Lullamilladest ja unenägudest

Igaks laupäevaks pean ma kirjutama lasteluuletuse. See on lihtne ja tore töökene, aga ainult juhul, kui on olemas mingi mõte, millest kirjutada.
Ilma selleta võib lihtsalt hulluks minna ja matta töölaua taha tunde, ilma et midagi sünniks.
Aga siis korraga – hoppa! – juhtub midagi, näiteks levib info lumme munenud kanast või äikesetormi kätte jäänud kolme lapse isast, ja mõne minutiga on mul mure murtud ja asi olemas.
Näiteks ka need kaks viimast lullamillat said just sellised. Selle aasta esimese kirjutasin pärast neljatunnist tulutut vaevlemist lõpuks ühe hoo ja kümne minutiga, kui meile helistas ootamatult lõpnud autoga naabrimees maantee äärest, et kas Ott saaks tulla ja ta trossi otsas koju ära vedada.

AUTO JA AUTOJUHT

AUTO TEGI “SUSS”,
JÄI TEE ÄÄRDE KUSS,
EI PÕRISEND ENAM,
EI MÜRISEND,
VAIT OLLA
TUNDUS KENAM
JA NII TA SEAL SEISIS JUST.

AUTOJUHT
LASI LENDU PAAR VÄNGET
JA KÕVA JA KANGET,
ÜMBER VAIKIVA AUTO
KÄRKIS JA PRAGAS,
AUTOLE KOLEDAID
NIMESID JAGAS.

AUTO EI VASTANUD,
TALLE SEE TÜLI
KORDA EI LÄINUD JUST.
AUTOJUHT
KARJUS MIS KARJUS,
LÕPUKS LEPPIS JA HARJUS,
ISTUS MAHA JA OLI
KOOS AUTOGA KUSS.
auto ja juht

Ja eelmine, mis sai kirja paari minuti jooksul köögis märkmepaberile, kui samas kõrval telekas keskid tüübid rääkisid laste luuletuselugemisest.

LOEME LUULETUST

TÄNA LOEME LUULETUST
KOOLIS, NII ET MAA ON MUST.
KÕNELEME RÜTMIS, RIIMIS,
VALSITAKTIS NAGU VIINIS,
KUJUNDEID MEIL PLAANIS VAST
RAPUTADA VARRUKAST.
KAUNI LUULE KAUNIS KAJA
RÕÕMSAKS TEEB ME ÕPETAJA
NING SIIS ESTA TUNNIS VIISI
KÕIK ME SAAME HULGAVIISI.

Ajalehes ilmunud pildi peal oli see luuletus jutukasti sisse kujundatud muidugi.
Luuletame

Aga muidu käis meil vahepeal Pürksi Ott külas. Neljapäeval. Niimoodi pikalt, pidulikult ja huvitavalt kohe. Ja reedel käisime ise külas – naabrimehe sünnipäeval. Laupäeval tundsin, et mu ürituste limiit on jälle mõneks ajaks täis, nii et tol päeval ühele armsale sugulasele sünnipäevaõnnitluse eesmärgil helistades lootsin sisimas, et see kõne ei päädi järjekordse peoga… Ja mul vedaski.
Pühapäeva õhtul ema juurest tulles tegin veel töödki, sest Ivarile esmaspäevaks lubatud lookene tuli ju paberile panna.
Et see arvamuslugu ei tulnud mitte otseselt Langi uute kavatsuste kohta, on tingitud sellest, et esiteks, neid ma juba lahkasin siinsamas blogis eelmises postituses ja mu enda jaoks on üsna igav end korrata. Palju parema põhjuse just selline lugu kirjutada andis mõttevahetus kolleegidega paaril FB kontol ja tuline arutelu Kirjanike Liidu liikmelistis. Nii et see vaatepunkt tundus mulle mõneti huvitavamgi – et tegelikult ei teagi, kas on mõtete reageerida, et ei teagi, kui tõsiselt neid väljaütlemisi võtma peaks.

Täna ootab mind ka üks teema, kohaliku tasandi oma. See seondub siin toimunud vene laadaga, mis oli minu meelest üks uskumatult lahe ja Eesti tingimustes täitsa erakordne ja omapärane ettevõtmine, ja mis ilmselt just viimase kahe nimetatud omaduse pärast ootamatult hukkamõistvaid hinnanguid pälvis. Pikemalt siin siiski seda ei lahkaks, hoian end Lääne Elu jaoks.

Mis tähendab, kui unes näha, et koerad on kadunud ja siis ma leian nad ikka üles? Niimoodi õnnelikult. See oli hirmus kummaline ja selge unenägu – ma olin Oti ja meie kahe peniga miski suure laeva peal. Vahepeal pidin ma esinema mingisugusel konverentsil sealsamas laevas ja koerad jäid Oti hoolde. Aga tema, sunnik, oli nad selleks hetkeks ära kaotanud, kui laev sadamasse jõudis ning minul konverents läbi sai. Järgnes hulk aega hirmusegast otsimist mööda suurt laeva, põhiline hirm oli, et äkki on koerad ilma meieta juba maale läinud ja otsi neid siis võõrast linnast. Rääkisin seal veel mingi naisterahvaga, kes oli neid just näinud ja muudkui kiitis, kui hästi meie loomad ennast ülal pidasid, ja siis ma hõikasin ning vilistasin veel kord valjusti – ja mõlemad tulid tohutu jooksuga, kõrvuti, näod naerul ja ise jube õnnelikud. Ja me saime kõik koos maale minna. Kahjuks unenägu lõppes siis ära, nii et mul pole aimugi, mis sihtkoht see oli.

Tänaöine unenägu oli teistsugune ja sellest pole mul ausalt öeldes ka midagi muud meeles peale selle, et teema ringles kuidagi ümber minu unistuste maakodu ja -aia, tegelasteks olime mina ja vanajumal ja et lõpp oli niisugune, et ärkasin selle peale jahmatusega lausa üles. Unenäo lõpus ütles mulle vanajumal: “Olgu, ma annan siis sulle selle jaoks raha.”
Aamen selle peale.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: