Punks kukkus alla ja Ott on Muhus

Ei teagi, mis nüüd saama hakkab – proua Punks kukkus eile õhtul põhjatoa aknast alla nagu tsemendikott. Mürts oli metsik, ma mõtlesin kõigepealt, et kraamivad-möllavad naabrid viskasid midagi katuselt või oma teiselt korruselt alla, aga siis kohe helistas Tom,kes Aloga tolle aias oli õlut võtmas, ja ütles, et minu Missu.
See on ju kass, kes ei kuku käppadele. Tal on selle süsteemiga algusest peale midagi viltu, talle ei meeldi isegi hüpata. Ma olen ise näinud, kuidas ta söögitoa laua pealt kukkus maha nagu mürakas – külje peale.
Jooksin välja. Punks lamas mõne minuti täitsa oimetuna, aga kui ma ta sülle võtta tahtsin, sai jalad alla ja hüppas kolme jala peal ja vahepeal raskelt jälle külili heites ja puhates tuppa.
Midagi on kindlasti ta ühe tagumise käpaga, seda ta ei lase mul katsuda ka.
Läks toas kohe oma pessa ja lamab seal siiamaani. Ma käin iga mõne aja tagant jälle teda silitamas ja temaga rääkimas, ta reageerib ja lööb mulle isegi nurru, aga pole siiski kordagi oma pesast välja tulnud, ei sööma, ei jooma. Viisin talle õhtul küll toidu- ja veekausi kohe ta pesa kõrvale, aga mulle tundub, et ta pole midagi puutunud.
Meie loomaarstile helistasin muidugi ka, kohe pärast seda, kui olin Punksu tuppa saanud. Aga ega ei oska ju niimoodi midagi öelda, eks. Haapsalus ei ole loomakliinikutes ultraheli- ega röntgenaparatuuri kah. Nii et tema info on praegu selline, et jälgime teisipäevani, kuidas kulgeb, ja siis otsustame, kas minna temaga Tallinna Valdekusse või pole vaja.
Kuidagi raske oli mul üksinda kodus seda olukorda käsitleda, nii et hiljem võtsin oma õllepurgi ja läksin ka naabrite aeda Tomi, Alo ja Kitu juurde. Istusime seal hilja ööni, ilus oli, täiskuu ja üsna soe ja kõik. Suvi on käes.
Ja pärast öösel kodus oli mul peale proua Punksu lohutamise millegipärast tohutu vajadus veel mitu tundi YouTube’ist musavideosid vahtida.
Muhumaal mängiva Otiga helistasime mitu korda, tema jutust sain aru, et esinemine oli neil väga hästi läinud, olid rahva tantsima saanud ja palju lugusid nõudmisel korranud ja lisalugusid teinud ja kõike. Neil endilgi on sel üsna lõbus, tundub – tunni aja eest helistas Ott ja ütles, et ei tea, mis kell nad saavad tagasi sõitma hakata, et poisid on sõiduvees, eile lõpetasid õllega, täna alustasid õllega (väidetavalt olevat täiskuu ajal raske alkoholiga piiri pidada) ja nüüd on seal turismitalu õue peal neil koos mingi mandoliiniorkestriga pillid välja toodud ja lõbu ühesõnaga laialt.
Küllap Ott nad mingi hetk siiski Sussi sisse pakib ja koju ära toob (ilma mandoliiniorkestrita).

Aga selle nädala lullamilla (sest õudne, kui palju on see aasta kiritigusid – ma pole siin elatud 12 aasta jooksul veel kunagi näinud, et neid nii palju oleks! Ja muudkui järavad – hostad on enne narmasteks tõmmatud, kui nad oma lehed üldse laiali laotada jõuavad).

TIGUDE MASSIMÕRVAR

TIGU TULEB,
PANEB TUIMA,
ÜLE TERVE PEENRA UIMAB,
AHNELT JA KA PAHELISELT
ÕGIB NAHKA ROHELISE.
HOMMIKUL TA TOIDUPORTSUST
ONGI JÄREL PALJAD ROOTSUD.
TAIM EI KASVA — TA ON SÖÖDUD.
TAIME PERENAINE LÖÖDUD.

TIGUSID EI OLE ÜKS.
NEIL ARMEE KUI VESIPÜKS
MÖLLAB ÖÖSEL AIAMAAL,
ET AINULT TAIMI SÜÜA SAAKS.
KURK JA KAPSAS HEIDAB HINGE,
AEDNIK VAATAB, ÕUDUS HINGES,
KUIDAS AHNED KIRITEOD
IGAL ÖÖSEL PEAVAD PEO.
VAADATA EI SUUDA KÕRVALT
JA TAST SAABKI MASSIMÕRVAR.

kuritigu1

Advertisements

Siin ja sealpool merd

Jagame hetkel Otiga minu arvutit ja päris keeruline on niimoodi sättida, et tööd tehtud saaksid. Minul jälle klassikaline kuu lõpp käes, oleks vaja kolme “Suletud uste taga” otsad kokku tõmmata. Hommik otsa kirjutasin vuhinaga üht, kus klassi tüdrukud kiusavad südametult uut poissi ja süüdistavad teda lõpuks veel seksuaalses ahistamises ja käperdamises ja kõik usuvad muidugi tüdrukuid… oh jah.
Kanal 2-st saabusid head uudised – “Saladused” saab sügisel ikkagi täishooaja, 12 saadet, mis tähendab, et sügiseks on veel vaja 12 lugu kirjutada. See on hea, see on leib. Ja saatepea ning vahetekstide stilistika teeme ka ümber, uuendame natuke formaati ja loodame, et eelmisel hooajal kukkunud reiting õnnestub ehk uuesti üles tõmmata. Näis.
Ühe uue seriaali asjus käib siin tihke meilivahetus, ilmselt tuleb mul nüüd kohe-kohe ka piloot sellele kirjutada. Kui ainult kuidagi jõuaks, ja kui see jälle ei hakkaks olema üks ühik minu tühja või pooliti tühja tehtud tööde nimekirjast.
Saatsin eile siin lepinguid ära ja kirjutasin “Uksi” ja õiendasin aias.

Ah jaa – laupäeval Muhumaal toimub laat, millel õhtul kell 21 mängib Klots. Saare inimesed, minge kõik kuulama. Mind paraku seal ei ole, sest kasutan ära aega, mil arvuti on ainult minu valduses, ja kirjutan, muudkui kirjutan. Selle ürituse plakat avaneb selle lingi kaudu:
näidis

Ja jälle kolinaga

Nagu elus ikka, eks ole. Vaheldumisi hooga üles ja siis jälle kolinaga alla. Oti arvuti, mis sügisel siiski veel elule võideti, tegi nüüd lõpuks ometi oma viimase “hingetõmbe” ja nüüd tuleb tõepoolest välja sebida see raha, mille eest minna ja osta talle uus. Sest ilma ei ole tööd ega elu. Kaks päeva oleme siin nüüd minu arvutit jaganud, aga jama on. Nii ei saa keskenduda, nii ei saa rahulikult töötada. Nii ei saa üldse töötada, ausalt öeldes.
Kui ta nüüd oma viimase suurema töö eest ükskord raha kätte saab (mis võiks nagu juhtuda juba üsna kohe), siis see olukord laheneb.

Aga minu asjadest — praeguse seisuga kisub sinnapoole, et “Klass — elu pärast” ilmub siiski Gerda kirjutatud variandina ja juba kohe varsti. Niipalju siis sellest.

Vähemalt saan suht rahuliku südamega millalgi nüüd asuda oma teise pikka aega pooleli seisnud romaani kallale (ei ole kellegi tellitud, ilmub meie oma MTÜ Lugu-Loo kaudu).
Mõnes mõttes on need lõpetamata tööd nagu painajad ja takistavad oma lõpetamatuses uute tööde tegemist ja keskendumist. Ma tahaks selle aastanumbri sees need sabad tagant ära saada kõik: nii selle neljanda Anni kui ühe alustatud täiskasvanute romaani. Kas jõuan, see oleneb teletöödest.

Ja mu kümneaastane suur Meyeri kadakas (ilus kahar ja vaasikujuline) on sel kevadel üleni pruun. Arvata on, et see “ilus märts” oma rohke päikesepaiste ja kärekülmade miinustega küpsetas ta ära, et siin liivakünka otsas ta lihtsalt ei suutnud vett kätte saada. Samas veidi nooremad elupuu Yellow Ribbon ja kaljukadakas Skyrocket on OK. Kasvavad ometi mõnemeetrise vahega ainult.
Helistasin isegi Muhedikule ja küsisin nõu. Mul oli meeles, et ta kunagi kuskil kirjutas sellest, et millegagi tuleb kasta kevadel, et see võib päästa. Aitäh, Muhedik! Mõrusool ja okaspuude väetis on nüüd see rohi, millele loodan. See kadakas on nii oluline — ta on strateegiliselt tähtis puu, sest peab väravast siseneja pilgu kinni ega lase sel uidata edasi intiimsemasse tagaaeda.
Ehk läheb õnneks.

Oi, kui tore pidu meil siin eile oli

Eilne päev oli tõesti vägagi meeleolukas — kõigepealt oli 30 kraadi sooja ja kui ma õhtupoolikul natuke aeda kasisin ja seda valmis sättisin õhtuseid sünnipäevakülalisi vastu võtma, mõtlesin, et kuidas me selles kuumuses ometi aias vastu peame. Aga õhtuti läheb ju alati jahedamaks ja ühesõnaga, õnnitlesin ennast suurepärase peopäevavaliku puhul.
Õhtul pidi tulema 14 külalist ja aitama mul üle elada taas aasta vanemaks saamist.
Seitse kilo liha oli eelmisel õhtul marinaadi alla läinud.Kringel tellitud. Küpsisetordi põhi valmis tehtud. Salati jaoks kartulid, keeled, porknad ja munad keedetud.
Reede hommikul kirjutasin lullamilla…

TILL JA VANILL

OI, KUI PEEN ON PEPS VANILL!
TASSE ARMUNUD ON TILL.
VANILLI LÕHN ON NÕNDA HEA,
ET AJAS TILLIL SASSI PEA.

AGA VOT SEE PEPS VANILL
MAKSAB ENDA ARUST MILL,
ELAB AINULT MAGUSTOIDUST,
AGA SOOLASEST TA HOIDUB.

TILL SEE JÄLLE TAHAB SOOLAST,
TULGU SEE VÕI KAUGELT POOLAST.
ÜTLEB: OLEN LIHTNE MEES,
KEL TUGEV LÕUNA NINA EES.

