Molekulaarsed trendid

Ma ei oska enam midagi kosta. Ma küsin endalt sisimas iga järgneva nädala, kuu ja aastaga üha rohkem: mis maailmas need inimesed elavad, kes selliseid asju välja mõtlevad?
Tulevad need uudised nagu teated teiselt planeedilt, mille eluvormidega meil on teatud sarnasusi, aga mille igapäevane elu toimib hoopis teistel alustel ja meie omast hoopistükkis erinevalt.
Iseenesest oli ju tore teada saada, et lõpuks ometi on ette võetud loovisikute sotsiaalmaksu teema. Sotsiaalmaksule tuginevad meil ju väga olulised sotsiaalsed garantiid – näiteks kõige hellem koht on tulevased pensionid ja haigekassa.
Uudis selle kohta oli niisugune.
Uudis ütleb meile, et sotsiaalmaksu ja sellega seonduva haiguskindlustuse mure on murtud kirjanikel, kes saavad loomeliidupoolset aastast loomestipendiumi. Neid kirjanikke on aga aastas kümmekond, umbes veerand stipendiumiavalduse esitanute hulgast. Siis on veel kulka aastased stipendiumid, kuidas nende sotsiaalmaksuga jääb?
Mis ma tahan öelda, on, et see muudatus mulle kättepuutunud uudise põhjal tagab haiguskindlustuse vaid vähem kui kümnele vabakutselisele kirjanikule üheks aastaks. Tulevast pensioni see ilmselt oluliselt mõjutama ei küündi.
Muidugi, kirjanike sissetulekute vormid on ka erinevad. Päevalehes kirjeldab seda maastikku see lugu päris hea ülevaatena. Kokku on Kirjanike liidus liikmeid umbes kolmsada, nende hulgas on ka tõlkijaid ja kirjutavaid teadlasi. Üsna suur osa liikmetest on põhikohaga tööl muudes ametites, kindlustusprobleem neid ei puuduta (nende hulka kuuluvad ka need liikmed, kes kirjanduslikult väga produktiivsed pole, nt avaldavad raamatu umbes 10 aasta jooksul).
Teiseks, sotsiaalmaksu arvestamine võlaõiguslike lepingute pealt on üks asi, mida ma praegu päris hästi ei mõista. Milliseid võlaõiguslikke lepinguid nad õieti silmas peavad? Minul praegu on kahtlus, et ka see muudatud hakkab puudutama pigem üksikjuhtumeid, kui kirjanik- või kunstnikkonda laiemalt. Kirjaniku või kunstnikuga ei sõlmita harilikult ju töö- või töövõtulepingut. Ikka autori- ja litsentsilepingud, millega müüakse oma töö kasutamise õigus teatud territooriumil teatud ajaperioodi vältel. Sisuliselt on tegemist ostu-müügitehinguga ja ühekordsete, mitte jooksvate honoraridega. Mismoodi nende sotsiaalmaksustamine välja näeks?
Jah, sellega ma olen nõus, et kui enne ei olnud midagi, siis nüüd vähemalt midagi on. Ja tõsi on ka see, et vähemalt ajakirjandusse jõudnud materjal annab selle kohta suhteliselt puudulikku infot. Aga eks me näe.

Kultuuriministeeriumist tuli eile aga veel paar uudist. Ühes neist selgub, et riigi soov eesti kultuuri alla raha panna väheneb jätkuvalt ja progresseeruvalt. On õudne lugeda, et perspektiiv on üldse raamatukogudel riigi raha tagant ära tõmmata ja jätta nad nii fondide kui inventari osas ainult omavalitsuste hooleks. Omavalitsustel on nagunii kõri kokku tõmmatud ja väljaspool Harjumaad ning Tartu lähivaldu pole lähema paarikümne aasta perspektiivis põhjust vähimakski optimismiks.
Ja Langi väiteid “kohustusliku kirjanduse” efektiivusest maaraamatukogudes ma lihtsalt ei usu. Paraku ma rändan mööda just neidsamu maaraamatukogusid ringi suhteliselt palju ja kuulen igal pool pigem vastupidist juttu. Küll kuulsin ühest Tartu-lähedasest raamatukogust, et jah, seal tasuvat ära – Tartu linnast käivad üliõpilased kohe palju seal laenutamas, kui Tartu enda raamatukogudes eksemplaridele hirmsad järjekorrad on.

Seda peab ka nentima, et Lang on millegipärast kindlal veendumusel, et meie digiraamatute turg on palju suurem, kui ta on. Ja tundub, et sellisele viltusele veendumusele rajaneb ka tema järgnev tegevuskava, millest antakse aimu siin uudises.
Ekspressi loost muidugi ilmneb, et Lang tugineb hoopis teistele algandmetele kui raamaturu tegelikud müügid. Digiraamatute müügi osakaal raamatute kogumüügist püsib nii suurte hulgimüüjate kui suurkirjastuste sõnul siiani alla ühe protsendi, isegi alla poole protsendi – kuigi jah, tõuseb jätkuvalt. Ja ma olen suht kindel, et lugemisuuringut ja turu-uuringut lähteandmete mõttes samaks pidada lihtsalt ei saa, sest üks ongi ühest, teine teisest maailmast.
Teine teema on muidugi plaan valitud kirjanikelt üle osta tähtajatu ja määratlematu territooriumiga õigus nende raamatuid ühiskondlikel või hariduslikel põhjustel tasuta digilevitada. Ma muidugi ei kahtle, et suur osa kirjanikke ongi mõne tuhande euro eest nõus oma kooliprogrammidesse kuuluva teose õigused pikema jututa riigile müüma, sest kui parasjagu on raha väga vaja, siis küllap nii tehakse. Kuigi kui minuga see asi arutlusele tuleks, siis mina oleks nõus tingimusel, et tasu laekub teatud protsendina allalaadimiste pealt ja samuti siis tähtajatult – st autoriõiguste kehtivuse rahvusvahelistes seadustes tunnustatud ajani, st kuni 70 aasta jooksul pärast minu surma. Ja mina nõuaksin lepingus ka kindlat keelepiirangut – Eesti riik saab õiguse neid levitada vaid eesti keeles. See jätaks mulle õiguse oma kõnealusele raamatule veel näiteks tõlkeõigusi müüa. See oleks elementaarne.
Aga ma arvan, et see pole see, mida Lang praegu silmas peab.

Ühesõnaga, mul on tunne, et Lang nagu tahab midagi ära teha, aga lahmib. Ja teine häda on muidugi võimenduv eesmärk kultuuri arvelt kokku hoida, veel ja rohkem. Raamatukogudele tehtud masuaegseid mitme laine kärpeid pole siiani tasa tehtud, pole isegi suunda sinnapoole. Ka kirjastamiseks on kulka toetused järjest kahanenud. Teistest kultuurivaldkondadest ma hetkel ei tea, pole enam väga lainel püsinud, aga teatrite tegevustoetustega oldi sel aastal ju ka äärmiselt valikulised.
Nii et ma jätkuvalt näen, kui ohtlikud on need suunad, kuhupoole meie riik kultuuri alavääristades ja üha enam alarahastades teel on. Eesti on konstitutsiooni ja inimeste usu järgi ju rahvusriik. Rahvusriigi aluseks on aga kultuur ja keel. Kui nende tähtsus kaob – kultuurimaastiku kitsenedes mandub tagajärjena ka keel – siis jõuab sellel territooriumil paiknev rahvas oma valitsejatega väga loogiliselt ka sellele järeldusele, et rahvusriiki Eestit pole eraldiseisvana üldse vajagi. Majanduslikult pole rahvusriigi pidamine nagunii eriti mõttekas.

Advertisements

1 kommentaar

  1. aidivallik said,

    11. jaan. 2013 kell 14:38

    Hea arvamuslugu samal teemal Tauno Vahterilt Tänapäeva kirjastusest: http://arvamus.postimees.ee/1100132/tauno-vahter-loe-labi-ja-anna-edasi/


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: