Tuleb välja, et see imelik asi, mida ma eile õhtul hilja arvasin end nägevat, oligi päriselt olemas ja peale minu nägid seda mõned inimesed Haapsalus veel!
Eile õhtul hilja, miski kella 11-12 paiku kudusin söögitoas tugitoolis ja samal ajal vaatasin poole silmaga telekat, mis meil üsna akna kõrval. Ja korraga tuhises nagu väike lõke või tõrvikutuli akna tagant mööda. Ma nägin seda päris selgesti, see oli väga ere, leegitses nagu päris tuli, kuid ka väga kiire – vast sekundi või vähemagagi oli ta juba akna vaateväljast möödas. Tuli edelast ja liikus kirde poole, tundus, nagu oleks Alo ja Kitu aeda kukkunud, aga mingit pauku ei käinud. Mu esimene mõte oligi, et keegi teeb ilutulestikku või on tegemist hiina laternaga, aga selle viimase jaoks oli ta liiga kiire, ning et mingit jumakat kuskil ei käinud, kutsusin end korrale ja tuletasin endale meelde, et olen üldiselt aldis endale igasugu asju ette kujutama.
Täna siis FBs küsis Ivar, et talle räägiti, et olla selline asi üle Haapsalu Tallinna poole lennanud, kas keegi veel nägi. Andsin endast rõõmuga teada.
Guugeldasin natuke ka, tundub, et tegemist on loodusnähtusega, mida rahvasuu lõkitsaks või lõkitsejaks kutsub. Eriti Muhus pidid need möllama, ja lootes, et internetipildi autor ei pahanda, panen netist leitud Muhus tehtud pildi siia ka. Need lõkitsad pidid liikuma ka erineva kiirusega, mõni laskvat end lausa pildistada.
Päris põnev.
Muide, Klotsil oli üleeile õhtul Tallinnas Teatri Puhvetis kontsert, mille tulemusena nad saavad suvel Viru folgile esinema. See on väga hea uudis, lõpuks ometi tekib neil mingit motivatsioonitaolist asjandust ikka edasi tegutseda. Ja eile hommikul ürgvara olid nad ka Terevisioonis laulmas ja mängimas. Unised ja mõnevõrra nagu kudenud muidugi, sest eelmise õhtu kontsert kah mõjub teatavat moodi.
http://etv.err.ee/index.php?05629907&video=6731
Aga naljakas on muidugi ka see, et võin ilmselt oma lisatöö-otsingud lõppenuks kuulutada. Ma ei mäleta küll enam, kas ma sest kirjutasin, aga rahaprobleemide murdmiseks astusin paari nädala eest otsustava sammu ja avasin 2 suuremat CV-keskkonda. Kohe esimese korraga leidsin sealt 3 endale äärmiselt sobivat tööpakkumist ja kandideerisin neile kõigile, märkides motivatsioonikirjas muidugi ära, et pretendeerin kohale vaid siis, kui see on kaugtöövõimalusega.
Ma pean lisama, et kõik kolm olid nii humanitaarsed ametid, kui veel vähegi saab olla, korduvalt viimase aja ajakirjanduses toodud negatiivseteks näideteks ametitest, kus tööd on võimatu leida ja kui leiab, siis ülinäruse palga eest.
Ja et asja veel hullemaks ajada – minul oli ju veel lisatingimus see, et ma saaksin seda teha kaugtööna.
Tulemus.
Kohe järgmise päeva hommikul helistati ühest ettevõttest, kuhu kandideerisin, ja öeldi, et proovitöö ärategemise korral olen ma selle koha kindlasti saanud, aga et nad tahaksid mulle pakkuda seal firmas hoopis palju paremat ja juhtivamat ametikohta palju väärikama palgaga, kuid selle eelduseks on ikkagi igapäevane töölkäimine. Jah, ma tean, mida selle töö spetsiifika tähendab, nii ongi. Selle jaoks peaksin ma iga päev Tallinnas tööl käima ja selle kõrvalt ei oleks mul enam isegi mitte öist aega ega energiat omaenda kirjatööde jaoks. Nii et jäin oma vähem väärika kaugtöö juurde, sooritasin proovitöö veatult ja märtsi keskel läheb lahti.
Siis saabus äraütlemine minu teisele kandideerimisele, aga see tsunft ongi võrdlemisi meestekeskne ja küllap nad eelistasidki meeskandidaati. Vaatasin ju enne ka teisi kandideerinuid – neil oli peale minu tõesti veel üks väga tugev kandidaat, meesterahvas. Nii et ma saan aru ja et mul selle eelmise juhtumiga lihtsalt niivõrd kiiresti asi arenes, siis ma ei kurvastanudki ega mõelnud selle asjanduse peale üle paari minuti üldse.
Aga nüüd, umbes nädala möödudes tuli vastus ka kolmandast kohast. On üks rahvusvaheline ettevõte. Küsisid mu tasusoovi ja võimaliku tööaja järele jne. Vastasin neile selle kõige kohta üsna uljalt ja põdemata, teades, et üks koht on mul nagunii olemas… aga eeldatava vastuse asemel, et “teie palgasoov meile ei sobi”, tuli hoopis nõustuv vastus ja nüüd ma siin olengi nagu kaikaga piki pead saanud.
Noh, las saadavad oma proovitöö kah ära, mul on veel võimalus sellega vabalt põruda 🙂
Kus on humanitaaride tööpuudus, ma küsin? Kui esimesel otsingul ülde kohe leida kolm MEELDIVAT varianti ja neist kahes on teatav tõenäosus tõepoolest asjaks minna?
Minu laps ütleks selle kohta. “Fuck math!” Ka humanitaarias leidub elu.
Hoian teid kursis.
Ja tõlgin-adapteerin kevadise hooaja täiendavaid “Suletud uksi” nii et veri ninast väljas, sest suure ahnuse tõttu ei pruugi mul märtsi keskelt alates enam eriti aega olla.
Eile peksin klaviatuuril klahvidega eksides välja kolm seitset. See on hea märk, ma arvan, et olen õigel kursil. Inglid aplodeerivad.
Ja üleeile nägin unes palju õitsevaid krookusi selle teeraja ääres, millel kõndisin. Ega seegi paha tähenda.
Kuid nagu juba ütlesin – ma hoian teid kursis.
Aidi Vallik avalikult 