Vahepeal

Vahepeal jälle kaks nädalat ilma blogimata mööda läinud. Õudne. Ott juba riidleb minuga – nagu ta siis ei teaks, mis ma teen või mis elu elan. Aga talle ikka meeldib blogist ka lugeda, mis me siin teeme.
Aed on nüüd välja sulanud, mul kevadine sõnnikuvedu koerte tagant läbi viidud ja esimene ülevaade peenardes toimuvast saadud.
Sel talvel on lõunapeenar täiesti rahule jäetud, küll on aga jubedalt trambitud mööda läänepeenart, kus mul muuhulgas mõned väga ilusad iirisesordid kasva… sid? …vad?
Ma ei tea, kas neist õnnetutest üksikutest rääbakatest nublakatest, mis sinna alles jäänud on, veel midagi tuleb.
Bride’s Halo, Carisma, Alizes, Wedding Candle, Stairway to Heaven. Kõik väga ilusad sordid.
Mul ikka läheb jubedalt vaja mingit karjamaad või koplit, kuhu need trampijad talviti suunata. Lumeta ajal nad teavad ja peavad peenrapiire. Aga nii kui lumi maas on – lootusetu. Kogu aeg ka ei saa akna peal passida ja röögatada, kui nad valesse kohta lähevad.
Lumiseent sel aastal ei ole, aga koerte käigutee pealt on lihtsalt kõik mustaks käidud. Sinna saab uut muruseemet jälle külvata.
Ja siis veel üks õite imelik asi – kas võib olla, et mu Zilga viinapuu on sel talvel välja läinud? Kahtlaselt kuivad on need oksad kõik. Aga ma parem praegu kääridega ligi ei ronigi, ootan maikuu ära ja vaatan, kustmaalt ja kas näeb pungi punnitamas. Väga raske uskuda, et külm talle liiga tegi – see talv ju polnud ekstreemseid külmasid üldse. Aga mis see siis oli? Isegi trampimist tema juurtel pole toimunud, nii et ma ei tea. Ei kujuta ettegi. Ta ei põdenud ka seenhaigusi mul ju. Või siis tegi seda kuidagi märkamatult?
Vara paanikaks. Vara. Ootame.

Tööd olen teinud. Nüüd ka toimetamistööd – üks Taani krimka hakatuseks. Täna ootab ees uus “Saladuste” lugu – lugu kummitavast väikevennast. Meil tuleb sügisel pooliti selline kollilugude hooaeg. Eile nimelt lõpetasin ja saatsin ära loo poltergeististunud vanatädist. Lõbus on!

Reedel käis mitu tundi meie tänaval müdin ja jõuramine, mis ajendas laupäevase Lullamilla:

TÄNAVAPUHASTUS

TÄNAVAIL KÄIB RINGI MASIN,
TÄNAVATE PESUMASIN!
UNDAB ULJALT,
JÕURAB JÕUGA,
SEST EI SAA JU PALJA NÕUGA
PUHTAKS TEHA TÄNAVAID
SELLEST, MIDA TALVEL SAI
SINNA MAHA LAOTATUD
VÕI HANGE ÄRA KAOTATUD:
KIVISÕELMEID,
LIIVA,
TUHKA,
KONISID
JA KAKAJUNNE.
NENDE PEAL JU SILM EI PUHKA,
KUI ON HINGES KEVADTUNNE.
MÜRISEGU RÕÕMSALT MASIN,
MIS KÕIK TALVE JÄLJED KASIB.
tänavapuhastus

Aga eelmise nädala lullamilla olgu kevadiseks tervituseks eriti kõigile aalujatele!

VIHASED LIHASED

VAHEL ON SU LIHASED
SU PEALE VÄGA VIHASED,
KUI OLED ÜLETANUD END
JA SUL ON OLNUD KÕRGE LEND
JA OLED MUUDKUI TAKKA ANDNUD,
KUID LIHASED ON KÕIKE KANDNUD.
SIIS ONGI PÄRAST OI JA AI
JA IMESTUS, MIKS HAIGEKS SAI
SU KÄSI SIIT JA JALAD SEALT
JA KERE KA SEALT KÜLJE PEALT.
SIIS ISTUD VAIKSELT NAGU NUI
JA AINULT ÄGAD, UI JA UI,
SEST STREIGIVAD SU LIHASED,
KUI NAD ON VÄGA VIHASED.

Ma pilti siia ei pane, sest pilt oli mage ja rääkis spordist. Kuigi ma pidasin silmas hoopis senitundmatute lihasgruppide olemasolu avastamist kevadistel aiatöödel. Minu viga.

Laupäeval puhkes mu Facebooki-seinal ka üks huvitav arutelu, millest ma pärast enam kuidagi üle ei suutnud saada ja käisin nende mõtetega ringi veel peaaegu terve pühapäeva, püüdes neid ometi ignoreerida – sest mul oli vaja hoopis mõelda, millest kirjutada Läänlasesse esmaspäevane arvamuslugu. Lõpuks tõstsin käed püsti, andsin alla ja mõtlesin, et võib-olla ongi nii õige – kirjutada oma lugu tõesti sellel teemal, mis mul endal parasjagu kõige rohkem peas kummitab, mitte punnitada vägisi välja midagi muud.
Nii saigi see eutanaasia-arutlus tänasesse Läänlasesse. Siin see on. Ja Maaleht näppas selle Läänlasest juba endale ka.

Eelmisel nädalal käisin ettekandega esinemas kooliraamatukogude teabepäeval rahvusraamatukogus. Poolteist tundi. Auditoorium oli väga armas, ja juhtumisi tutvusin seal ka ühe oma kauge sugulasega, kelle abil mul loodetavasti õnnestub lõpuks tuvastada ja kirja saada oma vaartädist Marie-Eliisabet Gustelist /Klemensist lähtuv suguvõsaharu.

Eelmist nädalat ilmestasid muidu suhteliselt kehvad uudised, millel ma õieti peatuda ei viitsiks. No kui hästi lühidalt öelda, siis Suss käis remondis ja sai uued genekarihmad, aga selgus, et vilistab ikkagi ja ühesõnaga see jant läheb veel edasi. Paanikahoog, mille jaburusest ma parema meelega ei räägi. Meil produtsendilt, milles teatas pärast kümmet kuud kindlaid positiivseid lubadusi, et temaga asjaks ikkagi ei lähe, kuid ta loodab mu Underiaanat siiski kord kinolinal näha. Kahjuks valemit, kuidas, ta ei täpsustanud. Info selle kohta, miks mu üks vana tuttav pikemat aega on pildilt kadunud olnud – ränk haigus. Jah, ja siis need mu kõige lemmikumad iirised.

Noh, vast see nädal tuleb siis parem, eks.

Ah jaa, see ka veel, et kes te mu sõpradest-sugulastest juhtute homme Tartu peal patseerima – ülikooli raamatukogu Gaudeamuse kohvikus toimuva ürituse raames ootab teid üks väike tore üllatus ja meie perekondlik rõõm. Ainult et meie Otiga ilmselt kohale tulla siiski ei saa, sest tänase seisuga ei paista sellist sõiduraha.

Advertisements

6 kommentaari

  1. Köögikata said,

    23. apr. 2013 kell 00:01

    Mis tore lihaste-lullamilla! Ja see on ka imetore,e t tänavad puhtaks pesti – me tuleme laupäeval-pühapäeval perega ja vaatame selle puhta Haapsalu ise üle . 🙂
    Loodan ka, et kõik iirised ja viinamari ikka ilusti elumärke näitavad. Ja et Sul üldse kõik ainult paremaks läheks!

  2. thela said,

    23. apr. 2013 kell 10:29

    Aalujate lullamilla oli tore ja ajakohane.
    Aga see hoolduse ja eutanaasiateema…pikk ja valus. Olen isegi palju sellele mõelnud. Eriti muidugi aegadel, kui vähioppide tagajärjel voodis lamasin.
    Paraku on ta mujal maailmas täpselt samamoodi, ka nii-öelda meist arenenumates riikides. Kui sul pole pappi, pole sul midagi, ka mitte hooldust. Masendav.

  3. aidivallik said,

    25. apr. 2013 kell 14:50

    Köögikata, tulge ja vaadake üle jah, ja vaadake mõnd filmi ka, sest samal ajal on HÕFF!
    Thela, on jah valus teema. Aga kui nüüd ainult hooldekodudele keskenduda, siis paljudes arenenud riikides on siiski võimalik hooldekoduteenust saada oma pensioni eest.
    Eks näis, sotsiaalministeeriumist kinnitatakse, et töö käib selle teema ümber nüüd üsna tõsiselt.

  4. Hundi ulg said,

    26. apr. 2013 kell 06:05

    Underiaana…? Kas see, mida siin kord mainisid?

    Jälgisin meediast tõmblemisi EFSA/EFI ümber. Paljud omavahel sõlmunud sidemed enam ei toimi, mistõttu võis tulla ka see äraütlemine. Lähim aasta näitab, kas sellel produtsendil, kes iganes ta pole, tekivad uued sidemed ja võimalused.

  5. aidivallik said,

    26. apr. 2013 kell 13:44

    Jah, see täispika filmi stsenaarium Marie Underist, mille ma siin üks aastavahetus tohutu inspiratsiooniga valmis kirjutasin ja alles siis hakkasin mõtlema, mis sellega ette võtta. Üks produtsent, kellega ka varem korra olen koostööd teinud, osutus läinud aasta juunis vägagi huvitatuks ja pidime kohe ka eellepingusse minema. Aga seda viimast ei tulnud ega tulnud, kuigi veel märtsis ta lubas täiesti kindlalt, et teeme ära ja ta tegeleb. Ja nüüd lihtsalt ütles ära. Ilma selgitusteta. Võimalik, et selle taustaks oli tema ärritumine selle üle, et ma umbes iga paari kuu tagant jälle meilisin ja küsisin, kui kaugel on. Võimalik, et taustaks on ärritumine selle üle, et ma vahepeal väga sügava temapoolse vaikuse perioodil sellest filmist hakkasin ühe režissööriga rääkima. Ma ei tea.

  6. Hundi ulg said,

    26. apr. 2013 kell 18:38

    Loodame.

    Ausalt ja sirgiti. Ma ju ei tea, mis võtmes, millist perioodi ja mida Sa tema elust aktsenteerisid. Selge on see, et see, misiganes teema on meie olematute tootmismahtude juures rahastamise tarvis päris karmis konkurentsis. Paarile filmile aastas eksisteerib alati mingi sotsiaalne, poliitiline, žanriline tellimus/ootus. Under annab kindlasti äratuntava tausta, loob lisaväärtust kohalikule publikule. Kindlasti oled Sa aga mõtelnud tunduvalt laiemalt ja universaalsemalt seda lugu kirjutades.

    Kusagil sahtlites peaks vedelema palju häid stsenaariume, mida olen lugenud, kuid mis pole filmiks saanud. Esimestena tulevad pähe näiteks Beekmani “Öölendurid”, Tarkovski “Hoffmaniaana”, Kuigi “Keisri hull”, Baturini “Kartlik Nikas” jne. Stsenaariumid, mis valel ajal, vales kohas, valede inimeste käes. Kui isegi filmi ei tule, siis ootab Sind ees väärikas seltskond. Muidugi kui see käsikiri ka midagi väärt on :).

    Aga loodame ikkagi.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: