Vana asja meenutades, uue peale mõeldes

Viimastel päevadel on seoses Nukuteatri ümber keriva skandaaliga minult mitu kord küsitud, kas ma ei näe siin sarnasusi selle skeemiga, mida Jänese ajal rakendati kultuuriasutuste juhtumises ümberkorralduste tegemiseks. Näen-näen, miks ma ei näe. Sarnasusi on, kuid tegelikult on ka erinevusi.
Ja Nukuteatri loo, õigemini seisukohavõtud selle suhtes, muudab eriti komplitseerituks see, et autoriõiguste suhtes on seal tõesti lugupidamatu ja hoolimatu oldud (usun siin asjaomase autori enda ja ta lähedaste antud infot). Ma saan aru küll, et Jaak Allik imestab, et kultuurivaldkonna arvamuskirjutajad Pai kaitseks leheveergudele ei hüppa, aga tegelikult on väga loogiline, et kirjarahvas seda praegusel juhul solidaarsusest ja pahakspanust autoriõigustest ülesõitmise suhtes tegema ei kipu.
Ma kirjutan sellest natuke rohkem oma homses Läänlase-arvamuses.

(8.4.2013: See arvamuslugu on loetav siitkaudu.)

Nukuteatris hargneva saaga kohta tasub uurida selle Postimehe lehekülje alt lingikogu “Samal teemal”.

Aga eelmise kultuuriministri ajal väljatöötatud taktika meeldetuletamiseks poleks vist paha taas üles panna minu 2011. aasta kevadel kirjutatud pikk arvamuslugu. See ilmus Lääne Elus tookord aprillis, aga et neil vahepeal tehti uus veebikülg, siis oli see tükk mul netist ära haihtunud. Kopin selle nüüd siia.

