooksvate honoraridega. Mismoodi nende sotsiaalmaksustamine välja näeks?
Jah, sellega ma olen nõus, et kui enne ei olnud midagi, siis nüüd vähemalt midagi on. Ja tõsi on ka see, et vähemalt ajakirjandusse jõudnud materjal annab selle kohta suhteliselt puudulikku infot. Aga eks me näe.

Kultuuriministeeriumist tuli eile aga veel paar uudist. Ühes neist selgub, et riigi soov eesti kultuuri alla raha panna väheneb jätkuvalt ja progresseeruvalt. On õudne lugeda, et perspektiiv on üldse raamatukogudel riigi raha tagant ära tõmmata ja jätta nad nii fondide kui inventari osas ainult omavalitsuste hooleks. Omavalitsustel on nagunii kõri kokku tõmmatud ja väljaspool Harjumaad ning Tartu lähivaldu pole lähema paarikümne aasta perspektiivis põhjust vähimakski optimismiks.
Ja Langi väiteid “kohustusliku kirjanduse” efektiivusest maaraamatukogudes ma lihtsalt ei usu. Paraku ma rändan mööda just neidsamu maaraamatukogusid ringi suhteliselt palju ja kuulen igal pool pigem vastupidist juttu. Küll kuulsin ühest Tartu-lähedasest raamatukogust, et jah, seal tasuvat ära – Tartu linnast käivad üliõpilased kohe palju seal laenutamas, kui Tartu enda raamatukogudes eksemplaridele hirmsad järjekorrad on.

Seda peab ka nentima, et Lang on millegipärast kindlal veendumusel, et meie digiraamatute turg on palju suurem, kui ta on. Ja tundub, et sellisele viltusele veendumusele rajaneb ka tema järgnev tegevuskava, millest antakse aimu siin uudises.
Ekspressi loost muidugi ilmneb, et Lang tugineb hoopis teistele algandmetele kui raamaturu tegelikud müügid. Digiraamatute müügi osakaal raamatute kogumüügist püsib nii suurte hulgimüüjate kui suurkirjastuste sõnul siiani alla ühe protsendi, isegi alla poole protsendi – kuigi jah, tõuseb jätkuvalt. Ja ma olen suht kindel, et lugemisuuringut ja turu-uuringut lähteandmete mõttes samaks pidada lihtsalt ei saa, sest üks ongi ühest, teine teisest maailmast.
Teine teema on muidugi plaan valitud kirjanikelt üle osta tähtajatu ja määratlematu territooriumiga õigus nende raamatuid ühiskondlikel või hariduslikel põhjustel tasuta digilevitada. Ma muidugi ei kahtle, et suur osa kirjanikke ongi mõne tuhande euro eest nõus oma kooliprogrammidesse kuuluva teose õigused pikema jututa riigile müüma, sest kui parasjagu on raha väga vaja, siis küllap nii tehakse. Kuigi kui minuga see asi arutlusele tuleks, siis mina oleks nõus tingimusel, et tasu laekub teatud protsendina allalaadimiste pealt ja samuti siis tähtajatult – st autoriõiguste kehtivuse rahvusvahelistes seadustes tunnustatud ajani, st kuni 70 aasta jooksul pärast minu surma. Ja mina nõuaksin lepingus ka kindlat keelepiirangut – Eesti riik saab õiguse neid levitada vaid eesti keeles. See jätaks mulle õiguse oma kõnealusele raamatule veel näiteks tõlkeõigusi müüa. See oleks elementaarne.
Aga ma arvan, et see pole see, mida Lang praegu silmas peab.

Ühesõnaga, mul on tunne, et Lang nagu tahab midagi ära teha, aga lahmib. Ja teine häda on muidugi võimenduv eesmärk kultuuri arvelt kokku hoida, veel ja rohkem. Raamatukogudele tehtud masuaegseid mitme laine kärpeid pole siiani tasa tehtud, pole isegi suunda sinnapoole. Ka kirjastamiseks on kulka toetused järjest kahanenud. Teistest kultuurivaldkondadest ma hetkel ei tea, pole enam väga lainel püsinud, aga teatrite tegevustoetustega oldi sel aastal ju ka äärmiselt valikulised.
Nii et ma jätkuvalt näen, kui ohtlikud on need suunad, kuhupoole meie riik kultuuri alavääristades ja üha enam alarahastades teel on. Eesti on konstitutsiooni ja inimeste usu järgi ju rahvusriik. Rahvusriigi aluseks on aga kultuur ja keel. Kui nende tähtsus kaob – kultuurimaastiku kitsenedes mandub tagajärjena ka keel – siis jõuab sellel territooriumil paiknev rahvas oma valitsejatega väga loogiliselt ka sellele järeldusele, et rahvusriiki Eestit pole eraldiseisvana üldse vajagi. Majanduslikult pole rahvusriigi pidamine nagunii eriti mõttekas.

Mõni kudum

Lubasin näidata jõulukingitusteks tehtud kudimusi, ja näitan ka. Aga üks tõeliselt suur asi ja kaks väiksemat on mul veel üles pildistamata, ja üks on nii kapitaalselt ära kingitud, et ei saa pildistada ka enam.
Noh, ega mul fotokas normaalseid pilte teegi, nii et…

Pisisokid kõige väiksemale.

sokikesed dets12

Meestesokid väga vanale heale sõbrale.

meeste sokid

Sokid noorele neiule. Südamepalmikutega. Ainult et pildi kvaliteet on isegi minu fotoapastraadi kohta täiesti silmipimestavalt jõle.

Lissu sokid dets 2012

Sokid teisele, tublisti nooremale neiule.

Emily sokid dets 2012

Nii, esitlusjärge mõnel teisel päeval ootavad nüüd üks uhke müts, pitskattega labakud ja Oti kamps. Ja punaste kukekestega labakud, mis ma siin uue aasta alguses esimese esemena enesele kudusin (“esimese esemena enesele” on hea hääldusharjutus, proovige!).

Väike kohane tagasivaade

Mul on tõepoolest hea meel, et uus aasta käes on! Ja jumal tänatud, et see vana ükskord otsa sai. Ja nüüd järgneb nutt ja hala, nii et vaimse tervise säästmiseks soovitan selle postituse lugemise lõpetada SIINKOHAL.

