Olen jälle järje kaotanud

Vaatasin kerge õudusega, et jälle olen väga pika blogipausi suutnud tekitada, aga ometi on vahepeal olnud üsna kiired ajad ja juhtunud ju palju. Iseasi, et mitte midagi väga pöördelist.
Noh, praeguseks on selgunud, et see rahvusvaheline firma, kuhu oma keeletoimetust pakkusin, seda siiski ei tahtnud ja ega nad väga selgita, miks. Aga teised rauad tules alt ei vedanud ja mu leivaisaks hakkab olema üks meie suurkirjastusi. See tähendab, üheks leivaisaks. Teletöö on mul ikka, ja ühtlasi vaja lõpuks ometi finišini viia üks pikem ja ammulubatud asjake… Ma ju ikka jätkuvalt olen selline, nagu vanasõna ütleb, et üheksa ametit ja kümnes nälg.
Emakeelenädal oli sel aastal isegi kaunis leige, kui võrdlen varasemate aastate turneedega. Kõigest kolm esinemist: Kallavere keskkoolis, Peetri ja Adavere põhikoolis. Aga lünga täitis tohutu suurpuhastusehoog, mis sel aastal millegipärast ebatavaliselt vara peale tuli.
Ma tean tegelikult küll, mispärast. Sain nimelt siin kuu alguses jubeda allergiarünnaku osaliseks, olin näost punaselapiline ja villiline nagu ma ei tea mis asi. See allergia on mulle tuttav, sarnased nähud kipuvad mind üldse kevadtalviti ja varakevadeti kimbutama, aga ma ei tea kindlalt, mis on allergeen, mis selle vallandab. Pole omal kunagi neid uuringuid teha lasknud, sest enamuse aastast ei ole ju asi kuigi kole. Ainus asi, millega ma olen suutnud selle puhangu tekke muudel aastaaegadel kokku viia, on ehitus- või paksu tänavatolmu sisse sattumine, nii et ma tegelikult kahtlustan, et põhjuseks võib olla ka olmetolm.
Igatahes peaaegu nädal aega ma küürisin ja pühkisin, tuulutasin ja kloppisin vaipu-tekke-patju, pesin uksi, lagesid, kardinaid ja diivanikatteid, isegi aknad pesin puhtaks. Ma pean tunnistama, et selle tegevuse käigus läks asi korraks hullemaks, aga siis hakkas tõepoolest järele andma. Nüüd ma näen jälle peaaegu inimese moodi välja.
Teine suurüritus oli lapse 20. sünnipäeva korraldamine kahes jaos: tema sõpradele üks pidu ja teine sugulastele. Et ma seekord hakkasin juba umbes kümme päeva varem planeerima ja külastasin sel eesmärgil ka sigalat, siis püsisid kulutused täiesti mõistlikkuse piirides ja lauad said vana talurahva kombe kohaselt igati auväärsed. Olen endaga rahul. Lapsega ka. Nüüd ta on muidugi jälle Tartus tagasi ja nagu FBs kirjutas, püherdab õnnelikult sünnipäevaks saadud kinkekaartide eest ostetud raamatute otsas.
Vahepeal ilmus Läänlases üks mu arvamuslugu lastekaitse teemadel – et viimasel ajal on sellega seotud skandaale ja pahandusi õhus üsna palju, siis oli põhjust mulgi sellest kirjutada.
Sel kuul ootab aga kirjutamist veel tervelt 3 arvamuslugu: olen lubamatult pikalt nendega jokutama jäänud. Läänlasele läheb ju veel üks, siis üks tuleb teha Lääne Elule (see on mul õnneks juba valmis kavandatud) ja üks Õhtulehele.
Ja siis need “Suletud uksed”. Küll võtavad aega need kümned ja kümned leheküljed. Kolm osa veel tõlkida, siis on hooaeg täis. Aru ma ei saa, mis valemiga selle reiting on TV3 saadete top kolmes. No ausalt, see ei ole ju üldse nii hea saade?!
Kanal 2st tulid “Saladuste” kohta aga halvad uudised – nad vist ei võta selleks sügiseks enam täishooaega, st 12 saadet. Lubavad täpsustada, aga kindlalt on praeguseks tellinud vaid 6. Ikka sellesama pärast, mis ma siin läinud sügisel juba kurtsin – et reiting on langenud, aga mis tal viga langeda, kui Tuuli oli Siberis ja selle asja koordineerimine ja reklaamimine ikka kannatas küll.
Niipalju töörindelt, igav pole kohe sugugi.