Laine Jänes tagantvaates

Laine Jänese poliitiline karjäär on olnud kiire ja laitmatu: astunud Reformierakonna liikmeks 2002. aastal, saab ta samal aastal ka erakonna Tartu piirkonna esimeheks ja abilinnapeaks, kaks aastat hiljem linnapeaks. 2007. aasta kevadel kogub ta riigikogu valimistel üle 9000 hääle ja võtab vastu erakonna ettepaneku asuda kultuuriministri kohale. See näitab Laine Jänest võimeka juhiisiksuse ning ambitsioonika, kuid erakordselt usaldusväärse poliitikuna, kellel on nii kodulinlaste kui kodupartei jäägitu toetus.
Oma esimestes intervjuudes räägib minister Jänes plaanidest kõigepealt hoolikalt järele kuulata, millised on kultuuritöötajat endi ootused kultuuripolitikale. Ta kavandab selleks ringsõite maakondades ja kohtumisi loomeliitude esindajatega. Tema ainus konkreetne plaan kohe ametisse asudes on muuta laste huviharidus tasuta kättesaadavaks. Samas nähtub, et ta ei evi kuigi panoraamset pilti eesti kultuuri hetkeseisust ega seni aetud kultuuripoliitikas välja kujunenud tõekspidamistest. Võib-olla just selle tõttu on ta ametisse asudes nii optimistlik, ja see ei ole iseenesest ju sugugi paha.
2007. aasta sügisel läheb ta järgmise aasta riigieelarve koostamisele vastu täiesti ettevalmistunult, selgete prioriteetide ja tegevuskavaga ning taotlusega mitmesaja miljoni krooni võrra kultuurieelarvet tõsta. Kohtumisel Rootsi kultuuriministriga saab ta idee “protsendiseaduseks” – kunsti tellimise seadus, mis kohustab 1 % avaliku hoone ehituseelarvest kulutama sinna kunsti ostmisele (maalid, skulptuurid jms) – ja sellest saab esimene tema algatatud suurem töö. Ta asub ette valmistama riiklike kultuuripreemiate jagamise korda spordiga sarnaste põhimõtete alusel. Ta allkirjastab koos peaministriga huvikirja maleolümpiamängude toomiseks Eestisse 2016. aastal, et Paul Kerese 100. sünniaastapäeva ülemaailmselt tähistada (2010. aastal sellest loobutakse). Ta algatab loovisikute ja loomeliitude seaduse muutmise eelnõu (mis võetakse vastu 2009. aasta suvel ning kahjuks vaid pisiparanduste kujul). Ta plaanib 2008. aastaks kultuuritöötajate palgatõusu ca 16 %, algatab ETV teise, multikultuurse programmi töösseandmise (hilisem ETV2), Eesti Rahva Muuseumi uue hoone projekteerimise ja ehituse ettevalmistamise, pühakodade renoveerimise programmi, rahvusringhäälingu digitaliseerimise, Eesti Kultuurkapitali eelarve suurendamise. Hakkab kavandama Eesti Vabariigi 90. aastapäeva suurejoonelist tähistamist läbi aasta kestva kultuuriprogrammiga, samuti ette valmistama Kultuuripealinn Tallinn 2011 projekti. Ta läheb eelarvearuteludele mitme Eesti teatrihoone renoveerimise plaaniga. Ta soovib olla koostööle avatud ja demokraatlik minister ning 2007. aasta sügisel taaselustab ta sel eesmärgil Kaunite Kunstide Koja ministeeriumi juures – kutsub reeglipärastele kokkusaamistele loomeliitude juhid, küsib nende ettepanekuid ja soove ning tutvustab ministeeriumipoolseid ideid.
Selle kõige juures Laine Jänes ilmselt näeb, aga ei tõlgenda õigesti olukorda, et ka olulise majanduskasvu tingimustes on kultuuri eelarveridade mahajäämus teiste valdkondade kasvuga võrreldes märkimisväärne ja rahapuudus on määrav nii kultuuriasutustes kui projektide teostamisel. Ka majanduse parimatel päevadel on kultuuri osa riigieelarves piirdunud tagasihoidliku 3,5 %-ga. 2007. aastal kuulub kultuurile 3,2 %.
Mis toimub sügisestel eelarveläbirääkimistel, see avalikkusesse ei jõua. Väljaspool kabinette ei tea me keegi, kuidas ja mil määral Laine Jänes oma valdkonna eelarveridade eest seisis, kuid ilmselgelt jäi tema hääl otsustamisel nõrgaks – 2008. aasta riigieelarves kinnitati kultuuri tarbeks veelgi vähem raha kui varem, 2,9 % (ja seegi kahanes 2008. aasta jooksvate eelarvekärbete käigus 2,6 %-le). Niisugusest langusest võib järeldada ainult üht – et valitsust juhtiv Reformierakond tervikuna ei toetanud oma kultuuriministrit ega mõistnud tema eesmärke, ei pidanud oluliseks tema valdkonda, ja et Laine Jänese poliitiline autoriteet oma erakonnas on siiski üsna kaheldava väärtusega.
2007. aasta lõpuks on selge, et optimism oli põhjendamatu ja et olud kitsenevad kultuurivaldkonnas veelgi. Igatahes puhkeb aasta lõpus Vene Teatri rahaasjade ümber konflikt, mida kultuuriministeerium püüab lahendada vaikselt ja märkamatult ning mida kajastab vaid mõni meediakanal. Konflikti käigus lastakse puhaste paberitega omal soovil töölt lahkuda Vene teatrile suured ehitusvõlad võtnud senisel direktoril ja kiirkonkursi korras võetakse uue direktorina tööle Irina Ossinovskaja, Reformierakonna suurrahastaja Oleg Ossinovski raudteelase haridusega abikaasa. Paari kuu pärast, kui asjad ei tundu paranevat, määrab kultuuriministeerium Vene teatrile saneerijaks Aivar Mäe, kes koos Ossinovskajaga moodustavad teatris kõikemäärava tandemi ja kelle abil tehakse patuoinaks ning survestatakse lahkuma teatri kunstiline juht ja lavastaja, 2006. aastal Moskvast siia tööle kutsutud rahvusvahelise kuulsusega teatrimees Mihhail Tšumatšenko (piiratakse ta loominguvabadust, sekkutakse töösse, tehakse etteheiteid kulukuse osas, ignoreeritakse kultuuriministri poolt ja lõppude lõpuks lihtsalt ei pikendata ta elamisluba 2008. aastaks). Järgneb langus repertuaari kunstilises kvaliteedis, uuslavastuste ja etenduste arvus, publiku hulgas ning piletitulus.
Selles sündmuste jadas joonistub välja iseäralik skeem, mille elemendid edaspidiste konfliktide lahendamisel aina korduma hakkavad. Sest tõsi – oma esimestel rakendamistel ei anna see mingeid tagasilööke, kultuuriministeeriumil õnnestub avalikkuse olulise tähelepanuta vabaneda ebamugavatest isikutest.
Ja asjad muutuvad 2008. aasta jooksul aina halvemaks. Ajal, kui peaminister veel Eesti rahvale kinnitab, et mingist majanduslangusest pole põhjust mõeldagi, viiakse ometi maikuus läbi esimesed kärped, ja seda kultuuri eelarveridadelt. Juunikuus teeb kultuuriminister ettepaneku vähendada kõiki kultuuriasutuste tegevuskulusid 10 – 15 %. Kärbe. Sügisel saab ilmsiks ka 2009. aasta baaseelarve kultuurivahendite vähendamine 2008. aastaga võrreldes ca 20 % võrra. Näiteks saavad kõik raamatukogud teavikute ostuks ca 25 % vähem raha kui mullu. Omavalitsuste kultuuriinvesteeringute summa vähenes 160 miljonilt (2008) 20 miljonile (2009). Palgakärped ja projektirahade piiramine kõikjal kultuuriasutustes veel peale selle. Juunis 2009 väheneb riigieelarveline toetus raamatukogudele veel 15 % . Suured kärped mitmes järgus toimuvad peaaegu kõigis kultuuriasutustes.
2009. aastal peatub nende tõttu Rahvusraamatukogus maakonnalehtede bibliografeerimine ja mikrofilmimine, lakkab raamatukogudes säilitusfondide koostamine, sest sisse osta jaksatakse uudiskirjandusest vaid 1-2 eksemplari ühest nimetusest ja sedagi väga range valiku alusel. Kultuuriasutustes toimuvad suured koondamised, leiavad aset pikad kollektiivpuhkused ja kollektiivsed palgata puhkused. See, mis toimub riiklikes kultuuriasutustes, meenutab rohkem pankroti äärel siplevas eraettevõttes toimuvat.
Kahe aasta jooksul läbi viidud kärbete maht moodustab kultuuri ridadelt kokku ca 30 % (kujutava kunsti vahendite kärbe lausa 50 %), samas kui teistes valdkondades on kärped piirdunud mõne kuni mõneteistkümne protsendiga. Raamatute, kontserdi- ja etendusepiletite käibemaksutõus valab olukorrale õli tulle – lisaks riiklikele vahenditele väheneb nüüd oluliselt ka asutuste teenitav omatulu. Pealegi teatrites ja kontsertidel on publikuarvud vähenenud ca 11% külastuse võrra. Riigi toetus teatritele väheneb kahe aastaga aga 20%. Mitmed festivalid vähendavad formaati või jäävad üldse ära. Et ka raamatukogude vahendid on viimase piirini kokku tõmmatud, saab raamatumüük uskumatu hoobi ja satub vabalangemisse, hinge vaakuma hakkavad kirjastused, kus olukorraga toimetulemiseks vähendatakse tiraaže, palkasid ja niigi madalaid honorare. Raamatukogudes tekivad pikad uudiskirjanduse järjekorrad, sest ühte nimetust raamatut ongi nüüd raamatukogus ainult üks eksemplar, kui üldse on. Kannatavad kõikvõimalikud kunstiprogrammid, mille hulgast mõnede eraalgatuslike ettevõtmiste raha vähendati 100 %, kuid ka näiteks Tallinna kunstihoone galerii vahendeid kärbiti 80 %. Filmieraldised on kuivanud sellisteks, et nende abil pole võimalik enam filme valmis saada, ja projektid hakkasid venima. Kultuuriringkondades kasvab nördimus, rahulolematus ja paanika.
