Mul käis siin sügisest saadik üks tore kirjavahetus Uhtna lasteaiaga, mille tulemus sai seal hiljuti laste poolt ka maha mängitud.Üks õpetaja kirjutas mu raamatu põhjal näidendi teksti ja tegemisrõõmu laialt!
Siin on väike koletis, kes tahab heaks ja targaks saada, aga kole raske on ju, kui kõik arvavad, et sa oled rumal ja kuri, sest sa oled koletis.
Järgmise pildi peal ongi ta vaeseke nüüd kurjade koletiste juures ja talle ei meeldi see üldsegi.
Aga mis ma veel avastasin – ma ei olegi oma suure kire, põlemise ning uurimustööga valminud raudteelugu blogisse viidanud. See on põhjustanud nüüd igasuguseid arvamusi, ka siin Haapsalus kohapeal, sest eks see ole muidugi nii emotsionaalne teema ja on igat moodi arvavaid inimesi. Ma pean ütlema, et mindki võttis see töö tervelt kaheks päevaks täiesti endasse, kui neid materjale ótsisin ja lugesin – kümnete ja kümnete lehekülgede kaupa tekste, tasuvusuuringuid ja ühistranspordiuuringuid ja muud. Aga mu isikliku tunde järgi sai valmis hea, põhjalik arvamuslugu ning Lääne Elust andis Tarmo juba teada, et kavatseb selle ka ajakirjandusauhinnale esitada. Laine Jänese kohta käiva pika loo pärast on mind ükskord varem ka esitatud, aga seda arvamusauhinda ma võitnud ei ole ja olen päris kindel, et ega seekord ka võida, sest väga häid arvamuslugusid on viimase aasta jooksul meie ajakirjanduses ilmunud ikka tohutu palju – ning pigem neil teemadel, mis üle Eesti huvi pakuvad.
Nüüd, kus ma selle postituse ära saadan, lähen pesen hambad puhtaks ja panen lõpuks kleidi selga. Täna oli lihtsalt jälle üks selline päev, kui otse voodist tulles sai köögist kohvitass kaasa haaratud ja arvuti taha prantsatatud ja pihta hakatud. Aga enne õhtut võiks nüüd öösärgi ka kuidagi seljast kätte saada ja ennast korda teha.
Aidi Vallik avalikult 
Lisa kommentaar