Mütsid-sallid-mannid-Annid

Kudusin veebruaris Vilepi plikadele mütsid-sallid. Selle eest teeb plikade isa mu “Anni” esimese osa digiraamatuks. Nagunii ta vorbib neid digiraamatuid kirjandusmuuseumile ja e-kirjastajatele, vahepeal võib sõbra jaoks ka vahetuskaubana tööd teha, eks.
Sellest digi-Annist ma kirjutan siis, kui see valmis on. Praegu veel päris ei ole, ootasime siin, kuni üks väga andekas koolitürduk Marita oma kaanepilti tegi. Nüüd paneb Ott sellele kirjad peale ja siis peakski olema OK. Koolid nagunii juba kurdavad, et Annide tiraažid on läbi, vast saab e-Annidest esialgu leevendust ja siiski on mul ühel hetkel plaanis temast kordustrükk ka paberile teha. Kui olud natuke veel paranevad.
See kiiks on mul muidugi ka, et paberraamatussegi tahaks Marita pildid sisse panna. See tüdruk on uskumatult andekas. Sündinud joonistaja. Minu suureks üllatuseks pole isegi lastekunstikoolis käinud, aga joonistab nii, nagu oleks plastilise anatoomia tunde võtnud. Ma arvan, et sellest neiust me tulevatel kümnenditel veel kuuleme.
Ritaga

Heiki tütred said isa teenete eest omale minu käest mütsid ja kaelussallid. Et mul mannekeeni või isegi kipspead ei ole, siis ma mängisin natuke kassi kraapimispuuga, et neid pildistada. Liisu asjade alt on kraapimispuu valgega sisse mähitud ja must nina huumori mõttes pähe tehtud. Madli asjad jäid paremad, kui need lihtsalt palja puu peale panin. Aga sellised need on.
Liisu müts on suur soe barett. Ja koekirjaks on omapärane mahuline kude, mis võttis jubedalt lõnga ja oli jubedalt tüütu. Salli juures ma jätsin need mahulised sakid alt lahti, et kaela ümber paremini vajuks. Mütsi juures aga on sakid alt kokku võetud, et külm vahelt sisse ei poeks.

Liisu komplekt1 2:13

Liisu komplekt 2:13

Madli müts ja sall on põhimõttelt lihtne pitskoeline soonik, mis mütsi ääre alt muutub palmikuks. Värvilised nupuread pluss suur kootud kahekordne lilleõis. Ma arvan, et ühele tütarlapsele meeldiks hästi.

Madli komplekt 2:13

Ja ma külvasin lõpuks oma petuuniad ja lobeeliad kah maha, pluss aknale esimeseks söögiroheliseks kress-salatit. Täna on plaan külvata tomatid ja paprikad.

Reedel täitsin ühe üsna ammuse lubaduse – novembrikuus raamatupäeval lubasin kodu-uurijale Lembitu Tarangule, et teen ta jaoks Kullamaa valla tolleaegset elu puudutavaid noppeid oma vaarisa kirjutatud mälestustest. Mu vaarisa oli seal koolidirektor väga segastel aegadel: 1942 – 1950 ja ta kirjutab neist asjust võrdlemisi palju ja üksikasjalikult. Kirjutas muidugi hiljem juba, 1962, kui ta pensioneerununa juba Paliveres elas. Mu ema toksis ta mälestused nüüd mõne aasta eest arvutiga ümber. See on mahukas materjal, kokku on neid mälestusi tal umbes 200 arvutilehekülge (fondisuurusega 12). Nii et selle mahukuse pärast ma selle tööga natuke jännis olingi, kippusin edasi lükkama ja jorutama, aga nüüd sain tehtud. Kullamaa vald saab oma kodu-uurimusega edasi minna.
Neid mälestusi üle lugedes ja vajalikke lõike sealt välja otsides tabasin end mõtlemast, kui tänulik ma olen, et mu vaarisa leidis kõrges eas jaksu ja soovi oma elukogemus üles kirjutada. Ma ütlen ausalt, sealt on mitugi kohta mulle mu enda elu rasketel aegadel tuge või teist vaatenurka pakkunud. Pluss see, et tänu nendele mälestustele on mu vaarisa minu jaoks inimesena olemas. Ma saan öelda, et ma tunnen teda – või vähemalt seda külge temast, mida ta kirjutatud read kajastavad. Ta ei ole mu jaoks hämar mälestus lapsepõlve kolmandast eluaastast, vaid elav inimene oma loo, inimsuhete ja tegemistega. Neid mälestusi lugenuna tean ma, kuidas on kujunenud mu emapoolse perekonna tõekspidamised ja eluväärtused, ja mis salata, ka hinnangud ja võimalikud vead. Aga see kõik on mulle väga oluline mu enda elukogemuse ülesehitamisel.
Üks meeleolukas pildike 1940. aastate teise poole propagandatööst, mille lõpuosas kõlav põhjendus viljahindade suuruse kohta kõlab üsna tänapäevaselt 🙂 :

Ideoloogilise kasvatustöö eest väljaspool kooli kandis vastutust valla partorg, s.o. parteiorganisaator. Need olid peamiselt noored poisikeseohtu mehed, kes mingisuguse parteikooli olid lõpetanud. Nad vaheldusid sagedasti. Kooliellu nad endid ei seganud, vähemalt Liivil mitte, käisid koolimajas ainult siis, kui koolimajas toimusid valimised või rahvakoosolekud. Organiseerisid neid koosolekuid, määrasid kindlaks isikud, keda tuli valida, koosoleku presiidiumi, niisama ka need, kellel oli õigus koosolekul sõna võtta ning ka selle, mis neil tuli rääkida. Ei olnud valla partorgil võimalik koosolekule ilmuda, siis saatis partei maakonnakomitee ühe oa liikme koosolekut juhtima. See siis valvas partorgi asemel selle järele, et koosolekul kõik toimuks nii, nagu parteikomitee seda soovib. Kõigist neist koosolekutest andis partorg või teine asetäitja parteikomiteele aru.
Koosolekutest võeti küll osa, kuid aruannetes ei esinenud ühtki koosolekut, kus osavõtjate arv oleks olnud alla saja. Üsna sagedasti käis neil koosolekuil parteikomitee liige Albert Kariste. Kuulsin juhuslikult, kuidas ta telefoni teel kooli kantseleis koosolekust parteikomiteele aru andis: koosolekust olla osa võtnud üle saja inimese (tegelikult oli neid alla viiekümne), kodanlikud elemendid olla katsunud ka häält tõsta, kuid kui tema koosolekul viibib, siis seal kontrrevolutsioonilist juttu juba ei aeta.
Peakõnelejad tulid väljastpoolt. Kes nad olid ja kust nad tulid, jäi koosolekul viibijatele harilikult teadmatuks, -oma nime nad ei nimetanud. Oli nende seas üsna osavaid kõnemehi, oli ka niisuguseid, kes oma jutuga kuulajais pilkava muige esile kutsusid. Nii jutustas koosolekul eespoolnimetatud A. Kariste kõnet pidades, et Nõukogude Liidul olla ka aatom, peale aatomi olla aga veel võimas relv kosmiliste kiirte näol ja et neid kiiri hoitavat varuks kusagil Turkestanis suure kupli all.
Paljud kõnelejad kõnelesid raske vene aktsendiga, nad olid nähtavasti Venemaal sündinud ja üleskasvanud, segaabielu paaride võsud. Need viimased kohandasid oma kõned harilikult kuulajate madalale hariduslikule tasemele, nagu nad seda olid harjunud tegema Venemaal ja saavutasid sellega vastupidise sellele, mida nad saavutada tahtsid. Nii noomis kord keegi kuldsuu koosolijaid: „Mis ma näen, siin nimetatakse Stalini üks kord, kaks korda ja veel mitu korda, kuid keegi ei tõuse püsti. See on suur nimi, see on nii suur nimi, et kui seda nimetatakse, siis kõik tõusevad püsti“. Üle koosolekuruumi oli kuulda, kuidas keegi kõneleja viimaseid sõnu ütles: “Siis kogu ristirahvas peab kukkuma kohe p….-li“.
Selle koosoleku eesmärgiks oli veenda põllumehi vajaduses annetada nõukogude valitsusele vilja. Et seda eesmärki saavutada, laskus kõneleja võltsimiste pinnale. Ta seletas: valitsus ei kavatse Eestis põllumajanduse kollektiviseerimist läbi viia. Venemaal on seda tehtud, sest seal ei olnud muud abinõu põllupidamist kõrgemale tõsta. Eestis seda teha ei ole tarvis, sest eesti talunik harib oma põlde kõrgel agrotehnilisel tasemel. Seda räägiti avalikul koosolekul paar aastat enne sunniviisilist kollektiviseerimise läbiviimist.
Talumehed kuulasid seda juttu säravate silmadega, kuid vilja annetasid vähe – Liivi külanõukogust saadi umbes 100 kg . Kullamaa valla Kalju küla taluperemees Kustas Kaleviste oli kinkinud nõukogude valitsusele terve tonni vilja. Selle eest tasuti talle rikkalikult – 1946.a. Saadeti ta Rahvaste Ülemnõukogu saadikuna Moskvasse esindama eesti rahvast. Kalevistel puudusid selle ülesande täitmiseks eeldused: ta oli täiesti harimata, ei osanud ka sõnagi vene keelt, neli aastat istus ta aga ülemnõukogus ja sai ülemnõukogu liikme kõrget palka. Ka niisugused asjad ei meelitanud Liivi mehi ja nad keeldusid vilja andmast.
Sellel koosolekul tõstis keegi agitaator (Liivil olid ka agitaatorite ja propagandistide brigaadid) üles küsimuse, mispärast valitsus põllumeestele sundmüügikorras võetud vilja eest nii kehvasti tasub kaheksa kuni kümme kopikat kilogrammi eest. See tekitada rahva seas rahulolematust, agitaatoritesse suhtuda põllumehed vaenulikult ega uskuda nende juttu. Kõneleja seletas koosolijatele:“Meie valitsus on kõik väga hästi välja rehkendanud. Vilja eest ei või rohkem maksta, sest siis peaks ka leiva hinda tõstma ja töölised jääksid nälga“. Et riik maksis põllumeestele rukki kilogrammi eest kümme kopikat, müüs aga rukkijahuja leiba töölistele üks rubla ja rohkem kilogrammi eest, selle jättis ta targu ütlemata. Ta soovitas agitaatoritel oma tööd ühendada lõbustustega:“Pill, tants, mäng, meie valitsus tahab, et rahvas oleks rõõmus“. /- – -/

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: