Armsad sõbrad, kes te minust siin elumärki olete oodanud – jälle kuidagi juhtus nii, et läks vana aasta ning tuli uus, ilma, et ma oma blogi kallal sõrmi oleksin süganud. Püüan heaks teha ja olla homme parem kui täna. Kõigepealt aga võlgnen ilmselt väikese ülevaate, mis ja kuidas kõik vahepeal on olnud.
14. dets 2012 – käisime Ivari sünnipäeval. Oli väga tore, Sadama 5 näeb nüüd uusi ja paremaid päevi – suur ahi oli korda tehtud ja andis sooja, vannituba on nüüd mugavustega vannituba, kuid sellele kultushoonele iseloomulik ökopeldik kahjuks osutus kinni panduks. Selle asemele on tekkinud vesiklosett. Ei enam ronimist saunalavakõrgusele vetsutroonile, ei enam turba kühvliga pealeviskamist ja hööveldamata männilaudade lõhna, jajaa. Kohe näha, et maja omanikeringis viibib nüüd uus ja korralik inimene. Au ja kiitus.
15. dets – kirjutasin midagi ja kudusin midagi. 16. dets sama, ainult et Ellil algas jooksukas. Kiire arvutus ja pilk kalendrisse – õnneks selgus, et tippaeg oma hullumajaga ikka aastavahetuse peale päris ei jää. Annab olla. 17. dets tuli nõudepesumasina parandaja (sest see masin, sunnik, hakkas mul jälle kord streikima just enne jõulupühi), tegi masina korda, aga sellega seoses tekkis kööki ka pisike kena uputus, mis kohe kaltsudega pealelendamisest hoolimata voolas üpris ulatuslikult. Nii et siis mässasime selle tagajärgede likvideerimise ja kahjutustamisega.
18. dets – kavandasin ja mõtlesein ühe “Saladuste” loo struktuuri välja. Planeerisin stseene. Kudusin. Vaatasin telekat. 19. dets. toodi puitbriketti, selle tänavalt kuuri tassimisega oli mõni tund sporti. Aga nüüd peaks jaanuari lõpuni enam-vähem jaguma. Ehk. Tegin valmis piparkoogitaigna. Käisime pühadeks lihakraami ostmas.
20. dets tuli laps pühadeks koju. Kirjutasin “saladuste” loo stseene. Keetsin sülti. 21. dets käisime Andruse sünnipäeval, oli ka hirmus tore pidu. Põhjust veel poole ööni kodus edasi laulda Discovery tunnuslaulu väga mitmetes kordustes… millegipärast moodustas see mu peojärgsete koduste laulunumbrite põhilise sisu terve detsembrikuu jooksul. Soovin kõigile teile, kallid blogilugejad, selle lauluga ka nüüd head uut aastat!
22. dets. käisime kingi- ja toiduosturallil. Ott sai oma honorari kätte ja sellega oli kõik päästetud. Pühapäeval tõi Ott kuuse, ehtisime, lustisime, pakkisin kinke, tegin pidupiruka põhjad ja täidise valmis jms. Jõululaupäeval olime vanaema juures, aga hommikul istusime ikka oma kuuse all ka. Ma sain kingiks jalakõdistaja. Midagi sellist, aga punaseruuduline. Jõuluvärvides, eks ole. Mul sest kõdifunktsioonist nagu polegi suuremat, aga vat soojendusfunktsioonist tunnen ma talviti töölaua taga istudes küll teravat puudust. On küll põrand soojustatud, aga pikalt paigal istudes hakkavad mul ikkagi jalad külmetama. Noh, nad külmetavadki mul peaaegu kogu aeg. Kannan villaseid sokke – isegi suvel, näiteks sel suvel oli ainult kaks sellist nädalat, mil ma ilma villasokkideta toime sain -, aga talviti on isegi neist nagu vähe. Ja mu eelmine jalasoojendaja läks eelmine talv ju katki. Jõuluvana teadis seda.
Esimesel pühal käisime Raplamaal ämmakesel külas. Ilm oli ilge, esimest korda elus sõitsime jäävihmas. Saime ka näha, misasi see on. Teisel pühal tulid sõbrad ja maksis traditsioon. Väga tore oli, aitäh, kallid, et te tulite ja olite ja pühad tegite!
27. dets – tikk-tiki-tikk, tiki-takk. Vaikne kena kohakene. Tihane koputab aknale. Aga minul oli kõht ikka veel jube täis. Õhtul siiski hakkasin tööle ka. Kirjutasin “saladuste” ühe loo stseene edasi. 28. möödus samuti “Saladuste” seltsis. 30. dets. kirjutasin Läänlasesse arvamuslugu. Siis käisime ema juures saunas ja õhtul veel külas kah.
31. dets avastasin, et selle olid üles noppinud korraga nii Maaleht kui Delfi… no kuulge, nii hea see lugu nüüd ka ei olnud. Kuigi ega viga kah ole.
Vana-aastaõhtu veetsime üldiselt kodus, välja arvatud lühike külaskäik mu täditütre juurde, kelle majja olid mul ühed toredad käpikud ära viia. Sellised.
Aga kui me seal juba olime, siis jäime ka kohvile-koogile. Kuigi pidime ruttu koju tagasi minema, sest Elli pulmad kogusid järjest tuure ja me neid pikalt omapead jätta ei usaldanud. Olgugi uks nende vahelt kinni, aga mis loeb tõsiste plaanide korral tahvlike vineeri. Südaöösel vaatasin naabritega Rahu tänava otsast ilutulestikku ning jõin nendega šampust, sest Ott keeldus rohkem kodust välja tulemast. Ega mina ka kaugele tahtnud minna, sest linn oli surmavalt libe ja ma teadsin, et hiljemalt 100 m pärast lebaksin ma juba kõikide murtud jäsemetega seal kiilasjää peal. Nii me siis vaatasime telekast ACDC kontserti ja jõime naabritega oma šampust vaiksel vanainimeste moel. Laps käis oma sõpradega kultuurimajas peol ja saabus vastu hommikut, oli õnnelik, aga minu Discovery-lauluga ta ei ühinenud.
Nii se vana aasta läks, jah. Esimesel tulid Tints ja Tom külla. Telekas oli vana kuld – “Armastus kolme apelsini vastu”. Teisel… ma ei mäletagi, mis ma teisel tegin. Kolmanda õhtul tuli igatahes Anne Vormsist ja istusime temaga kah kella kaheni öösel. Ja täna õhtul tuli Ivar külla.
Sellised tegemised ja päevad mul siin olnud.
Kudumisi on ka – ja oi kui palju. Kahjuks unustasin osa asju enne kinkimist üles pildistada, aga enamiku näitan oma järgnevates postitustes kindlasti ära. Täna vist enam ei mahu… see postitus on isegi juba liiga pikk saanud.
Päris lõppu ehk jõululaupäeval tehtud pilt Ellist ja Missust. Kuuske pole kahjuks peal. Aga need jurakad Elli taga on juba natuke näritud kuivatatud kõrid, mis jõuluvana meie kutsudele tõi.
Pealegi, muide, täna on Ellil veel sünnipäev. Ta sai 5-aastaseks.
Aidi Vallik avalikult 
Lisa kommentaar