Hermann-koeraga käisime arsti juures. Tal on kas juba täitunud või kohe täitumas 12. eluaasta (sünniaeg jääb 15. veebruari ja 15. aprilli vahele 2001) ning on probleeme. Tal on tagumises otsas väike kasvaja, peaaegu kindlalt pahaloomuline, aga oleks hetkel üsna hõlpsalt opereeritav, kui ei oleks südamepuudulikkust, mille puhul narkoos võib saatuslikuks saada. Arst ütleb, et kui süda proovida paari kuu jooksul rohtudega paremasse toonusesse viia, siis kerge narkoosiga lõigata võiks riskida, aga koos ravimiga, mida Hermann juba neli aastat oma selgroohäda ja halvatuse arenemise vastu võtab, on südamerohud väga vastunäidustatud. Nii et nokk kinni, saba lahti.
Tegelikult saab selle kõik kokku võtta ühe konkreetse diagnoosiga: ta on suure, 50-kilose koera kohta väga-väga vana.
Ma ei tea, mida teha. Küsimus ei ole ju juurdevõidetavates aastates enam, vaid mõnes kuus ehk. Ainus mõte, mis ta ravimisel oleks, oleks valusid vältida. Praegu neid pole, silm särab, käpad liiguvad, saba vehib, meel on rõõmus, energiat on.
Rasked teemad. Võimatud valikud. Kui seljarohtu mitte anda, võivad seljavalud tal tagasi tulla ja halvatus kiiremini areneda. Kui kasvaja lõikamata jätta, hakkab see suureks kasvades talle haiget tegema. Samas see süda võib juba varem lihtsalt löömast lakata. Olgem aus, see viimane oleks teiste variantidega võrreldes saatuse kingitus.

Aga õhtuti ikka koon. Märtsis nikerdasin sokke, sest kingitustekast jäi jõuludega ikka kole lahjaks. Pildistasin neid täna tagatrepil, aga pärast olin kahevahel: õunapuu oks viskas päikese käes varje peale ja ma mõtlesin kohe päris pikalt, kas see segab või ei. Lõpuks otsustasin, et olgu need oksavarjud siis peale, võib-olla teebki elusamaks ja huvitavamaks.

Sellised reipad kurejalasokid tegin, aga lõng ei olnud päris puhas villane ning tulemus ei hoia nii ilusat vormi, kui ma tahaksin.

3:13 N sokid

Kaks paari halle meestesokke päris puhtast heast maavillasest, esimesed peenest lõngast ja õhemad, teised jämedast ja soojemad.

3:13 Msokid

3:13 M sokid

Advertisements

4 kommentaari

  1. Maire said,

    21. märts 2013 kell 17:22

    Uskumatu, et su dogi on juba nii vana. Meie oma elas täpselt 10 aastat ja 1 kuu ja see oli dogide kohta ikka kõva sõna tol ajal. Kusjuures oli reibas elu lõpuni, alles kaks nädalat enne surma hakkas toas kummaliselt ringi koperdama, justkui oleks pimedaks jäänud. Koera lahkumine on ikka paganama valus, isegi siis, kui tead, et tema aeg siin ilmas ammu täis saanud.

  2. aidivallik said,

    21. märts 2013 kell 17:26

    Jah, ta on suure koera ja oma dogivere kohta tõesti juba ürgvana. Arvestades, et 2009. aastal prognoositi talle selle seljahädaga maksimum 2 aastat veel, siis selle ta on nüüd ka kahekordselt ületanud juba. Aga lõpmatult saatust ei peta.

  3. thela said,

    21. märts 2013 kell 20:29

    Minu kolli saab homme 14 aastat ja 5 kuud. Nii vanal koeral hakkad uuesti kuid lugema. Liigesed veavad alt ja mõnikord halab tükk aega lohutamatult enne kui püsti end ajada suudab. Kui aga korra hoog sees, lippab õues ringi. Valus ja kahju on ikka.

  4. aidivallik said,

    21. märts 2013 kell 20:34

    On, on. Ja neid otsuseid on nii võimatu teha.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: