Teist päeva olen põhjalikult rivis tagasi, entusiasm, hasart ning elurõõm on mu taas üles leidnud – isegi külm ei ole enam. Eilne päikesepaiste ennustas juba tõeliselt kevadet ning tegi meele rõõmsaks, viisin madala tabureti jäisele tagatrepile, keerasin näolapi päikesesse ja lihtsalt olin, silmad kinni. Oh, kuidas ma olen sellist päikest igatsenud!
Haarasin vanadel härgadel sarvist – on aeg lõpetada paar ammu alustatud, kuid ühel hetkel pooleli jäänud pikka tööd. Tuleb välja, et ühega neist on nüüd juba isegi kiire.
Ja siis sundisin end kandideerima paarile sobivana tunduvale tööpakkumisele. Sest muidu on meie olukord nüüd masujärgselt ikkagi üle mõistuse. Ma lihtsalt pean omale mingi töö juurde võtma, et end sissetuleku poolest vähegi muretumana tunda, see raha ja väljatulemise peale mõtlemine ajab mu halliks. Aga probleemne on muidugi see koht, et kirjatööst loobuma pole ma nõus ning seega on mul vaja mingit sellist tööd, mida ma saaks teha kodus oma kirjutuslaua taga ja kas või öösel kell 3.
Töö ärategemises pole probleem. Ajastamises on küsimus.
Ühesõnaga, see eilne päev oli kuidagi energiarikas ja tore. Nagu uute alguste tunne tuli sisse.
Aga homme enne kukke ja koitu sõidan oma teise emaga sigala juurde liha ostma. Neil seal selline müügipunkt. Peaaegu poole odavam on, kui poes. Topin sügavkülma täis, teen hakkliha, sülti ja pasteeti. Siis peaks kuu aega suht hõlbus olema. Osta vaja ainult leiba-piima-kuivaineid.
Ega muud midagi olnudki. Kui, siis vaid see, et 1. veebruari Õhtulehes ilmus mu arvamuslugu, mis telliti selle Tõstamaa-teemaga seoses. Ma olen üpris kindel, et plaanipärane erikoolide järk-järgult sulgemine põhjustab tulevikus ainet veel väga paljudeks sarnasesisulisteks poleemikateks kui see, mis Tõstamaa poistega seoses toimus.
Aidi Vallik avalikult 
Maire said,
9. veebr. 2013 kell 11:20
Hea lugu see Õhtulehe lugu. Eriti meeldis mulle see, kuidas õpetaja käitumist põhjendasid. Pealegi ta ju nägi, et poisid filmivad, mis tegi olukorra tema jaoks veelgi keerukamaks.
Ise olen mõelnud, et väga paljusid raskeid lapsi aitaks rea peal ja tavaklassis hoida siiski abiõpetajate süsteem. Igasse klassi, kuhu vaja. 1-2 last abiõpetaja kohta. Aga meie vaeses riigis tunduks see paljudele utoopiana. Ikka eelistame pigem esialgu odavamaid variante, et siis hiljem maksta topelt toimetulematute, pikaajaliste töötute ja kurjategijate ülalpidamise eest.
aidivallik said,
10. veebr. 2013 kell 16:35
Jah, nii see on. Riigimehed peaksid mõtlema umbes 20-aastase perspektiiviga, aga tundub, et võimalik maksimum jääb praegu vaid ühe valimisperioodi piiresse.
Keegi pedagoogist FB sõber just äsja kirjutas, et uue hariduskava järgi tahetakse abiõpetajate töökohad koolidest üldse kaotada. Ma ei tea, kas see jutt on õige, pole jõudnud veel ise seda kontrollida.
Heidi said,
18. veebr. 2013 kell 17:03
Eripedagoogina on mul hea meel, et Sa selles loos minu ametit väärtustad. Viimasel ajal oleme me meedias justkui pigem abitööjõud, mitte erialaspetsialistid, kes on 5 aastat ülikoolis (vana baka järgi 5 aastat ehk aasta kauem kui nt seminari omad) õppinud.