Kahe aasta jooksul toimus kultuurimajanduslik kollaps, mille tagajärjed jäävad eesti kultuuri arengut mõjutama veel umbes 15 – 20 aastaks. Kuidas lasi kulturiminister sellel juhtuda? Kas sellise järeleandlikkuse põhjustas ministri liigne lojaalsus ja truualamlikkus oma parteile ja peaministrile? Või polnud kultuuriministril lihtsalt kultuurimajanduslikku panoraamvaadet silme ees, kui ta ei näinud ette selliste kärbete ja käibemaksupoliitika võimalikke tagajärgi? Kas ta suhtus kultuuri kui üksikprojektide jadasse, mitte majanduslikult sidusasse ulatuslikku valdkonda? Või oli Laine Jänes mingi soosikupoliitika, favoritismi ohver, kes pandi oma kohale, ilma et sellega kaasnenukski mingit erilist sõnaõigust?
Tundub, et ka kultuuriministeerium ise tunneb juba kärbete tõttu tekkinud olukorra pärast muret – sealtpoolt algab asja silumiseks ja parandamiseks kiirete reformide väljapakkumise aeg. Ministeeriumis hakkab valmima erinevate reformide kavu nagu Vändrast saelaudu, kõikide eesmärgiks liitmine, tsentraliseerimine ja sellega seotud kokkuhoid asutuste ülalpidamisel. 2009. aasta sügisel tullakse välja maakonnamuuseumide baasil suure ühendmuuseumi loomise kavaga, samuti plaanidega kokku liita suuri muusikaasutusi. Kuid neid reformikavugi iseloomustab analüüsi ja põhjaliku “kodutöö” puudumine. Selge on vaid eesmärk – uppuva laeva päästmine olukorras, millel kultuuriminister ise on lasknud tekkida.
Komistuskiviks saab allasutuste kompetents ja vastuhakk. Erinevalt ministeeriumi reformiseppadest näevad nende liitmiskavade sisulisi vigu ja puudulikke lähteandmeid allasutuste juhid, kelle üleskutset tugineda siiski põhjalikumalt läbitöötatud materjalile, allasutusi endid kaasavate töörühmade tööle ning oluliselt sisulisemale analüüsile tõlgendatakse labase vastuhakuna. Sest kiire on. Olukorra parandamiseks ja täiendavaks kokkuhoiuks on vaja kohe midagi ära teha, analüüsideks ei ole enam aega.
Nii tekivad konfliktsed olukorrad mitmel pool kultuuriministeeriumi haldusalas. Nende olukordade taga on inimesed. Näiteks muuseumijuhtide initsiatiivgrupp, kes oma ettepanekuid ja seisukohti meediat pelgamata avalikkusega jagab, mõni teatrimees, Maleliidu juht, ERSO direktor… Ministeeriumil on kiire. Aasta eest Vene teatris ennast õigustanud skeemi rakendatakse jälle ja jälle.
Selle skeemi või protsessi esimene aste ja eeltingimus on kujunenud rahapuudus või otseselt juba tekkinud puudujääk (mis selleks ajaks oli eelkõige kärbetest tulenevalt tekkinud väga paljudes kultuuriasutustes). Teine samm – plaan ja selle ettevalmistamine, näiteks muusika- ja muuseumireformid. Suurte kultuuriasutuste juhtkondades viiakse läbi rida vangerdusi.
Kolmas samm – see on konflikt. Muuseumijuhtide ja muusikaasutuste vastuhakk. Vastasseis Maleliiduga, mis tagajärjetult tuletab ministeeriumile meelde maailma maleüldsusele antud lubadust korraldada 2016. aasta maleolümpia Eestis. See etapp toob kaasa isikudraamad, sest kulturiministeeriumi tuline kiire ei passi põrmugi kokku demokraatia põhimõtetega, mille rakendamine nõuab aega. Kiirem ja lihtsam on püüda vabaneda tülikatest aegaviitvatest inimestest. 2009. aastal vabaneb ministeerium Allikust ja Tammearust, 2010. aastal Tiia-Helle Schmittest, Rea Rausist ja Andres Siitanist. Neeme Järvi peletatakse Eestist, manipuleerides konfidentsiaalseid lepingutingimusi lekitades avaliku arvamusega. 2010. aastal püütakse vabaneda ka Maleliidu juhist Henrik Oldest, kuid juhatuse koosolekul kukub hääletus läbi ja Olde jääb ametisse.
Neljas samm – ignoreerimine. Kultuuriminister kas nõutusest või tahtlikult ei ole konflikti teisele poolele kättesaadav. Suhtlus, mida oma otseste alluvatega peaks läbi viima minister ise, on delegeeritud kantsleritele, nõunikutele või teatud kõneisikutele (Sirje Endre). Sellele etapile on iselooomulikud veel avalikud kirjad “patuoinastelt”, kes kõik pöörduvad lõpuks tähelepanu pälvimiseks meedia vahenduse poole. (Tšumatšenko, Siitan, Allik, Olde, Järvi).
Viies samm – kultuuriministeeriumi poolt läbi viidud siseaudit vastavas asutuses, mis toimub ebatavalise kiirusega ja toob ilmsiks teatud olulised puudujäägid asutuse finantsjuhtimises. Mis siis, et vaid veidike aega enne seda toimunud reeglipärase audiitorfirma audit rikkumisi üldse ei tähelda – nt Maleliidu ja Ugala puhul – või täheldab tunduvalt kergemal kujul. Juhtumitel, kus ka kultuuriministeeriumi audit mitte midagi ei leia, saab süüks nt liigne kaadrivoolavus (Mahtra talurahvamuuseumi direktori Schmitte puhul näiteks, kus 35 tööaasta jooksul on vahetunud tervelt 7 töötajat) või autoriõiguste väidetav rikkumine (Rea Raus, kes ministeeriumis sõnastatud Wiklandi teoste näituste korraldamise õigusi puudutavad lepingupunktid inglise keelde tõlkis ja Wiklandile saatis).
Kuuenda sammu astumiseks on seega eelnevalt õiguslik alus leitud ja asutakse süüdlase lahkuma sundimisele, esimese sammuna on enamusele tungivalt pakutud lahkumisavalduse kirjutamise võimalust (Tammearu, Schmitte, Raus, Siitan), mille ainsaks argumendiks mõnel juhul on kaebekirjad asutusest endast või sellega seotult. Tihti püütaksegi näidata töölepingu lõpetamise initsiaatorina asutuse enda töötajaid või nõukogu. Edasi mõjutamised, avaliku infoga manipuleerimine, kahel eriti paindumatul juhul lõppes asi ka vallandamisega.
Järk-järgult kujuneski nende sündmuste käigus välja Jänese kultuuriministeeriumi nägu ja 2010. aasta lõpuks ei õnnestunud seda enam maski taha ära peita. Printsipiaalse õiguskaitsjana esineda soovides tegi kultuuriminister endale karuteene ja juhtis sedakaudu tähelepanu hoopis paljudele teistele ja palju raskematele rikkumistele oma valdkonnas, valitsevale favoritismile, rabedale kiirustamisele, alternatiivide eitamisele, info valikulisusele ja töödeldavusele, ministeeriumis kaduvatele dokumentidele. Riigikogus sagenevate arupärimiste ja meedia survel sai üha ilmsemaks, et need korduvad üksikjuhtumid kultuuriministeeriumi haldusalas ei ole ainult üksikjuhtumid, vaid reeglipärane toimimisviis. Ja see vallandas protesti, mille tulemuseks oli Laine Jänese sisuline kaotus riigikogu valimistel: tema häälte arvu kahanemine Tartus seitsme tuhande hääle võrra.
Parimatest kavatsustest ja suurtest plaanidest eesti kultuurile kasu tuua ja midagi tõesti vajalikku ning olulist ära teha on teostunud vähe. Laine Jänese tähtsaimaks teoks kultuuriministrina jääb protsendiseaduse väljatöötamine ja vastuvõtmine. Mingil määral kandis vilja ka katse parandada loovisikute ja loomeliitude seadust. Tööle rakendus ETV2. Mis puutub aga Eesti Rahva Muuseumi hoone, Rahvusringhäälingu ja Estonia uute majade ehitusest, siis selles osas paraku on paljud eksperdid juhtinud tähelepanu nende suurte projektide kavandamise, läbiviimise ja edasise haldamisega seotud probleemidele – nii on võimalik, et neiski asjades tuleb teha veel täiendavaid analüüse ja ümberrehkendusi.
Kuid need on juba uue kultuuriministri kohustused. Samuti jäävad tema käia Laine Jänese ministeeriumi vastu algatatud mitmed kohtuteed. Pärandisse jäävad jätkuvalt sügavas materiaalses kitsikuses vaevlevad kultuuriasutused, jätkuv probleem käibemaksumäära tõttu vähenenud omatuludega teatrites, kontserdikorralduses ja kirjastustes, mure vähenenud publikuarvuga, kriitiline olukord raamatukogudes, rikutud kultuurikuvand välisriikide silmis (seoses rahvusvaheliste kuulsuste skandaalidesse sattumisega).
Küllap elab ka endine kultuuriminister siin kirjeldatud ebaõnnestumisi valusalt üle. Ka tema nimevahetus tundub näitavat soovi alustada n.ö valgelt lehelt. Ja ometi ei ole minister Jänes oma valitsemisajal toimunud kaoses ainusüüdlane. Samavõrra vastutab kultuuris tekkinud olukorra eest kogu tema erakond, mis kergekäeliselt Laine Jänese koos tema eelarveridadega tanki lükkas ega näinud ette ohtusid, mis kaasnevad sedavõrd ebaproportsionaalsete kärbetega ühe valdkonna kahjuks. Võib-olla seepärast tasubki Reformierakond minister Jänese kannatuste eest heldelt, tõstes Laine Randjärve märtrina riigikogu aseesimehe auametisse.
Kuid eelmist kultuuriministrit märtrina vaadelda pole siiski põhjust. Ei põhjustanud tema martüüriumi ju keegi väljaspoolt, vaid selle allikaks olid analüüsivõime vähesus, sellest tulenevad olulised vead finantside planeerimisel ning lõpuks suutmatus toime tulla kriitilise olukorraga, kuhu kogu kultuurimajandus paiskus. Kui ei oleks tulnud masu ega vajadust nii jõuliselt kultuuri eelarveridade kallale minna, oleks Jänes võib-olla olnud isegi üks paremaid kultuuriministreid meie ajaloos. Tahet ja algatusvõimet tal selleks ju oli.

Advertisements

3 kommentaari

  1. juhan said,

    8. apr. 2013 kell 13:12

    Sattusin Aidi blogi fänniks peaaegu kolm aastat tagasi seoses Haapsalu
    muuseumi konfliktiga ning olin usin kaasaelaja ka ERSO teemale.Vähe-
    malt korra kvartalis fännan ka nüüd tema ja ta pere tegemisi.
    Seekord olen kriitiline:Langi käitumisstiil tuleb üheselt hukka mõista,õigustus sellele puudub.Enda rikutuses kahtlustan isegi,et tal on
    mingid isiklikud materiaalsed huvid mängus.
    Autoriõiguste teemal pole ka midagi rääkida, hr.Pai juhitud teater ei ajanud asju korrektselt ning need küsimused tuleb lahendada vastavalt seadusele ning autoriõiguste omanike soovidele kokkuleppe korras.
    Ega ma nõuagi,et Aidi selle võitluse esireas oleks,kuid karjuva ülekohtu
    puhul võiksid kultuuriinimesed solidaarsed olla.
    Kindlasti on hr.Pai tegemistes palju küsitavusi ning mehe nimi paim kui
    mees ise.Samas ,tegijal juhtub mõndagi ning 12a.kollektiivi vedanud
    inimene ilma tõsise analüüsita päevapealt lahti lasta on absurdne.

  2. aidivallik said,

    8. apr. 2013 kell 14:09

    Aitäh, Juhan. Jah, see jõuline rutakas stiil, millega nüüd ka Nukuteatris toimetati, väärib jätkuvalt hukkamõistu ja minu meelest oleks väga hea, kui keegi minust targem oskaks seda stiili analüüsida ka laiemas kontekstis. Aga mis ma ka oma arvamusloos ütlesin – praeguse Meelis Pai loo juures on suur probleem, et väga armastatud autori vastu eksides on ta sellega oma võimalikud toetajad otsekui barrikaadi taha jätnud. Kirjutav autor ei taha ega saa valida, kas olla solidaarne nüüd Pervikuga või Paiga. Ja see on selle loo juures kurb.

    Minu tänane arvamuslugu: http://www.laanlane.ee/article/aidi-vallik-nukuteatrist-ilma-usalduseta-poolt-ei-valita

  3. juhan said,

    9. apr. 2013 kell 00:18

    Eks ma tahtsin öelda,et poolte valimine peaks olema väga lihtne:
    Pai-Autoriõigused(Pervik jt.) tuleb valida Autoriõigused,teises vas-
    tasseisus Lang-Pai tuleb valida praeguse informatsiooni järgi Pai.
    Ikka vastavalt sellele kuidas näib õiglane.
    Paile paitegemine pole ju kohustuslik: kui ikka midagi mäda,siis kulub
    ata-ata ära ning neid kohti võib olla veel õige mitu ning üleolavast suhtumisest kohalike autorite õigustesse isegi kriminaalsemaid.Alles
    siis kui selgub,et sellele mehele ata-ata ei aita tuleb jõulisemalt tegutseda.
    Selle ERSO loo juures olen mitmel pool kurtnud,et lahendus jäigi segaseks:
    lihtsalt vaikus,Järvi abis,direktor olemas,orekstrandid mängivad ning
    Siitan vait kui sukk ning kusagil mänedzerina ametis.
    Isiklikult kahtlustan,et valitsus maksis kõik kinni ning raha kulutati
    ca 2x rohkem kui finantsdistsipliini rikkuja Siitan palus.Võib-olla
    ka Nukuga sama stsenaarium :360 000 puudu,järgmine mees saab
    täiendava 500 000 ja suudab suurepäraselt hakkama saada.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: