Jaanuari lõpp

Olen siin jälginud päris mitut pikaks veninud ajakirjanduspoleemikat, mõni neist teeb isegi kurvaks kohe. Eelkõige muidugi see humanitaaride ja reaalide vastandamine, mis tegelikult ei vii mitte millegi kasulikuni. No oli mõnel filoloogineiul naiivsust ajakirjanduses kurta, kuidas nad erialast tööd ei leia ja mujal teenivad ka vähe… ja siis hakkas ju tulema igast august, et ise olid süüdi, kui sellise eriala valisid. Nagu see oleks alati inimese enda valida. Ma olen nimelt sügavalt veendunud, et sündinud humanitaarist ei ole võimalik koolitada edukat inseneri. Täpselt nagu vastupidigi. Paljud asjad on looduslike eeldustena meile sünnil kaasa antud. Veab neil, kel on eeldused mõlemaks, ja need tõesti saavad valida kah, kas õpivad keeli-ajalugu-kultuuri või inseneriteadusi või IT-d. Aga selliseid on vähe. Enamik inimesi on ikkagi loomuldasa ühele või teisele poole kaldu.
Minust küll ei oleks olenud võimalik reaaliala inimest koolitada. Ühegi valemiga poleks olnud võimalik. Kui ma huvi pärast näiteks seda veebitesti lahendasin, veendusin ma selles veel kord. Võiksite ka proovida – see on lahe test. Ilmselt mõeldud mingi kutsenõustamise osana. Mina olen selle testi tulemuste järgi teinudki just nimelt neid asju, milleks ma kõige sobivam olen.
Aga kui nüüd selle poleemika enese ja humanitaaride halvustamise juurde tagasi pöörata, siis ei maksaks unustada, et rahvuse ja rahvuskultuuri säilimise juures on humanitaarid siiski määranud märksa rohkem kui reaalid. Alates Kristjan Jaak Petersonist, kes üldse eesti oma kirjanduse arengule alguse sisse tegi. Ärkamisaegseid tegelasi vaadates – peaaegu kõik nad olid ajakirjanikud, usumehed, kirjamehed – ja ka arstid – , aga sillaehitajaid või matemaatikuid polnud küll ühtegi. Juhan Liiv, kes esimesena märgi maha pani, et “ükskord on Eesti riik”, oli ajakirjanik. Jaan Tõnisson ja Konstantin Päts õppisid küll juurat, aga said ajakirjanikeks. Taasiseseisvumist vaadates – Savisaar oli ajaloolane, Lauristin tegev sotsioloogias ja ajakirjanduses, ja no rohkem humanitaar kui Lennart Meri polegi enam võimalik olla.
Humanitaarid annavad visiooni, idee ja suuna. Reaali poole pealt peaks tulema teadmine, kuidas seda tehniliselt teostada. Või midagi sellist. Huvitav igatahes.
Rahvas praegu suhtub võimukandjatest alustades mustatöölisteni välja muidugi teisiti, nende meelest ei ole humanitaare vaja. Vähemalt nad arvavad, et ei ole vaja. Ma isegi pole eriti kurb, kui mõtlen, et sellise mõttesuuna katmisel ka riigipoolse tegevuskavaga on meil 30 aasta pärast tohutu armee igat sorti reaalalade spetsialiste väga erinevad oskuste ja võimete kvaliteedis, aga napib inimesi, kellel oleks ideed, visioonid ja oskus neid vahendada, kaunite kunstide kaudu ka võime suunata inimeste mõtlemist ja tundeid. Ja rahvusriigi seisukohalt on kõik need viimased vajadused ju väga rahvuskesksed, selliseid “oskustöölisi” pole eriti võimalik muudest riikidest sisse osta. Erinevalt näiteks inseneridest – ma olen kaugel sellest, et insenere kuidagi halvustada, see on väärikas ja uhke amet – , aga silla- ja teedeehituse või tehnovõrkude puhul ei ole rahvustundlikkusel ja -teadlikkusel mingit tähtsust, need objektid rajatakse suhteliselt ühtemoodi nii Ameerikas, Hiinas kui meil siin.
Ma ei ole viitsinud kõigi nende arvamuslugude linke kogudagi mitte, mis humanitaaria-reaalia teemadel viimasel ajal kokku kirjutatud on, aga ühe võiks siiski panna, Linnar Priimäe oma.
Sellega seonduv teema on muidugi see, et riiklik koolitustellimus kõrgkoolidele tahetakse üldse kaotada. Minu meelest näitab see soovi vastutus eri alade spetsialistide hulga ja tööturu seisundi eest ülikoolide kaela lükata – avagu, mis õppekohti tahavad, kui teatud erialadel ilmneb hiljem üle- või alatootmine, siis see kivi asub haridusministeeriumi kapsaaiast väljaspool.
Ja kas see ei muuda hoobilt segasemaks ülikoolide rahastamist üldse, tahaksin ma küsida. Kuid küllap sellest kirjutatakse veel.
Üks huvitav, inforikas artikkel noorte tööturu kohta ilmus ka. Minu meelest päris õpetlik. Ja kutsehariduse osas selline… maa peale tagasi toov.

Aga muidu… mis ma peale lehelugemise siin veel olen teinud? Vigisen vaikselt ja püüan omadega kuidagi hakkama saada. Ei tunne end ei jõulise, teoka ega teotahtelisena, lihtsalt tiksun vaikselt kuidagi ja peksan vastikuid sundmõtteid endast eemale. Ma parem blogis neist ei räägi, mitte keegi sellest õnnelikumaks ei saa ja neil pole isegi meelelahutuslikku väärtust.
Erinevalt lullamillast.

PULLIKE

SEITSME MAA JA MERE TAGA
ELAB VÄIKE PULLIKE.
MUUD TAL SUURT EI OLE VIGA,
KUI ON VEIDI ULLIKE!
SEEPI SÖÖB JA MULLE KAKAB
VIKERKAAREVÄRVIDES,
NAERATAMA SEEGI HAKKAB,
KEL ON NÄRVID LÄBI SEES.
SA VÕID TALLE JUTTU VESTA,
KUNI TEMA SEEPI SÖÖB.
SEEBIMULLISADU KESTAB
PULLI ÜMBER PÄEVAD, ÖÖD.
Mullitaja

Keldris meil vedeles üks väga kole üleni alumiiniumikarva metallist seinalamp. Mul oli seda vaja, aga nii hirmsat asja ma oma seina peale ei tahtnud. Nii ma heegeldasin selle üle.

lamp 1:2013

Ja siis avastasin, et mu pajakindad olid otstest juba mustaks kõrbenud ja võikalt võidunud, nii et viimane aeg nad minema visata. Seetõttu olin sunnitud endale kibekiiresti uued pajakindad tegema.

potikindad 1:13

Telekast tuli eelmisel nädalal ohtrasti iluuisutamist, mis on juhtumisi ainuke spordiala, mida mulle vaadata meeldib, kodune koodnimetus sellele tegevusele on “kalpsti-kalpsti”. Selle vaatamise juurde oli hea kogu aeg näppudel käia lasta ja nii need asjakesed nagu iseenesest valmis saidki. Lisaks veel poolik sõrmikupaar mu onule, aga see pole tõesti veel valmis.
Iluuisutamise kohapealt leian, et koreograafia võiks neil enamikul juhtudel siiski kuidagi lustakam, teatraalsem ja loomingulisem olla. Näiteks selline (see oligi nendelt meistrivõistlustelt mu lemmikkava üldse).

Ah jaa, eile oli Läänlases jälle minu kord arvamuslugu kirjutada.

Advertisements

1 kommentaar

  1. Maire said,

    31. jaan. 2013 kell 22:20

    Põnev test 🙂 Tegime mehega mõlemad selle ära ja saime üsna ühesugused tulemused. Natuke üllatas, et olen muutunud ekstraverdist introverdiks, aga kui mu viimaste aastate elustiili arvestada, siis tundub tegelikult täitsa loogiline. Mulle sobib nii reaal kui humanitaar ja tegelikult olen alati seda teadnud. Töötan tänagi igapäevaselt numbritega, aga ülikoolis õpin sotsioloogiat. Meeldib nii kirjutada kui arvutada 🙂 Eriti meeldis mulle see, et ametiks sobiks muuhulgas õppejõud ja teadlane…. tahaks seda ükskord kui suureks saan 😀


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: