Väike kohane tagasivaade

Mul on tõepoolest hea meel, et uus aasta käes on! Ja jumal tänatud, et see vana ükskord otsa sai. Ja nüüd järgneb nutt ja hala, nii et vaimse tervise säästmiseks soovitan selle postituse lugemise lõpetada SIINKOHAL.

Ausalt, nii nõrka aastat pole mul vist elus varem olnudki. Tõesti, nagu mu kaitseingel oleks kõik see aeg ainult pea peal seisnud ja totakalt silmi pööritanud, võimetuna midagi ette võtma. Või et kõik, mis ma ise püüdsin ette võtta, lihtsalt luhtus, nurjus, läks aia taha või jäi teadmata ajaks ootele, seisma, kopitama. Õudne.
Rahalises mõttes oli samuti üsna kitsas, kuigi enam mitte nii katastroofiline kui 2010. ja 2011. aasta. Oti diilid Päevalehe ja Rootsi Eesti Päevalehega päästsid niipalju, et nüüd oli vähemalt võimalik eelarvestama hakata, st tekkisid mingid stabiilsed ette teada summad, mis üldiselt katsid ette teada vältimatud kulud. Eelneval kahel aastal ei olnud eelarvet teha isegi võimalik, sest kuu alguse seisuga ettenähtavad summad lihtsalt ei katnud vältimatuid ette teada kulusid ühelgi moel. Kogu aeg käis tulekahju kustutamine ja üks igavene tõmblemine, ja ma pean tõesti nentima, et kellelegi kuskil kõrgel me Otiga meeldime vist päris hästi, sest mingi valemiga avanes alati kuu jooksul mingi variant veel midagi juurde teenida, nii et püsisime lõppkokkuvõttes vee peal.
Mis aga oli läinud aastal tõsiselt kummaline – minu ettevõtmised lihtsalt ei õnnestunud, algatused hävisid, plaanid jooksid liiva. Juba aasta algusest alates, kui kirjutasin tohutus inspiratsioonipuhangus seda kuradima täispikka filmi, millele ma täiesti põhjendatult lootsin kosilase leida – ja kevadel leidsin ka. Kogu selle ürituse tulemuseks oli kiidulaul ja kindel lubadus sügiseks eellepingusse minna, aga praeguseks me veel sinnani jõudnud ei ole, kuigi olen end mõne korra ikka meelde tuletanud.
See väga tuntud teletootja uus naisteseriaal, mille ainukirjutajaks pidin saama ja mille kontseptsiooni, tegelaste ja episoodide sünopsiste väljatöötamisele kohe pärast eelnevalt kirjeldatud pikka tööd pühendusin, produktsioonini ei jõudnud, sest vahepeal vahetus telekanali programmijuht ning uus mees ei tunnistanud eelmise programmijuhi suulisi kokkuleppeid.
Hispaanlaste agentuurileping vindus ja vindus, sügisel jõudis lõpuks allkirjadeni – aga ainus, mis selle tulemuseks oli, olid paar meili, milles reipalt teatati, mis uhked väljamaa kirjastused kõik mu tööde vastu huvi tunnevad. Huvi pole siiski siiani veel millegagi päädinud.
Noorteseriaal, mille juurde mind suvel peastsenaristiks kaubeldi ja mille tootmine pidi olema 95 % kindel, pani mind sügisel nädalateks rakkesse, kuid tulemus siiani null, tootmist ja raha peale pole saadud ning nüüd on juba kahtlane, kas saadaksegi.
Rauli-onuga pidasime suvel samuti üht filmiplaani, aga seegi plaan on nüüd kuskile pimedusse ja vaikusesse kadunud. Õnneks ma selle asja heaks kuigi palju aega ei pühendanud – ehk mõne nädalakese.
Kirjutasin “Roosi” raamatu ümber, uueks ja uhkemaks. Rahvuskultuuri Fond aga sellele toetust ei andnud, nii et selle raamatu väljaandmine on nüüd selge küsimärgi all. Kulka pole oma otsust veel teinud. Ootame.
Näidendiraamatu materjali saatsin oktoobris Avitasse ja see jäigi sinna, praeguseks hetkeks veel vastukaja ei ole.
Maja müüdud ei saanud, kolimisest ei tulnud seega midagi välja.
Kaks matust oli, mida raskelt üle elasin: Teet ja mu tädipoeg.
Kokkuvõte: ma ei ole sellise aastaga üldse rahul. Ma ei ole harjunud, et mu plaanid ei teostu minust mitteolenevatel põhjustel, ja ma ei tahagi sellega harjuda. Minu elu ei ole selline.

Tegelikult läks asju ju hästi ka – teenistust andsid “Saladused”, “Suletud uksed”oma stsenadega, Läänlase portaal ja Õpetajate Leht arvamuslugude eest. Pluss esinemised Keila koolis, Haapsalu sotsiaalmajas, Nõmme gümnaasiumis, Are raamatukogus, Keila-Joa eriinternaatkoolis, Pätsu vabaõhukoolis, Tartu Veeriku gümnaasiumis, Nõo reaalgümnaasiumis, Palivere raamatukogus, Ülenurme gümnaasiumis, Kiviõli ja Püssi raamatukogudes, Liivi seltsimajas, Stockholmi Eesti majas, Saue raamatukogus, Kiviõli keskkoolis, Kose-Uuemõisa külakeskuses, Kuressaare gümnaasiumis, Kehtne raamatukogus, Virtsu põhikoolis, Rapla Vesiroosi gümnaasiumis, Gustav Adolfi gümnaasiumis ja Lagedi põhikoolis. Kokku ma rääkisin seega aasta peale umbes 3000 inimese ees ja need esinemiskogemused olid kõik väga toredad.
Osalesin Eesti-Ungari muinasjutuprojektis, aga selle tulemusena valminud kogumik ei ole vististi veel valmis, vähemalt ma pole kuulnud selle valmissaamisest.
Tütar lõpetas toredasti gümnaasiumi ja sai ülikooli sisse.
Tutvusin mitme väga vahva ja sümpaatse inimesega.
Jah, ja hambad said kah üle mitme aasta jälle korda teha. Mitme hea inimese ühisel mõjul ja foobiat ületades.
Tervis oli korras ja rõõmu paljudest väikestest asjadest.

Ja siiski ma loodan, et sel aastal saadab mind natuke rohkem õnne ja vedamist, kui eelmisel. Ehk võtab mu kaitseingel mõistuse pähe, keerab end õigetpidi ja asub teenistusse, nagu kord ja kohus.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: