Triivime

Ikka vaikses vees, ja tundub, et suht sihitult nagu hetkel. Kui ma eelmises postituses siin avaldasin lootust, et halbade uudiste nädala järel tuleb ehk heade uudiste nädal, siis nii see ei läinud.
Kõige probleemsem neist selle nädala teadetest on see, et Klotsil tuleb väga suure tõenäosusega oma prooviruum vabastada, sest hoonekompleksile leiti päris rentnik ja too polla huvitatud ühe bändi pidamisest oma hoovimajakeses.
See tähendab, et toatäiele kontserttehnikale, trummidele, juhtmetele, pillidele ja harjutamistele tuleb leida mingi muu koht või üldse sellega lõpetada. Bändile proovika leidmine aga ei ole Haapsalus üldse kerge. See ei ole asi, mida kuskil kortermaja keldris välja kannatataks, ja teine asi, et ruum ei tohi olla kütteta ega niiske, sest see ajaks pillid ja tehnika tuksi.
Ja see uudis ka, et täna õhtul toimuma pidanud kontsert Soffas öeldi ära, sest seal ei saadud miskeid vajalikke ehitustöid õigel ajal valmis. Meie jaoks jälle üks raha, mis teenimata jääb. Kusjuures väga olnuks vaja.

Olen sel nädalal püüdnud natuke ajada ühe oma tuttava asja, kes olla ühe kirurgi poolt sandiks opereeritud ja kes selle tagajärjel umbes aastakese peaaegu liikumisvõimetuna voodis on veetnud ning sellest tulenevate emotsioonide tagajärjel oli vist silmist kaotanud ka valguse tunneli lõpus. Kuulasin siin maad, kuidas ja mis valemite abil saaks ta tulla Haapsalu neurokasse ravile, sest siin nad tõesti aitavad jalgele kõik, keda vähegi jalgele aidata saab, ja see olevat üks Euroopa parimaid taastusravihaiglaid üldse, nagu on kinnitanud mõned laialdaste taastusravikogemustega väljamaised patsiendid, keda mul on olnud juhus siin kohata. Ka minu PCI-d põdenud ja Tartust lootusetu prognoosiga koju saadetud lapse funktsioonid taastati ju siin peaaegu 100 %, nii et ma usun seda meeleldi.

Ja siis ma kirjutasin sel nädalal veel sügisese hooaja jaoks ühe “Saladuste” loo, kus peres ootamatult surnud väikese lapse vaim justkui pere käekäigu eest hea seisma hakkab. Sain tõlkija heakskiidu oma valminud toimetustööle, käisin selle ühe korra veel igaks juhuks üle (sest nagunii jääb alati ikkagi mingi viga veel kahe silma vahele) ja saatsin kirjastusse. Praegu võtan hoogu lullamillaks ja õigupoolest peaks Lääne Elu veel enne kuu lõppu saama ka oma arvamusloo. Aga selle kuu jooksul on veel vaja ühe “Suletud uste” episoodiga ühele poole saada – selle saksakeelse olen juba üle lugenud, see on üks õnnetu lugu võlarägastikku sattumisest.

Nüüd tohin avalikuks teha ka ühe väga hea uudise, mis meie pere jaoks tuli küll juba mitme nädala eest, aga sellest ei tohtinud rääkida enne ametlikku audefileed. 23. aprillil Tartus Raamatu ja Roosi päeval anti Esimese Sammu 2012. aasta debüüdipreemia proosa osas meite Marile. Tartu Postimehes mainiti paari sõnaga ikka ära see meie Veider Mari.
Kahjuks ei ole ametlikku pressiteadet, fotosid ega muud ajakirjanduslikku materjali selle kohta ilmunud. Kui midagi ilmub, lisan tagantjärgi.

Advertisements

2 kommentaari

  1. Köögikata said,

    2. mai 2013 kell 00:32

    Palju õnne Marile (ja muidugi ka nii tubli lapse vanematele!) ja, nagu juba järgmisest postitusest näha võib, lähevad ka teised asjad nüüd ikka ainult paremaks. Nii tore!

  2. aidivallik said,

    2. mai 2013 kell 11:08

    Aitäh!


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: