Kosmiline korraloomine

Midagi veidrat toimub. Protsessid pööravad end justkui tagurpidi – ma ei kujuta ette, see on miski retrograadne Pluuto või kuuvarjutus Skorpionis või mis need astroloogid räägivad… aga vahet pole, energiad teevad nalja ja kausil on põhi üles pööratud naksti.
Kõigepealt – filmiasjus (mu Underiaana) tuli produtsendilt pühapäeval uus meil, milles seletas sündinud segadust ja teatas, et teeme need lepingud ja küsime raha ja ühesõnaga lükkame protsessi käima.
Tänan.
Ja teiseks – tänud sulle, hea mees, kes sa mu blogi loed, Haapsalus jumala õiget kinnisvara omad ja Klotsile seal uut proovikat pakkusid! Sest tõsi, neil tuleb juuni alguseks praegusest välja kolida, ja see, et selleks hetkeks on uus koht olemas, on Haapsalus tõsine jackpot. Ma olen olnud Oti kõrval kõik need korrad, kui proovikaprobleemid on üleval olnud – proovikas on olnud tavalises garaažis tavalises garaažikompleksis (Scrapers ja IQ Negative), on olnud kultuurimaja teisel korrusel kasutuseta seisnud ametiruumis, on olnud kultuurimaja keldrisaalis laval kardinate taga, on olnud mahajäetud Lahe baari ruumides ning pärast seda Ehte 8 hoovimajas – ja kõik need vahetused on olnud jube valulised ja keerulised ning uue onni leidmine on aega võtnud ikka mitu kuud ja pool aastatki.
See, et uus proovikas on sisuliselt olemas enne vanast ärakolimist, on midagi enneolematut.
Ja kallid lähemad sõbrad, te kukute kõik p…li, kui te teada saate, kus see on. Aga seda ma hetkel veel ei ütle.
Tänan.
Ja ma loodan südamest, et selle kõigega ei lähe umbes nii, nagu kevadisel kärbsel laupäevases lullamillas.

KEVADINE KÄRBES

KEVAD TULEB, KÄRBES ÄRKAB.
“KÄES ON KEVAD!” KÄRBES MÄRKAB.
RONIB KÖÖKI SUMISEMA
UIMASE JA UNISENA.
VETSU LÄHEB LAMBI PEALE,
JA SIIS VAIKSELT SAABKI REALE:
LONKSTI SIIT JA AMPSTI SEALT,
SÜGAB ENNAST KÜLJE PEALT,
LÜKKAB TIIVAD KENAKS SIRGEKS,
KOIVAD KÕVAKS, VAIMU VIRGEKS –
LENDAB VASTU AKENT, KOPSTI,
JA SIIS PIITSAGA SAAB SOPSTI.
Kevadine kärbes

Advertisements

Triivime

Ikka vaikses vees, ja tundub, et suht sihitult nagu hetkel. Kui ma eelmises postituses siin avaldasin lootust, et halbade uudiste nädala järel tuleb ehk heade uudiste nädal, siis nii see ei läinud.
Kõige probleemsem neist selle nädala teadetest on see, et Klotsil tuleb väga suure tõenäosusega oma prooviruum vabastada, sest hoonekompleksile leiti päris rentnik ja too polla huvitatud ühe bändi pidamisest oma hoovimajakeses.
See tähendab, et toatäiele kontserttehnikale, trummidele, juhtmetele, pillidele ja harjutamistele tuleb leida mingi muu koht või üldse sellega lõpetada. Bändile proovika leidmine aga ei ole Haapsalus üldse kerge. See ei ole asi, mida kuskil kortermaja keldris välja kannatataks, ja teine asi, et ruum ei tohi olla kütteta ega niiske, sest see ajaks pillid ja tehnika tuksi.
Ja see uudis ka, et täna õhtul toimuma pidanud kontsert Soffas öeldi ära, sest seal ei saadud miskeid vajalikke ehitustöid õigel ajal valmis. Meie jaoks jälle üks raha, mis teenimata jääb. Kusjuures väga olnuks vaja.

Olen sel nädalal püüdnud natuke ajada ühe oma tuttava asja, kes olla ühe kirurgi poolt sandiks opereeritud ja kes selle tagajärjel umbes aastakese peaaegu liikumisvõimetuna voodis on veetnud ning sellest tulenevate emotsioonide tagajärjel oli vist silmist kaotanud ka valguse tunneli lõpus. Kuulasin siin maad, kuidas ja mis valemite abil saaks ta tulla Haapsalu neurokasse ravile, sest siin nad tõesti aitavad jalgele kõik, keda vähegi jalgele aidata saab, ja see olevat üks Euroopa parimaid taastusravihaiglaid üldse, nagu on kinnitanud mõned laialdaste taastusravikogemustega väljamaised patsiendid, keda mul on olnud juhus siin kohata. Ka minu PCI-d põdenud ja Tartust lootusetu prognoosiga koju saadetud lapse funktsioonid taastati ju siin peaaegu 100 %, nii et ma usun seda meeleldi.

Ja siis ma kirjutasin sel nädalal veel sügisese hooaja jaoks ühe “Saladuste” loo, kus peres ootamatult surnud väikese lapse vaim justkui pere käekäigu eest hea seisma hakkab. Sain tõlkija heakskiidu oma valminud toimetustööle, käisin selle ühe korra veel igaks juhuks üle (sest nagunii jääb alati ikkagi mingi viga veel kahe silma vahele) ja saatsin kirjastusse. Praegu võtan hoogu lullamillaks ja õigupoolest peaks Lääne Elu veel enne kuu lõppu saama ka oma arvamusloo. Aga selle kuu jooksul on veel vaja ühe “Suletud uste” episoodiga ühele poole saada – selle saksakeelse olen juba üle lugenud, see on üks õnnetu lugu võlarägastikku sattumisest.

Nüüd tohin avalikuks teha ka ühe väga hea uudise, mis meie pere jaoks tuli küll juba mitme nädala eest, aga sellest ei tohtinud rääkida enne ametlikku audefileed. 23. aprillil Tartus Raamatu ja Roosi päeval anti Esimese Sammu 2012. aasta debüüdipreemia proosa osas meite Marile. Tartu Postimehes mainiti paari sõnaga ikka ära see meie Veider Mari.
Kahjuks ei ole ametlikku pressiteadet, fotosid ega muud ajakirjanduslikku materjali selle kohta ilmunud. Kui midagi ilmub, lisan tagantjärgi.

Vahepeal

Vahepeal jälle kaks nädalat ilma blogimata mööda läinud. Õudne. Ott juba riidleb minuga – nagu ta siis ei teaks, mis ma teen või mis elu elan. Aga talle ikka meeldib blogist ka lugeda, mis me siin teeme.
Aed on nüüd välja sulanud, mul kevadine sõnnikuvedu koerte tagant läbi viidud ja esimene ülevaade peenardes toimuvast saadud.
Sel talvel on lõunapeenar täiesti rahule jäetud, küll on aga jubedalt trambitud mööda läänepeenart, kus mul muuhulgas mõned väga ilusad iirisesordid kasva… sid? …vad?
Ma ei tea, kas neist õnnetutest üksikutest rääbakatest nublakatest, mis sinna alles jäänud on, veel midagi tuleb.
Bride’s Halo, Carisma, Alizes, Wedding Candle, Stairway to Heaven. Kõik väga ilusad sordid.
Mul ikka läheb jubedalt vaja mingit karjamaad või koplit, kuhu need trampijad talviti suunata. Lumeta ajal nad teavad ja peavad peenrapiire. Aga nii kui lumi maas on – lootusetu. Kogu aeg ka ei saa akna peal passida ja röögatada, kui nad valesse kohta lähevad.
Lumiseent sel aastal ei ole, aga koerte käigutee pealt on lihtsalt kõik mustaks käidud. Sinna saab uut muruseemet jälle külvata.
Ja siis veel üks õite imelik asi – kas võib olla, et mu Zilga viinapuu on sel talvel välja läinud? Kahtlaselt kuivad on need oksad kõik. Aga ma parem praegu kääridega ligi ei ronigi, ootan maikuu ära ja vaatan, kustmaalt ja kas näeb pungi punnitamas. Väga raske uskuda, et külm talle liiga tegi – see talv ju polnud ekstreemseid külmasid üldse. Aga mis see siis oli? Isegi trampimist tema juurtel pole toimunud, nii et ma ei tea. Ei kujuta ettegi. Ta ei põdenud ka seenhaigusi mul ju. Või siis tegi seda kuidagi märkamatult?
Vara paanikaks. Vara. Ootame.

Tööd olen teinud. Nüüd ka toimetamistööd – üks Taani krimka hakatuseks. Täna ootab ees uus “Saladuste” lugu – lugu kummitavast väikevennast. Meil tuleb sügisel pooliti selline kollilugude hooaeg. Eile nimelt lõpetasin ja saatsin ära loo poltergeististunud vanatädist. Lõbus on!

Reedel käis mitu tundi meie tänaval müdin ja jõuramine, mis ajendas laupäevase Lullamilla:

TÄNAVAPUHASTUS

TÄNAVAIL KÄIB RINGI MASIN,
TÄNAVATE PESUMASIN!
UNDAB ULJALT,
JÕURAB JÕUGA,
SEST EI SAA JU PALJA NÕUGA
PUHTAKS TEHA TÄNAVAID
SELLEST, MIDA TALVEL SAI
SINNA MAHA LAOTATUD
VÕI HANGE ÄRA KAOTATUD:
KIVISÕELMEID,
LIIVA,
TUHKA,
KONISID
JA KAKAJUNNE.
NENDE PEAL JU SILM EI PUHKA,
KUI ON HINGES KEVADTUNNE.
MÜRISEGU RÕÕMSALT MASIN,
MIS KÕIK TALVE JÄLJED KASIB.
tänavapuhastus

Aga eelmise nädala lullamilla olgu kevadiseks tervituseks eriti kõigile aalujatele!

VIHASED LIHASED

VAHEL ON SU LIHASED
SU PEALE VÄGA VIHASED,
KUI OLED ÜLETANUD END
JA SUL ON OLNUD KÕRGE LEND
JA OLED MUUDKUI TAKKA ANDNUD,
KUID LIHASED ON KÕIKE KANDNUD.
SIIS ONGI PÄRAST OI JA AI
JA IMESTUS, MIKS HAIGEKS SAI
SU KÄSI SIIT JA JALAD SEALT
JA KERE KA SEALT KÜLJE PEALT.
SIIS ISTUD VAIKSELT NAGU NUI
JA AINULT ÄGAD, UI JA UI,
SEST STREIGIVAD SU LIHASED,
KUI NAD ON VÄGA VIHASED.

Ma pilti siia ei pane, sest pilt oli mage ja rääkis spordist. Kuigi ma pidasin silmas hoopis senitundmatute lihasgruppide olemasolu avastamist kevadistel aiatöödel. Minu viga.

Laupäeval puhkes mu Facebooki-seinal ka üks huvitav arutelu, millest ma pärast enam kuidagi üle ei suutnud saada ja käisin nende mõtetega ringi veel peaaegu terve pühapäeva, püüdes neid ometi ignoreerida – sest mul oli vaja hoopis mõelda, millest kirjutada Läänlasesse esmaspäevane arvamuslugu. Lõpuks tõstsin käed püsti, andsin alla ja mõtlesin, et võib-olla ongi nii õige – kirjutada oma lugu tõesti sellel teemal, mis mul endal parasjagu kõige rohkem peas kummitab, mitte punnitada vägisi välja midagi muud.
Nii saigi see eutanaasia-arutlus tänasesse Läänlasesse. Siin see on. Ja Maaleht näppas selle Läänlasest juba endale ka.

Eelmisel nädalal käisin ettekandega esinemas kooliraamatukogude teabepäeval rahvusraamatukogus. Poolteist tundi. Auditoorium oli väga armas, ja juhtumisi tutvusin seal ka ühe oma kauge sugulasega, kelle abil mul loodetavasti õnnestub lõpuks tuvastada ja kirja saada oma vaartädist Marie-Eliisabet Gustelist /Klemensist lähtuv suguvõsaharu.

Eelmist nädalat ilmestasid muidu suhteliselt kehvad uudised, millel ma õieti peatuda ei viitsiks. No kui hästi lühidalt öelda, siis Suss käis remondis ja sai uued genekarihmad, aga selgus, et vilistab ikkagi ja ühesõnaga see jant läheb veel edasi. Paanikahoog, mille jaburusest ma parema meelega ei räägi. Meil produtsendilt, milles teatas pärast kümmet kuud kindlaid positiivseid lubadusi, et temaga asjaks ikkagi ei lähe, kuid ta loodab mu Underiaanat siiski kord kinolinal näha. Kahjuks valemit, kuidas, ta ei täpsustanud. Info selle kohta, miks mu üks vana tuttav pikemat aega on pildilt kadunud olnud – ränk haigus. Jah, ja siis need mu kõige lemmikumad iirised.

Noh, vast see nädal tuleb siis parem, eks.

Ah jaa, see ka veel, et kes te mu sõpradest-sugulastest juhtute homme Tartu peal patseerima – ülikooli raamatukogu Gaudeamuse kohvikus toimuva ürituse raames ootab teid üks väike tore üllatus ja meie perekondlik rõõm. Ainult et meie Otiga ilmselt kohale tulla siiski ei saa, sest tänase seisuga ei paista sellist sõiduraha.

Vana asja meenutades, uue peale mõeldes

Viimastel päevadel on seoses Nukuteatri ümber keriva skandaaliga minult mitu kord küsitud, kas ma ei näe siin sarnasusi selle skeemiga, mida Jänese ajal rakendati kultuuriasutuste juhtumises ümberkorralduste tegemiseks. Näen-näen, miks ma ei näe. Sarnasusi on, kuid tegelikult on ka erinevusi.
Ja Nukuteatri loo, õigemini seisukohavõtud selle suhtes, muudab eriti komplitseerituks see, et autoriõiguste suhtes on seal tõesti lugupidamatu ja hoolimatu oldud (usun siin asjaomase autori enda ja ta lähedaste antud infot). Ma saan aru küll, et Jaak Allik imestab, et kultuurivaldkonna arvamuskirjutajad Pai kaitseks leheveergudele ei hüppa, aga tegelikult on väga loogiline, et kirjarahvas seda praegusel juhul solidaarsusest ja pahakspanust autoriõigustest ülesõitmise suhtes tegema ei kipu.
Ma kirjutan sellest natuke rohkem oma homses Läänlase-arvamuses.

(8.4.2013: See arvamuslugu on loetav siitkaudu.)

Nukuteatris hargneva saaga kohta tasub uurida selle Postimehe lehekülje alt lingikogu “Samal teemal”.

Aga eelmise kultuuriministri ajal väljatöötatud taktika meeldetuletamiseks poleks vist paha taas üles panna minu 2011. aasta kevadel kirjutatud pikk arvamuslugu. See ilmus Lääne Elus tookord aprillis, aga et neil vahepeal tehti uus veebikülg, siis oli see tükk mul netist ära haihtunud. Kopin selle nüüd siia.

Laine Jänes tagantvaates

Laine Jänese poliitiline karjäär on olnud kiire ja laitmatu: astunud Reformierakonna liikmeks 2002. aastal, saab ta samal aastal ka erakonna Tartu piirkonna esimeheks ja abilinnapeaks, kaks aastat hiljem linnapeaks. 2007. aasta kevadel kogub ta riigikogu valimistel üle 9000 hääle ja võtab vastu erakonna ettepaneku asuda kultuuriministri kohale. See näitab Laine Jänest võimeka juhiisiksuse ning ambitsioonika, kuid erakordselt usaldusväärse poliitikuna, kellel on nii kodulinlaste kui kodupartei jäägitu toetus.
Oma esimestes intervjuudes räägib minister Jänes plaanidest kõigepealt hoolikalt järele kuulata, millised on kultuuritöötajat endi ootused kultuuripolitikale. Ta kavandab selleks ringsõite maakondades ja kohtumisi loomeliitude esindajatega. Tema ainus konkreetne plaan kohe ametisse asudes on muuta laste huviharidus tasuta kättesaadavaks. Samas nähtub, et ta ei evi kuigi panoraamset pilti eesti kultuuri hetkeseisust ega seni aetud kultuuripoliitikas välja kujunenud tõekspidamistest. Võib-olla just selle tõttu on ta ametisse asudes nii optimistlik, ja see ei ole iseenesest ju sugugi paha.
2007. aasta sügisel läheb ta järgmise aasta riigieelarve koostamisele vastu täiesti ettevalmistunult, selgete prioriteetide ja tegevuskavaga ning taotlusega mitmesaja miljoni krooni võrra kultuurieelarvet tõsta. Kohtumisel Rootsi kultuuriministriga saab ta idee “protsendiseaduseks” – kunsti tellimise seadus, mis kohustab 1 % avaliku hoone ehituseelarvest kulutama sinna kunsti ostmisele (maalid, skulptuurid jms) – ja sellest saab esimene tema algatatud suurem töö. Ta asub ette valmistama riiklike kultuuripreemiate jagamise korda spordiga sarnaste põhimõtete alusel. Ta allkirjastab koos peaministriga huvikirja maleolümpiamängude toomiseks Eestisse 2016. aastal, et Paul Kerese 100. sünniaastapäeva ülemaailmselt tähistada (2010. aastal sellest loobutakse). Ta algatab loovisikute ja loomeliitude seaduse muutmise eelnõu (mis võetakse vastu 2009. aasta suvel ning kahjuks vaid pisiparanduste kujul). Ta plaanib 2008. aastaks kultuuritöötajate palgatõusu ca 16 %, algatab ETV teise, multikultuurse programmi töösseandmise (hilisem ETV2), Eesti Rahva Muuseumi uue hoone projekteerimise ja ehituse ettevalmistamise, pühakodade renoveerimise programmi, rahvusringhäälingu digitaliseerimise, Eesti Kultuurkapitali eelarve suurendamise. Hakkab kavandama Eesti Vabariigi 90. aastapäeva suurejoonelist tähistamist läbi aasta kestva kultuuriprogrammiga, samuti ette valmistama Kultuuripealinn Tallinn 2011 projekti. Ta läheb eelarvearuteludele mitme Eesti teatrihoone renoveerimise plaaniga. Ta soovib olla koostööle avatud ja demokraatlik minister ning 2007. aasta sügisel taaselustab ta sel eesmärgil Kaunite Kunstide Koja ministeeriumi juures – kutsub reeglipärastele kokkusaamistele loomeliitude juhid, küsib nende ettepanekuid ja soove ning tutvustab ministeeriumipoolseid ideid.
Selle kõige juures Laine Jänes ilmselt näeb, aga ei tõlgenda õigesti olukorda, et ka olulise majanduskasvu tingimustes on kultuuri eelarveridade mahajäämus teiste valdkondade kasvuga võrreldes märkimisväärne ja rahapuudus on määrav nii kultuuriasutustes kui projektide teostamisel. Ka majanduse parimatel päevadel on kultuuri osa riigieelarves piirdunud tagasihoidliku 3,5 %-ga. 2007. aastal kuulub kultuurile 3,2 %.
Mis toimub sügisestel eelarveläbirääkimistel, see avalikkusesse ei jõua. Väljaspool kabinette ei tea me keegi, kuidas ja mil määral Laine Jänes oma valdkonna eelarveridade eest seisis, kuid ilmselgelt jäi tema hääl otsustamisel nõrgaks – 2008. aasta riigieelarves kinnitati kultuuri tarbeks veelgi vähem raha kui varem, 2,9 % (ja seegi kahanes 2008. aasta jooksvate eelarvekärbete käigus 2,6 %-le). Niisugusest langusest võib järeldada ainult üht – et valitsust juhtiv Reformierakond tervikuna ei toetanud oma kultuuriministrit ega mõistnud tema eesmärke, ei pidanud oluliseks tema valdkonda, ja et Laine Jänese poliitiline autoriteet oma erakonnas on siiski üsna kaheldava väärtusega.
2007. aasta lõpuks on selge, et optimism oli põhjendamatu ja et olud kitsenevad kultuurivaldkonnas veelgi. Igatahes puhkeb aasta lõpus Vene Teatri rahaasjade ümber konflikt, mida kultuuriministeerium püüab lahendada vaikselt ja märkamatult ning mida kajastab vaid mõni meediakanal. Konflikti käigus lastakse puhaste paberitega omal soovil töölt lahkuda Vene teatrile suured ehitusvõlad võtnud senisel direktoril ja kiirkonkursi korras võetakse uue direktorina tööle Irina Ossinovskaja, Reformierakonna suurrahastaja Oleg Ossinovski raudteelase haridusega abikaasa. Paari kuu pärast, kui asjad ei tundu paranevat, määrab kultuuriministeerium Vene teatrile saneerijaks Aivar Mäe, kes koos Ossinovskajaga moodustavad teatris kõikemäärava tandemi ja kelle abil tehakse patuoinaks ning survestatakse lahkuma teatri kunstiline juht ja lavastaja, 2006. aastal Moskvast siia tööle kutsutud rahvusvahelise kuulsusega teatrimees Mihhail Tšumatšenko (piiratakse ta loominguvabadust, sekkutakse töösse, tehakse etteheiteid kulukuse osas, ignoreeritakse kultuuriministri poolt ja lõppude lõpuks lihtsalt ei pikendata ta elamisluba 2008. aastaks). Järgneb langus repertuaari kunstilises kvaliteedis, uuslavastuste ja etenduste arvus, publiku hulgas ning piletitulus.
Selles sündmuste jadas joonistub välja iseäralik skeem, mille elemendid edaspidiste konfliktide lahendamisel aina korduma hakkavad. Sest tõsi – oma esimestel rakendamistel ei anna see mingeid tagasilööke, kultuuriministeeriumil õnnestub avalikkuse olulise tähelepanuta vabaneda ebamugavatest isikutest.
Ja asjad muutuvad 2008. aasta jooksul aina halvemaks. Ajal, kui peaminister veel Eesti rahvale kinnitab, et mingist majanduslangusest pole põhjust mõeldagi, viiakse ometi maikuus läbi esimesed kärped, ja seda kultuuri eelarveridadelt. Juunikuus teeb kultuuriminister ettepaneku vähendada kõiki kultuuriasutuste tegevuskulusid 10 – 15 %. Kärbe. Sügisel saab ilmsiks ka 2009. aasta baaseelarve kultuurivahendite vähendamine 2008. aastaga võrreldes ca 20 % võrra. Näiteks saavad kõik raamatukogud teavikute ostuks ca 25 % vähem raha kui mullu. Omavalitsuste kultuuriinvesteeringute summa vähenes 160 miljonilt (2008) 20 miljonile (2009). Palgakärped ja projektirahade piiramine kõikjal kultuuriasutustes veel peale selle. Juunis 2009 väheneb riigieelarveline toetus raamatukogudele veel 15 % . Suured kärped mitmes järgus toimuvad peaaegu kõigis kultuuriasutustes.
2009. aastal peatub nende tõttu Rahvusraamatukogus maakonnalehtede bibliografeerimine ja mikrofilmimine, lakkab raamatukogudes säilitusfondide koostamine, sest sisse osta jaksatakse uudiskirjandusest vaid 1-2 eksemplari ühest nimetusest ja sedagi väga range valiku alusel. Kultuuriasutustes toimuvad suured koondamised, leiavad aset pikad kollektiivpuhkused ja kollektiivsed palgata puhkused. See, mis toimub riiklikes kultuuriasutustes, meenutab rohkem pankroti äärel siplevas eraettevõttes toimuvat.
Kahe aasta jooksul läbi viidud kärbete maht moodustab kultuuri ridadelt kokku ca 30 % (kujutava kunsti vahendite kärbe lausa 50 %), samas kui teistes valdkondades on kärped piirdunud mõne kuni mõneteistkümne protsendiga. Raamatute, kontserdi- ja etendusepiletite käibemaksutõus valab olukorrale õli tulle – lisaks riiklikele vahenditele väheneb nüüd oluliselt ka asutuste teenitav omatulu. Pealegi teatrites ja kontsertidel on publikuarvud vähenenud ca 11% külastuse võrra. Riigi toetus teatritele väheneb kahe aastaga aga 20%. Mitmed festivalid vähendavad formaati või jäävad üldse ära. Et ka raamatukogude vahendid on viimase piirini kokku tõmmatud, saab raamatumüük uskumatu hoobi ja satub vabalangemisse, hinge vaakuma hakkavad kirjastused, kus olukorraga toimetulemiseks vähendatakse tiraaže, palkasid ja niigi madalaid honorare. Raamatukogudes tekivad pikad uudiskirjanduse järjekorrad, sest ühte nimetust raamatut ongi nüüd raamatukogus ainult üks eksemplar, kui üldse on. Kannatavad kõikvõimalikud kunstiprogrammid, mille hulgast mõnede eraalgatuslike ettevõtmiste raha vähendati 100 %, kuid ka näiteks Tallinna kunstihoone galerii vahendeid kärbiti 80 %. Filmieraldised on kuivanud sellisteks, et nende abil pole võimalik enam filme valmis saada, ja projektid hakkasid venima. Kultuuriringkondades kasvab nördimus, rahulolematus ja paanika.
Kahe aasta jooksul toimus kultuurimajanduslik kollaps, mille tagajärjed jäävad eesti kultuuri arengut mõjutama veel umbes 15 – 20 aastaks. Kuidas lasi kulturiminister sellel juhtuda? Kas sellise järeleandlikkuse põhjustas ministri liigne lojaalsus ja truualamlikkus oma parteile ja peaministrile? Või polnud kultuuriministril lihtsalt kultuurimajanduslikku panoraamvaadet silme ees, kui ta ei näinud ette selliste kärbete ja käibemaksupoliitika võimalikke tagajärgi? Kas ta suhtus kultuuri kui üksikprojektide jadasse, mitte majanduslikult sidusasse ulatuslikku valdkonda? Või oli Laine Jänes mingi soosikupoliitika, favoritismi ohver, kes pandi oma kohale, ilma et sellega kaasnenukski mingit erilist sõnaõigust?
Tundub, et ka kultuuriministeerium ise tunneb juba kärbete tõttu tekkinud olukorra pärast muret – sealtpoolt algab asja silumiseks ja parandamiseks kiirete reformide väljapakkumise aeg. Ministeeriumis hakkab valmima erinevate reformide kavu nagu Vändrast saelaudu, kõikide eesmärgiks liitmine, tsentraliseerimine ja sellega seotud kokkuhoid asutuste ülalpidamisel. 2009. aasta sügisel tullakse välja maakonnamuuseumide baasil suure ühendmuuseumi loomise kavaga, samuti plaanidega kokku liita suuri muusikaasutusi. Kuid neid reformikavugi iseloomustab analüüsi ja põhjaliku “kodutöö” puudumine. Selge on vaid eesmärk – uppuva laeva päästmine olukorras, millel kultuuriminister ise on lasknud tekkida.
Komistuskiviks saab allasutuste kompetents ja vastuhakk. Erinevalt ministeeriumi reformiseppadest näevad nende liitmiskavade sisulisi vigu ja puudulikke lähteandmeid allasutuste juhid, kelle üleskutset tugineda siiski põhjalikumalt läbitöötatud materjalile, allasutusi endid kaasavate töörühmade tööle ning oluliselt sisulisemale analüüsile tõlgendatakse labase vastuhakuna. Sest kiire on. Olukorra parandamiseks ja täiendavaks kokkuhoiuks on vaja kohe midagi ära teha, analüüsideks ei ole enam aega.
Nii tekivad konfliktsed olukorrad mitmel pool kultuuriministeeriumi haldusalas. Nende olukordade taga on inimesed. Näiteks muuseumijuhtide initsiatiivgrupp, kes oma ettepanekuid ja seisukohti meediat pelgamata avalikkusega jagab, mõni teatrimees, Maleliidu juht, ERSO direktor… Ministeeriumil on kiire. Aasta eest Vene teatris ennast õigustanud skeemi rakendatakse jälle ja jälle.
Selle skeemi või protsessi esimene aste ja eeltingimus on kujunenud rahapuudus või otseselt juba tekkinud puudujääk (mis selleks ajaks oli eelkõige kärbetest tulenevalt tekkinud väga paljudes kultuuriasutustes). Teine samm – plaan ja selle ettevalmistamine, näiteks muusika- ja muuseumireformid. Suurte kultuuriasutuste juhtkondades viiakse läbi rida vangerdusi.
Kolmas samm – see on konflikt. Muuseumijuhtide ja muusikaasutuste vastuhakk. Vastasseis Maleliiduga, mis tagajärjetult tuletab ministeeriumile meelde maailma maleüldsusele antud lubadust korraldada 2016. aasta maleolümpia Eestis. See etapp toob kaasa isikudraamad, sest kulturiministeeriumi tuline kiire ei passi põrmugi kokku demokraatia põhimõtetega, mille rakendamine nõuab aega. Kiirem ja lihtsam on püüda vabaneda tülikatest aegaviitvatest inimestest. 2009. aastal vabaneb ministeerium Allikust ja Tammearust, 2010. aastal Tiia-Helle Schmittest, Rea Rausist ja Andres Siitanist. Neeme Järvi peletatakse Eestist, manipuleerides konfidentsiaalseid lepingutingimusi lekitades avaliku arvamusega. 2010. aastal püütakse vabaneda ka Maleliidu juhist Henrik Oldest, kuid juhatuse koosolekul kukub hääletus läbi ja Olde jääb ametisse.
Neljas samm – ignoreerimine. Kultuuriminister kas nõutusest või tahtlikult ei ole konflikti teisele poolele kättesaadav. Suhtlus, mida oma otseste alluvatega peaks läbi viima minister ise, on delegeeritud kantsleritele, nõunikutele või teatud kõneisikutele (Sirje Endre). Sellele etapile on iselooomulikud veel avalikud kirjad “patuoinastelt”, kes kõik pöörduvad lõpuks tähelepanu pälvimiseks meedia vahenduse poole. (Tšumatšenko, Siitan, Allik, Olde, Järvi).
Viies samm – kultuuriministeeriumi poolt läbi viidud siseaudit vastavas asutuses, mis toimub ebatavalise kiirusega ja toob ilmsiks teatud olulised puudujäägid asutuse finantsjuhtimises. Mis siis, et vaid veidike aega enne seda toimunud reeglipärase audiitorfirma audit rikkumisi üldse ei tähelda – nt Maleliidu ja Ugala puhul – või täheldab tunduvalt kergemal kujul. Juhtumitel, kus ka kultuuriministeeriumi audit mitte midagi ei leia, saab süüks nt liigne kaadrivoolavus (Mahtra talurahvamuuseumi direktori Schmitte puhul näiteks, kus 35 tööaasta jooksul on vahetunud tervelt 7 töötajat) või autoriõiguste väidetav rikkumine (Rea Raus, kes ministeeriumis sõnastatud Wiklandi teoste näituste korraldamise õigusi puudutavad lepingupunktid inglise keelde tõlkis ja Wiklandile saatis).
Kuuenda sammu astumiseks on seega eelnevalt õiguslik alus leitud ja asutakse süüdlase lahkuma sundimisele, esimese sammuna on enamusele tungivalt pakutud lahkumisavalduse kirjutamise võimalust (Tammearu, Schmitte, Raus, Siitan), mille ainsaks argumendiks mõnel juhul on kaebekirjad asutusest endast või sellega seotult. Tihti püütaksegi näidata töölepingu lõpetamise initsiaatorina asutuse enda töötajaid või nõukogu. Edasi mõjutamised, avaliku infoga manipuleerimine, kahel eriti paindumatul juhul lõppes asi ka vallandamisega.
Järk-järgult kujuneski nende sündmuste käigus välja Jänese kultuuriministeeriumi nägu ja 2010. aasta lõpuks ei õnnestunud seda enam maski taha ära peita. Printsipiaalse õiguskaitsjana esineda soovides tegi kultuuriminister endale karuteene ja juhtis sedakaudu tähelepanu hoopis paljudele teistele ja palju raskematele rikkumistele oma valdkonnas, valitsevale favoritismile, rabedale kiirustamisele, alternatiivide eitamisele, info valikulisusele ja töödeldavusele, ministeeriumis kaduvatele dokumentidele. Riigikogus sagenevate arupärimiste ja meedia survel sai üha ilmsemaks, et need korduvad üksikjuhtumid kultuuriministeeriumi haldusalas ei ole ainult üksikjuhtumid, vaid reeglipärane toimimisviis. Ja see vallandas protesti, mille tulemuseks oli Laine Jänese sisuline kaotus riigikogu valimistel: tema häälte arvu kahanemine Tartus seitsme tuhande hääle võrra.
Parimatest kavatsustest ja suurtest plaanidest eesti kultuurile kasu tuua ja midagi tõesti vajalikku ning olulist ära teha on teostunud vähe. Laine Jänese tähtsaimaks teoks kultuuriministrina jääb protsendiseaduse väljatöötamine ja vastuvõtmine. Mingil määral kandis vilja ka katse parandada loovisikute ja loomeliitude seadust. Tööle rakendus ETV2. Mis puutub aga Eesti Rahva Muuseumi hoone, Rahvusringhäälingu ja Estonia uute majade ehitusest, siis selles osas paraku on paljud eksperdid juhtinud tähelepanu nende suurte projektide kavandamise, läbiviimise ja edasise haldamisega seotud probleemidele – nii on võimalik, et neiski asjades tuleb teha veel täiendavaid analüüse ja ümberrehkendusi.
Kuid need on juba uue kultuuriministri kohustused. Samuti jäävad tema käia Laine Jänese ministeeriumi vastu algatatud mitmed kohtuteed. Pärandisse jäävad jätkuvalt sügavas materiaalses kitsikuses vaevlevad kultuuriasutused, jätkuv probleem käibemaksumäära tõttu vähenenud omatuludega teatrites, kontserdikorralduses ja kirjastustes, mure vähenenud publikuarvuga, kriitiline olukord raamatukogudes, rikutud kultuurikuvand välisriikide silmis (seoses rahvusvaheliste kuulsuste skandaalidesse sattumisega).
Küllap elab ka endine kultuuriminister siin kirjeldatud ebaõnnestumisi valusalt üle. Ka tema nimevahetus tundub näitavat soovi alustada n.ö valgelt lehelt. Ja ometi ei ole minister Jänes oma valitsemisajal toimunud kaoses ainusüüdlane. Samavõrra vastutab kultuuris tekkinud olukorra eest kogu tema erakond, mis kergekäeliselt Laine Jänese koos tema eelarveridadega tanki lükkas ega näinud ette ohtusid, mis kaasnevad sedavõrd ebaproportsionaalsete kärbetega ühe valdkonna kahjuks. Võib-olla seepärast tasubki Reformierakond minister Jänese kannatuste eest heldelt, tõstes Laine Randjärve märtrina riigikogu aseesimehe auametisse.
Kuid eelmist kultuuriministrit märtrina vaadelda pole siiski põhjust. Ei põhjustanud tema martüüriumi ju keegi väljaspoolt, vaid selle allikaks olid analüüsivõime vähesus, sellest tulenevad olulised vead finantside planeerimisel ning lõpuks suutmatus toime tulla kriitilise olukorraga, kuhu kogu kultuurimajandus paiskus. Kui ei oleks tulnud masu ega vajadust nii jõuliselt kultuuri eelarveridade kallale minna, oleks Jänes võib-olla olnud isegi üks paremaid kultuuriministreid meie ajaloos. Tahet ja algatusvõimet tal selleks ju oli.

“Koletise lugu” ja raudteelugu

Mul käis siin sügisest saadik üks tore kirjavahetus Uhtna lasteaiaga, mille tulemus sai seal hiljuti laste poolt ka maha mängitud.Üks õpetaja kirjutas mu raamatu põhjal näidendi teksti ja tegemisrõõmu laialt!

Siin on väike koletis, kes tahab heaks ja targaks saada, aga kole raske on ju, kui kõik arvavad, et sa oled rumal ja kuri, sest sa oled koletis.

Koletise lugu 2 27.03

Järgmise pildi peal ongi ta vaeseke nüüd kurjade koletiste juures ja talle ei meeldi see üldsegi.

Koletise lugu 27.03

Aga mis ma veel avastasin – ma ei olegi oma suure kire, põlemise ning uurimustööga valminud raudteelugu blogisse viidanud. See on põhjustanud nüüd igasuguseid arvamusi, ka siin Haapsalus kohapeal, sest eks see ole muidugi nii emotsionaalne teema ja on igat moodi arvavaid inimesi. Ma pean ütlema, et mindki võttis see töö tervelt kaheks päevaks täiesti endasse, kui neid materjale ótsisin ja lugesin – kümnete ja kümnete lehekülgede kaupa tekste, tasuvusuuringuid ja ühistranspordiuuringuid ja muud. Aga mu isikliku tunde järgi sai valmis hea, põhjalik arvamuslugu ning Lääne Elust andis Tarmo juba teada, et kavatseb selle ka ajakirjandusauhinnale esitada. Laine Jänese kohta käiva pika loo pärast on mind ükskord varem ka esitatud, aga seda arvamusauhinda ma võitnud ei ole ja olen päris kindel, et ega seekord ka võida, sest väga häid arvamuslugusid on viimase aasta jooksul meie ajakirjanduses ilmunud ikka tohutu palju – ning pigem neil teemadel, mis üle Eesti huvi pakuvad.

Nüüd, kus ma selle postituse ära saadan, lähen pesen hambad puhtaks ja panen lõpuks kleidi selga. Täna oli lihtsalt jälle üks selline päev, kui otse voodist tulles sai köögist kohvitass kaasa haaratud ja arvuti taha prantsatatud ja pihta hakatud. Aga enne õhtut võiks nüüd öösärgi ka kuidagi seljast kätte saada ja ennast korda teha.

Ikka veel see lumi

Minul hakkab vaikselt juba üle viskama. Tagaaias on pealegi kõik see koerte poolt kinni trambitud ja täis s…tud. Koristada veel ei saa, sest see kõik on sinna jäässe kinni külmunud. Ja ma kujutan ette seda lumiseent, mis selle jää ja sõnniku alt kord välja sulab. Ka läänepeenras on kõvasti trambitud, mh seal elaval viiel iirisesordil. Kõige suuremat masendust tekitabki see viimane fakt. Miks ma ometi sügisel sinna turvalinte ette ei tõmmanud, ah?
Või see neid elukaid oleks pidanudki.
Näis. Kohe, kui õnnestub, püüan selle jääkooriku sealt kätte saada.
Aga kakssada ruutmeetrit jääb selleks, ning isegi kui suvel suudavad koerad hoida peenrajoont ja sinna sisse ei trügi, siis talviti lumega on lootusetu.
Kunagi on mul ikka palju rohkem maad, kuhu koerte trampimine ära hajutada, nii et nemad tühjendatud ja peenrad-taimed terved. Aga millal??? (Ma siia lõppu käivaid vandesõnu kirja ei pane.)
Seda ka veel, et need minu hoole ja armastusega kahe nädala eest pestud katuseaknad on koos mingi veidra tükilise tahmaga. Kust, pagan, see nüüd tuli? Kas meist liikus vahepeal mingi tuumapilv üle või millega mõni siinne nutimees oma ahje on kütnud? Ja kas ma nüüd nagu tõesti pean sel kevadel kaks korda oma aknaid pesema? Kuri saatus, miks sa teed minuga nii?
“Suletud uksed” töös (veel jäänud tõlkida-adapteerida selle kevadhooaja viimane ja siis alustan kohe tasapisi sügiseste osadega – niipea, kui seed Saksast saadetakse), ühe tõlkeromaani toimetamine töös. Jätkatud noortekat (see, mis 2011. aastal pooleli jäi) püüan edasi nikerdada, aga praeguse tempoga jube raske on. Kuid nüüd juba peab, nüüd juba on sellega kiire.
Ellil tuli hotspot, nüüd juba taandub, Hermannil endistviisi. Ravime.
Ott maadleb unehäiretega ja suure tellimustööga, milles iga pilt tuleb kolm-neli korda ümber joonistada, sest kunagi ei ole nii, nagu tellija tahab. Ei ole paraku lastepildid.
Kuidagi kruvib ennast see situatsioon siin, üldse. Mingid imelikud energiad ja ma ei saa aru. Midagi otseselt nagu lahti ei ole, aga miski pinge nagu kasvab muudkui. Vahepeal oli justkui rahulikum. Või olin ma ise lihtsalt rahulikum. Ega labiilne närvisüsteem ole muidugi kah naljaasi, vahel on päris keeruline kohe.