Panin raamatu riidesse

Eilse tähtsa päeva veetsin pärast seda, kui Ivarile Läänlase-lugu kirjutatud ja üks toimetamise proovitöö tehtud, Ülla ja kodumaa sünnipäeva tähistades.
Tutvusin Üllaga aastal 1989 Haapsalus mingi kevadise noorteürituse ajal, kui ta tuli ja küsis meie pundilt, kes me halja muru peal kambakesi istusime, kas meil tavotti on. See oli hea algus pikale sõprusele.
Kinkisin talle mõneti nagu sümboolses võtmes sellise raamatu.

https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?90761

Küll kunagi kirjutame ka meie oma mälestused.
Ja et ma enamasti ikka tahan oma armsatele inimestele kinkida enda tehtud asju, siis heegeldasin selle raamatu ümber teisaldatavad kaaned kah.

raamatukaaned 2:13

Tagantpoolt sellised:

raamatukaaned1 2:13

Ja järjehoidja tegin ka vahele, sest järge on ikka vaja ka hoida.

Advertisements

Isamaa sünnipäevaks…

…palus Õhtuleht mul kirjutada pikema tähtpäevaloo. Selline see tuli.
Huvitav, alguses ma ei olnud sellega ise üldse rahul, muudkui kirjutasin lõikude kaupa ümber ja nägin terve päeva vaeva, aga nüüd ma vaatan, et polegi viga midagi.
Eile sai mind muidu üks sajandi ilgemaid migreenihoogusid kätte, täiskomplekt kõigest, mida üks eeskujulik migreen sisaldada võib. Ja ma ei suutnudki midagi mõistlikku teha, sõin pool karpi ibukaid nahka, hoidsin villast mütsi peas ja tegelesin põhiliselt enda väikeseks ja vaikseks tegemisega. Olukord normaliseerus alles hilisõhtul ja siis suutsin juba isegi natuke kududa – valget mütsi, sest see eristus mu silmade jaoks taustast piisavalt.
Mingi nali toimub viimasel ajal mu söögivalmistamisoskustega. Need on mind maha jätnud! Üleeile õnnestus mul keedukartulid potipõhja kinni kärsatada. Eks ma panin nad erakorralisel kombel elektripliidile keema, ise läksin töölaua taha kirjutama ja umbes nelja tunni pärast tuli meelde…
Ja eile põrusin ahjukartulitega, kuigi nendega EI OLE võimalik põruda.
Tuli välja, et pärisahi ikka ei olnud kartulite sissepanemise ajal nii kuum, kui oleks võinud olla. Mina arvasin, et paar tundi pärast ahju kinnipanemist on veel OK kartulid ja liha panniga sinna sisse visata. Et nii see siiski ei olnud, selgus pooleteist tunni pärast. Läksid siis elektriahju, aga olid ikka eelnevalt korralikult kuivada saanud jah.
Täna nagu hästi ei julgegi süüa tegema hakata enam, mine tea, mis jälle juhtub.

Nüüd on õige naljakaks läinud

Tuleb välja, et see imelik asi, mida ma eile õhtul hilja arvasin end nägevat, oligi päriselt olemas ja peale minu nägid seda mõned inimesed Haapsalus veel!
Eile õhtul hilja, miski kella 11-12 paiku kudusin söögitoas tugitoolis ja samal ajal vaatasin poole silmaga telekat, mis meil üsna akna kõrval. Ja korraga tuhises nagu väike lõke või tõrvikutuli akna tagant mööda. Ma nägin seda päris selgesti, see oli väga ere, leegitses nagu päris tuli, kuid ka väga kiire – vast sekundi või vähemagagi oli ta juba akna vaateväljast möödas. Tuli edelast ja liikus kirde poole, tundus, nagu oleks Alo ja Kitu aeda kukkunud, aga mingit pauku ei käinud. Mu esimene mõte oligi, et keegi teeb ilutulestikku või on tegemist hiina laternaga, aga selle viimase jaoks oli ta liiga kiire, ning et mingit jumakat kuskil ei käinud, kutsusin end korrale ja tuletasin endale meelde, et olen üldiselt aldis endale igasugu asju ette kujutama.
Täna siis FBs küsis Ivar, et talle räägiti, et olla selline asi üle Haapsalu Tallinna poole lennanud, kas keegi veel nägi. Andsin endast rõõmuga teada.
Guugeldasin natuke ka, tundub, et tegemist on loodusnähtusega, mida rahvasuu lõkitsaks või lõkitsejaks kutsub. Eriti Muhus pidid need möllama, ja lootes, et internetipildi autor ei pahanda, panen netist leitud Muhus tehtud pildi siia ka. Need lõkitsad pidid liikuma ka erineva kiirusega, mõni laskvat end lausa pildistada.

Päris põnev.

Muide, Klotsil oli üleeile õhtul Tallinnas Teatri Puhvetis kontsert, mille tulemusena nad saavad suvel Viru folgile esinema. See on väga hea uudis, lõpuks ometi tekib neil mingit motivatsioonitaolist asjandust ikka edasi tegutseda. Ja eile hommikul ürgvara olid nad ka Terevisioonis laulmas ja mängimas. Unised ja mõnevõrra nagu kudenud muidugi, sest eelmise õhtu kontsert kah mõjub teatavat moodi.
http://etv.err.ee/index.php?05629907&video=6731

Aga naljakas on muidugi ka see, et võin ilmselt oma lisatöö-otsingud lõppenuks kuulutada. Ma ei mäleta küll enam, kas ma sest kirjutasin, aga rahaprobleemide murdmiseks astusin paari nädala eest otsustava sammu ja avasin 2 suuremat CV-keskkonda. Kohe esimese korraga leidsin sealt 3 endale äärmiselt sobivat tööpakkumist ja kandideerisin neile kõigile, märkides motivatsioonikirjas muidugi ära, et pretendeerin kohale vaid siis, kui see on kaugtöövõimalusega.
Ma pean lisama, et kõik kolm olid nii humanitaarsed ametid, kui veel vähegi saab olla, korduvalt viimase aja ajakirjanduses toodud negatiivseteks näideteks ametitest, kus tööd on võimatu leida ja kui leiab, siis ülinäruse palga eest.
Ja et asja veel hullemaks ajada – minul oli ju veel lisatingimus see, et ma saaksin seda teha kaugtööna.
Tulemus.
Kohe järgmise päeva hommikul helistati ühest ettevõttest, kuhu kandideerisin, ja öeldi, et proovitöö ärategemise korral olen ma selle koha kindlasti saanud, aga et nad tahaksid mulle pakkuda seal firmas hoopis palju paremat ja juhtivamat ametikohta palju väärikama palgaga, kuid selle eelduseks on ikkagi igapäevane töölkäimine. Jah, ma tean, mida selle töö spetsiifika tähendab, nii ongi. Selle jaoks peaksin ma iga päev Tallinnas tööl käima ja selle kõrvalt ei oleks mul enam isegi mitte öist aega ega energiat omaenda kirjatööde jaoks. Nii et jäin oma vähem väärika kaugtöö juurde, sooritasin proovitöö veatult ja märtsi keskel läheb lahti.
Siis saabus äraütlemine minu teisele kandideerimisele, aga see tsunft ongi võrdlemisi meestekeskne ja küllap nad eelistasidki meeskandidaati. Vaatasin ju enne ka teisi kandideerinuid – neil oli peale minu tõesti veel üks väga tugev kandidaat, meesterahvas. Nii et ma saan aru ja et mul selle eelmise juhtumiga lihtsalt niivõrd kiiresti asi arenes, siis ma ei kurvastanudki ega mõelnud selle asjanduse peale üle paari minuti üldse.
Aga nüüd, umbes nädala möödudes tuli vastus ka kolmandast kohast. On üks rahvusvaheline ettevõte. Küsisid mu tasusoovi ja võimaliku tööaja järele jne. Vastasin neile selle kõige kohta üsna uljalt ja põdemata, teades, et üks koht on mul nagunii olemas… aga eeldatava vastuse asemel, et “teie palgasoov meile ei sobi”, tuli hoopis nõustuv vastus ja nüüd ma siin olengi nagu kaikaga piki pead saanud.
Noh, las saadavad oma proovitöö kah ära, mul on veel võimalus sellega vabalt põruda 🙂
Kus on humanitaaride tööpuudus, ma küsin? Kui esimesel otsingul ülde kohe leida kolm MEELDIVAT varianti ja neist kahes on teatav tõenäosus tõepoolest asjaks minna?
Minu laps ütleks selle kohta. “Fuck math!” Ka humanitaarias leidub elu.
Hoian teid kursis.
Ja tõlgin-adapteerin kevadise hooaja täiendavaid “Suletud uksi” nii et veri ninast väljas, sest suure ahnuse tõttu ei pruugi mul märtsi keskelt alates enam eriti aega olla.
Eile peksin klaviatuuril klahvidega eksides välja kolm seitset. See on hea märk, ma arvan, et olen õigel kursil. Inglid aplodeerivad.
Ja üleeile nägin unes palju õitsevaid krookusi selle teeraja ääres, millel kõndisin. Ega seegi paha tähenda.
Kuid nagu juba ütlesin – ma hoian teid kursis.

Murraks nagu veidi kevadet sisse juba?

On olnud häid uudiseid ja mõned rõõmustavad teated, mis ehk kevade kohale toovad.
On tore, et TV3 kahekordistas oma tellimuse kevadisele “Suletud uste taga” hooajale, nii et 6 saate asemel tuleb nüüd hoopis 12 ja mul on vaja taas tõlkima asuda.
Ja eilne meil filmitootjalt andis teada, et polegi see asi nii lootusetu ja pole nad mind pikas perspektiivis unustanud kuhugi. Täpsemalt ei julge rääkida, äkki sõnun ära. Nüüd ei julgegi enam millestki õieti rääkida enne, kui asi käes ja raha peos…
Jah – ja “Roosi” raamat tuleb! Kulka eraldas raha ära juba, nii et sellest vast rääkida võib. Kui Ott saab tuleva nädala esimestel päevadel Reeli Reinsalu “Triibikuga” ühele poole, siis tuleb kohe “Roosi ja emme” kord. Muidugi – seoses sellega, et Rahvuskultuuri Fond midagi ei andnud, võib juhtuda, et oleme sunnitud “Roosi” tegema pehmeköitelisena või voldikkaantega, aga seda ma uurin veel.
Heiki vormistab praegu “Kuidas elad, Anni” digiraamatuks. Eelmisel nädalal suutsin lõpuks selle käsikirja viimse leheküljeni üle toimetada (no jumal küll, tõesti – kui ma praegu peaksin seda lugu kirjutama, siis kirjutaksin ma ikka palju paremini, aga noh… eks ta mu esimene proosakene ju oligi!), üks tore ja hirmuäratavalt andekas Tallinna tüdruk Marita pakkus välja, et illustreerib selle, ning nüüd ongi olemas 6 väga vahvat mustvalget joonistust. Sest ausalt öeldes teismelistele ikka ka meeldivad veel piltidega raamatud. Mas loodan, et ka digikujul.

Üleeile esinesin Tallinna Rahumäe põhikoolis ühele 9. klassile elamusaasta pojekti raames ning koos koreograafi Kaja Lindaliga. Ma ei tea, kas lastel oli piisavalt elamuslik, minul igatahes küll oli. Kaja jutud ja kogemused olid vähemalt minu jaoks väga põnevad, mõtlemapanevad, hoopis teistmoodi… Me võisime olla niimoodi päris huvitav komplekt seal.

Onu sõrmikud said valmis, isegi kaks paari sai valmis. Ühed, mis ma kõigepealt tegin, tulid hirmus edevad ja ma hakkasin kartma, et äkki mu tagasihoidliku loomuga onu ei tahagi selliseid kätte panna. Ja siis kudusin teised, tagasihoidlikumad, veel. Lasen tal valida.

Need siis need edevamad, lausa pidukindad:
M sõrmikud1 jaan.2013

Ja need on need tagasihoidlikumad, taas mahulises soonikus sõrmedega:
M sõrmikud jaan.2013

Praegu koon Heiki tütardele salle-mütse. Vahetuskaubaks raamatu digitaliseerimise eest. Sobib.

Jube palju süüa

Eile tegin sõna otseses mõttes kogu päeva süüa. Päris hirmus. Hommikuse sigalaskäigu tulemusena on mul sügavkülm nüüd vähemalt kuuks ajaks igasugu eri iseloomuga lihatükke ja ise aetud hakkliha täis, tegin ka niisama külmkappi seisma soolaribi (nii hea vahel kiiruga võtta kohe ja lõigata, ilma et sulatama enne peaks) ja purustasin köögikombainiga elukatele pesukausitäie plödingut maksast, neerust ja südametest sügavkülma (Proua Punks sööb seda paljalt, koertele segame krõbukate sisse kastmeks, et libedamalt läheks). Tegin peaaegu kaks kilo pasteeti, mis tuli välja täiesti jumalik, ja suure pajatäie sülti, millest pool kogust läheb kah sügavkülma, et siis tarbe korral võtta ja kiiresti ümber keeta. Võileivakatteks vormisin veel kõrvadest ühe rulaadi porgandite ja munaga, mida minu õnneks ja rõõmuks Ott ei söö (ta ei salli kõhresid ja muid krõmpse).
Jah, ja sigalast tulles lõi mõte pähe turule vaadata, kas värsket haugi on. Ei olnud, aga hommikul Dirhamist toodid räimed olid suured nagu elajad ning nii ma võtsin neid ka nii tagasihoidliku poolteist kilo. Puhastasin, fileerisin, paneerisin, praadisin ning täna hommikul tegin marinaadi kah peale. Aga ma vean kihla, et otsa saab see ruttu.
Kõik läks libedalt, ainult see seapea, mille ma koju vedasin, pani alguses mu perekonna karjuma, sest sellel olid alles kõrvad ja silmad peas. Aga mul oli kindlasti vaja, et Ott mehelikku jõudu kasutades selle kaalika kuuris paku peal kirvega pooleks lööks, et ma ajud kätte saaksin, muidu teeb süldi häguseks.
Ma siis selgitasin tükk aega, et see ei ole enam loom. See on liha. Siis tõmbas lõpuks Ott tuurid alla, aga Mari käis pärast veel mitu korda umbusklikult valamut jõllitamas, kus see poolekslöödud seapea hiljem ligunes.
Selle seapea pekk läks koos eraldi menetletud maksaga pasteediks, aga tai süldiks. Silmad sõi Hermann, kärsa sai Elli. Aga muidu pudenes neile ikka ka kogu aeg kõrvalt, nii et nad ei kaotanud hetkekski huvi ega valvsust, jooksid mul püüdlikult sabas ega eemaldunud hetkekski. Nii et ma olin eile koerte jaoks väga atraktiivne.
Nüüd on külmkapp ja sügavkülma kõik viis sahtlit tuugalt täis. Neljakümne euro eest. Ma olen väga rahul. Muidu on nii, et selle neljakümne eest nagu iga kuu ikka lihakraami ostame… siit ja sealt nii pool kilo korraga… aga saand pole lõpuks ikka nagu midagi ja kapid ka tühjad. Aga nüüd kohe ilus vaadata. Pealegi kuidagi turvaline tunne on, kui külmkapis ei olegi enam ainult poolikud hoidisepurgid ja pool pakki piima.
Laps läheb homme hommikul tagasi Tartusse. Topin ta koti täis.
Ja kasutasin täna juhust pildistada neid kindaid, mis nüüd ühes temaga korraks jälle koju jõudsid ja mis ma talle jõuludeks kudusin.
Mari labakud dets. 2012
Ja et Ivar pani mu esmaspäevase arvamusloo juba laupäeval üles, siis ega mina ka kauem viivita. Siin see on. Aga selline Läänemaa-keskne teema. Ikka Haapsalu ja tema kaotatud raudtee.

Tahe tuli tagasi

Teist päeva olen põhjalikult rivis tagasi, entusiasm, hasart ning elurõõm on mu taas üles leidnud – isegi külm ei ole enam. Eilne päikesepaiste ennustas juba tõeliselt kevadet ning tegi meele rõõmsaks, viisin madala tabureti jäisele tagatrepile, keerasin näolapi päikesesse ja lihtsalt olin, silmad kinni. Oh, kuidas ma olen sellist päikest igatsenud!
Haarasin vanadel härgadel sarvist – on aeg lõpetada paar ammu alustatud, kuid ühel hetkel pooleli jäänud pikka tööd. Tuleb välja, et ühega neist on nüüd juba isegi kiire.
Ja siis sundisin end kandideerima paarile sobivana tunduvale tööpakkumisele. Sest muidu on meie olukord nüüd masujärgselt ikkagi üle mõistuse. Ma lihtsalt pean omale mingi töö juurde võtma, et end sissetuleku poolest vähegi muretumana tunda, see raha ja väljatulemise peale mõtlemine ajab mu halliks. Aga probleemne on muidugi see koht, et kirjatööst loobuma pole ma nõus ning seega on mul vaja mingit sellist tööd, mida ma saaks teha kodus oma kirjutuslaua taga ja kas või öösel kell 3.
Töö ärategemises pole probleem. Ajastamises on küsimus.
Ühesõnaga, see eilne päev oli kuidagi energiarikas ja tore. Nagu uute alguste tunne tuli sisse.
Aga homme enne kukke ja koitu sõidan oma teise emaga sigala juurde liha ostma. Neil seal selline müügipunkt. Peaaegu poole odavam on, kui poes. Topin sügavkülma täis, teen hakkliha, sülti ja pasteeti. Siis peaks kuu aega suht hõlbus olema. Osta vaja ainult leiba-piima-kuivaineid.

Ega muud midagi olnudki. Kui, siis vaid see, et 1. veebruari Õhtulehes ilmus mu arvamuslugu, mis telliti selle Tõstamaa-teemaga seoses. Ma olen üpris kindel, et plaanipärane erikoolide järk-järgult sulgemine põhjustab tulevikus ainet veel väga paljudeks sarnasesisulisteks poleemikateks kui see, mis Tõstamaa poistega seoses toimus.