Ausalt, nii nõrka aastat pole mul vist elus varem olnudki. Tõesti, nagu mu kaitseingel oleks kõik see aeg ainult pea peal seisnud ja totakalt silmi pööritanud, võimetuna midagi ette võtma. Või et kõik, mis ma ise püüdsin ette võtta, lihtsalt luhtus, nurjus, läks aia taha või jäi teadmata ajaks ootele, seisma, kopitama. Õudne.
Rahalises mõttes oli samuti üsna kitsas, kuigi enam mitte nii katastroofiline kui 2010. ja 2011. aasta. Oti diilid Päevalehe ja Rootsi Eesti Päevalehega päästsid niipalju, et nüüd oli vähemalt võimalik eelarvestama hakata, st tekkisid mingid stabiilsed ette teada summad, mis üldiselt katsid ette teada vältimatud kulud. Eelneval kahel aastal ei olnud eelarvet teha isegi võimalik, sest kuu alguse seisuga ettenähtavad summad lihtsalt ei katnud vältimatuid ette teada kulusid ühelgi moel. Kogu aeg käis tulekahju kustutamine ja üks igavene tõmblemine, ja ma pean tõesti nentima, et kellelegi kuskil kõrgel me Otiga meeldime vist päris hästi, sest mingi valemiga avanes alati kuu jooksul mingi variant veel midagi juurde teenida, nii et püsisime lõppkokkuvõttes vee peal.
Mis aga oli läinud aastal tõsiselt kummaline – minu ettevõtmised lihtsalt ei õnnestunud, algatused hävisid, plaanid jooksid liiva. Juba aasta algusest alates, kui kirjutasin tohutus inspiratsioonipuhangus seda kuradima täispikka filmi, millele ma täiesti põhjendatult lootsin kosilase leida – ja kevadel leidsin ka. Kogu selle ürituse tulemuseks oli kiidulaul ja kindel lubadus sügiseks eellepingusse minna, aga praeguseks me veel sinnani jõudnud ei ole, kuigi olen end mõne korra ikka meelde tuletanud.
See väga tuntud teletootja uus naisteseriaal, mille ainukirjutajaks pidin saama ja mille kontseptsiooni, tegelaste ja episoodide sünopsiste väljatöötamisele kohe pärast eelnevalt kirjeldatud pikka tööd pühendusin, produktsioonini ei jõudnud, sest vahepeal vahetus telekanali programmijuht ning uus mees ei tunnistanud eelmise programmijuhi suulisi kokkuleppeid.
Hispaanlaste agentuurileping vindus ja vindus, sügisel jõudis lõpuks allkirjadeni – aga ainus, mis selle tulemuseks oli, olid paar meili, milles reipalt teatati, mis uhked väljamaa kirjastused kõik mu tööde vastu huvi tunnevad. Huvi pole siiski siiani veel millegagi päädinud.
Noorteseriaal, mille juurde mind suvel peastsenaristiks kaubeldi ja mille tootmine pidi olema 95 % kindel, pani mind sügisel nädalateks rakkesse, kuid tulemus siiani null, tootmist ja raha peale pole saadud ning nüüd on juba kahtlane, kas saadaksegi.
Rauli-onuga pidasime suvel samuti üht filmiplaani, aga seegi plaan on nüüd kuskile pimedusse ja vaikusesse kadunud. Õnneks ma selle asja heaks kuigi palju aega ei pühendanud – ehk mõne nädalakese.
Kirjutasin “Roosi” raamatu ümber, uueks ja uhkemaks. Rahvuskultuuri Fond aga sellele toetust ei andnud, nii et selle raamatu väljaandmine on nüüd selge küsimärgi all. Kulka pole oma otsust veel teinud. Ootame.
Näidendiraamatu materjali saatsin oktoobris Avitasse ja see jäigi sinna, praeguseks hetkeks veel vastukaja ei ole.
Maja müüdud ei saanud, kolimisest ei tulnud seega midagi välja.
Kaks matust oli, mida raskelt üle elasin: Teet ja mu tädipoeg.
Kokkuvõte: ma ei ole sellise aastaga üldse rahul. Ma ei ole harjunud, et mu plaanid ei teostu minust mitteolenevatel põhjustel, ja ma ei tahagi sellega harjuda. Minu elu ei ole selline.

Tegelikult läks asju ju hästi ka – teenistust andsid “Saladused”, “Suletud uksed”oma stsenadega, Läänlase portaal ja Õpetajate Leht arvamuslugude eest. Pluss esinemised Keila koolis, Haapsalu sotsiaalmajas, Nõmme gümnaasiumis, Are raamatukogus, Keila-Joa eriinternaatkoolis, Pätsu vabaõhukoolis, Tartu Veeriku gümnaasiumis, Nõo reaalgümnaasiumis, Palivere raamatukogus, Ülenurme gümnaasiumis, Kiviõli ja Püssi raamatukogudes, Liivi seltsimajas, Stockholmi Eesti majas, Saue raamatukogus, Kiviõli keskkoolis, Kose-Uuemõisa külakeskuses, Kuressaare gümnaasiumis, Kehtne raamatukogus, Virtsu põhikoolis, Rapla Vesiroosi gümnaasiumis, Gustav Adolfi gümnaasiumis ja Lagedi põhikoolis. Kokku ma rääkisin seega aasta peale umbes 3000 inimese ees ja need esinemiskogemused olid kõik väga toredad.
Osalesin Eesti-Ungari muinasjutuprojektis, aga selle tulemusena valminud kogumik ei ole vististi veel valmis, vähemalt ma pole kuulnud selle valmissaamisest.
Tütar lõpetas toredasti gümnaasiumi ja sai ülikooli sisse.
Tutvusin mitme väga vahva ja sümpaatse inimesega.
Jah, ja hambad said kah üle mitme aasta jälle korda teha. Mitme hea inimese ühisel mõjul ja foobiat ületades.
Tervis oli korras ja rõõmu paljudest väikestest asjadest.

Ja siiski ma loodan, et sel aastal saadab mind natuke rohkem õnne ja vedamist, kui eelmisel. Ehk võtab mu kaitseingel mõistuse pähe, keerab end õigetpidi ja asub teenistusse, nagu kord ja kohus.

Hilinenult, vabandustega

Armsad sõbrad, kes te minust siin elumärki olete oodanud – jälle kuidagi juhtus nii, et läks vana aasta ning tuli uus, ilma, et ma oma blogi kallal sõrmi oleksin süganud. Püüan heaks teha ja olla homme parem kui täna. Kõigepealt aga võlgnen ilmselt väikese ülevaate, mis ja kuidas kõik vahepeal on olnud.
14. dets 2012 – käisime Ivari sünnipäeval. Oli väga tore, Sadama 5 näeb nüüd uusi ja paremaid päevi – suur ahi oli korda tehtud ja andis sooja, vannituba on nüüd mugavustega vannituba, kuid sellele kultushoonele iseloomulik ökopeldik kahjuks osutus kinni panduks. Selle asemele on tekkinud vesiklosett. Ei enam ronimist saunalavakõrgusele vetsutroonile, ei enam turba kühvliga pealeviskamist ja hööveldamata männilaudade lõhna, jajaa. Kohe näha, et maja omanikeringis viibib nüüd uus ja korralik inimene. Au ja kiitus.
15. dets – kirjutasin midagi ja kudusin midagi. 16. dets sama, ainult et Ellil algas jooksukas. Kiire arvutus ja pilk kalendrisse – õnneks selgus, et tippaeg oma hullumajaga ikka aastavahetuse peale päris ei jää. Annab olla. 17. dets tuli nõudepesumasina parandaja (sest see masin, sunnik, hakkas mul jälle kord streikima just enne jõulupühi), tegi masina korda, aga sellega seoses tekkis kööki ka pisike kena uputus, mis kohe kaltsudega pealelendamisest hoolimata voolas üpris ulatuslikult. Nii et siis mässasime selle tagajärgede likvideerimise ja kahjutustamisega.
18. dets – kavandasin ja mõtlesein ühe “Saladuste” loo struktuuri välja. Planeerisin stseene. Kudusin. Vaatasin telekat. 19. dets. toodi puitbriketti, selle tänavalt kuuri tassimisega oli mõni tund sporti. Aga nüüd peaks jaanuari lõpuni enam-vähem jaguma. Ehk. Tegin valmis piparkoogitaigna. Käisime pühadeks lihakraami ostmas.
20. dets tuli laps pühadeks koju. Kirjutasin “saladuste” loo stseene. Keetsin sülti. 21. dets käisime Andruse sünnipäeval, oli ka hirmus tore pidu. Põhjust veel poole ööni kodus edasi laulda Discovery tunnuslaulu väga mitmetes kordustes… millegipärast moodustas see mu peojärgsete koduste laulunumbrite põhilise sisu terve detsembrikuu jooksul. Soovin kõigile teile, kallid blogilugejad, selle lauluga ka nüüd head uut aastat!

22. dets. käisime kingi- ja toiduosturallil. Ott sai oma honorari kätte ja sellega oli kõik päästetud. Pühapäeval tõi Ott kuuse, ehtisime, lustisime, pakkisin kinke, tegin pidupiruka põhjad ja täidise valmis jms. Jõululaupäeval olime vanaema juures, aga hommikul istusime ikka oma kuuse all ka. Ma sain kingiks jalakõdistaja. Midagi sellist, aga punaseruuduline. Jõuluvärvides, eks ole. Mul sest kõdifunktsioonist nagu polegi suuremat, aga vat soojendusfunktsioonist tunnen ma talviti töölaua taga istudes küll teravat puudust. On küll põrand soojustatud, aga pikalt paigal istudes hakkavad mul ikkagi jalad külmetama. Noh, nad külmetavadki mul peaaegu kogu aeg. Kannan villaseid sokke – isegi suvel, näiteks sel suvel oli ainult kaks sellist nädalat, mil ma ilma villasokkideta toime sain -, aga talviti on isegi neist nagu vähe. Ja mu eelmine jalasoojendaja läks eelmine talv ju katki. Jõuluvana teadis seda.
Esimesel pühal käisime Raplamaal ämmakesel külas. Ilm oli ilge, esimest korda elus sõitsime jäävihmas. Saime ka näha, misasi see on. Teisel pühal tulid sõbrad ja maksis traditsioon. Väga tore oli, aitäh, kallid, et te tulite ja olite ja pühad tegite!
27. dets – tikk-tiki-tikk, tiki-takk. Vaikne kena kohakene. Tihane koputab aknale. Aga minul oli kõht ikka veel jube täis. Õhtul siiski hakkasin tööle ka. Kirjutasin “saladuste” ühe loo stseene edasi. 28. möödus samuti “Saladuste” seltsis. 30. dets. kirjutasin Läänlasesse arvamuslugu. Siis käisime ema juures saunas ja õhtul veel külas kah.
31. dets avastasin, et selle olid üles noppinud korraga nii Maaleht kui Delfi… no kuulge, nii hea see lugu nüüd ka ei olnud. Kuigi ega viga kah ole.
Vana-aastaõhtu veetsime üldiselt kodus, välja arvatud lühike külaskäik mu täditütre juurde, kelle majja olid mul ühed toredad käpikud ära viia. Sellised.

Lissu kindad dets2012

Aga kui me seal juba olime, siis jäime ka kohvile-koogile. Kuigi pidime ruttu koju tagasi minema, sest Elli pulmad kogusid järjest tuure ja me neid pikalt omapead jätta ei usaldanud. Olgugi uks nende vahelt kinni, aga mis loeb tõsiste plaanide korral tahvlike vineeri. Südaöösel vaatasin naabritega Rahu tänava otsast ilutulestikku ning jõin nendega šampust, sest Ott keeldus rohkem kodust välja tulemast. Ega mina ka kaugele tahtnud minna, sest linn oli surmavalt libe ja ma teadsin, et hiljemalt 100 m pärast lebaksin ma juba kõikide murtud jäsemetega seal kiilasjää peal. Nii me siis vaatasime telekast ACDC kontserti ja jõime naabritega oma šampust vaiksel vanainimeste moel. Laps käis oma sõpradega kultuurimajas peol ja saabus vastu hommikut, oli õnnelik, aga minu Discovery-lauluga ta ei ühinenud.

Nii se vana aasta läks, jah. Esimesel tulid Tints ja Tom külla. Telekas oli vana kuld – “Armastus kolme apelsini vastu”. Teisel… ma ei mäletagi, mis ma teisel tegin. Kolmanda õhtul tuli igatahes Anne Vormsist ja istusime temaga kah kella kaheni öösel. Ja täna õhtul tuli Ivar külla.

Sellised tegemised ja päevad mul siin olnud.
Kudumisi on ka – ja oi kui palju. Kahjuks unustasin osa asju enne kinkimist üles pildistada, aga enamiku näitan oma järgnevates postitustes kindlasti ära. Täna vist enam ei mahu… see postitus on isegi juba liiga pikk saanud.

Päris lõppu ehk jõululaupäeval tehtud pilt Ellist ja Missust. Kuuske pole kahjuks peal. Aga need jurakad Elli taga on juba natuke näritud kuivatatud kõrid, mis jõuluvana meie kutsudele tõi.
Pealegi, muide, täna on Ellil veel sünnipäev. Ta sai 5-aastaseks.

Elli ja Missu