TOIDUS, KUHU LÄHEB TILL,
IIALGI EI KÄI VANILL.
NEIL ON OMAD TÖÖD JA TEED,
KUI SA NENDEST SÜÜA TEED.
tillvanill

… ja siis hakksin salati ja katsin tordi ja veeretasin pasteedikuulid juustu sisse ja tegin kõike muud, mis õhtuks vaja.
Algus oli igati plaanikohane, pool rahvast oli kohal, mõnulesime aias, Ott muudkui grillis, meie ikka mõnulesime ja põhjataevast kerkivad mustad pilved pidid kindla peale meist ringiga mööda minema, sest no ma olin eelmisest õhtust saadik ja hoolega igasuguseid satelliidipilte uurinud, et kuidas pilved kulgevad. Pidid ilusti mööda kulgema.
Ja siis hakkas müristama. Mõned üksikud piisad tulid ka. Viisime toidud igaks juhuks tuppa… ja viie minuti pärast, kui edasi midagi ei juhtunudki, tõime õue tagasi.
Ja siis veel kaks korda samamoodi.
See pilv oli igavene kaabakas, muudkui taandus ja ligines, taandus ja ligines, narris niimoodi hulk aega, aga siis, kui kohale tuli — no teate, siis sealt ikka tuli!
Toidud tuppa. Meie põnevil aiaukse vahele. Sa jummel, milline padukas, nii kui piisk pähe kukkus, oleks nagu rusikaga saanud. Rahet tuli kohinal, terad suured kui pöidlaots. Vett sõna otses mõttes voolas meie krunti mööda allapoole naabrite aedadesse ja mul oli hea meel, et ma muru polnud jõudnud külvata. Poole tunniga oli suur tünn täis ja ajas üle, naabrite laste mänguväljakule oli moodustunud tiik just liumäe otsa alla, ja kui see vihm üheksa paiku üle jäi, siis lapsed tegid sealt rõõmsalt vesiliugu, enne kui ema nad tuppa kupatas.
Need hiljem FBsse ilmunud pildid madalamatest linnaosadest olid lihtsalt ulmelised. Martin sõitis Supeluse tänaval kajakiga ringi ja autod sõitsid ninadeni vees. Vesi olevat sees majade keldrites, kaubamaja esimesel korrusel, Gardie lossi soklikorrusel ja umbes põhimõtteliselt nagu igal pool, kui inimeste jutte uskuda — aga meie keldris siiski pole. Meri ajab üle. Promenaadil olevat vihm kõnniteid teise kohta uhtunud, aga lähemalt ei tea, pole vaatama jõudnud. Seda vett ikka oli kohe palju, teate.
Aga meie pidu oli kuidagi seda lustakam. Meie suur söögituba kulus jällegi marjaks ära ja oli rahvast täitsa täis.
Viimased kolm vaprat olime mina, Kristel ja Andrus veel meie köögis. Kristel läks umbes viie ajal ära, meie Andrusega meenutasime veel kella kuue ajal Werner Holti (meie ühine põhikooliaegne kultusteos) ja kauaaegset kamraadlust.
Pööraselt lõbus pidu oli.
Mul on ikka oma sõprade üle nii hea meel. Ei tehta selliseid enam kuskil, ei tehta. Lihtsalt imeline.
Isegi meie missioonisõjaväelane leidis üle aastate võimaluse Kevadtormist hoolimata meile kohale tulla.
Ja ma mõtlesin üldse, et ma olen selles mõttes ikka väga rikas inimene, et mul on nii mitmekesised sõbrad, nii erinevate elualade inimesed, ja et nende kõigiga on nii väga huvitav.

Ja täna ärkasin umbes lõuna ajal, sest päike ei lasknud kauem magada, ja järgnes üsna tegus päev. Kastsin kasvukas tomatid ära, koristasin peo jäljed toast, aiast ja köögist, käisime täditütretütre muusikakoolilõpetamisel, käisime mu isal hooldekodus külas ja talle tubakat viimas, siis visandasin oma õhtuse ettekande teksti ning esitasin selle Läänemaa muuseumis Muuseumiöö ürituste hulgas. Ja siis lõpetasime päeva Tarmo, Sirtsu, Kristeli ja Kaivoga Sadama 5-s Eurovisiooni vaadates.
Minu lemmik oli hoopis kreeklaste lugu.

Jälle kiiresti. Ja huvitavalt.

Nii see maikuu kihutab. Õigesti tegin, et nädalakese vabamal režiimil võtsin ja siis oma pikalt pooliku noorteka lõpetamise kallale asusin. Ikka sellesama tellitud noorteka, millest tookord kirjutasin ka oma selles postituses ja natuke siin ja siin ja ilmselt kuskil 2011. aasta sügiseste postituste hulgas ka veel. 2011. aastal kirjutasin 2/3 valmis ja siis läksid kokkulepped ja muud asjad sellega seoses väga segaseks, nii et jätsin pooleli. Aga nüüd annavad uued signaalid lootust, et seda tööd ikkagi vajatakse ja seega mul tuleks see ülejäänud 1/3 ka ikka valmis teha.
Mul on hea meel, et selle valmis saab. Ei ole painavamat asja kui lõpetamata tööd.
Ja praegused paar nädalat on võib-olla selle aasta ainsad nädalad, millal ma seda romaani keskendunult lõpetada saan, sest sügisese “Suletud uste” materjali pole sakslased veel kohale saatnud (on arvata, et järgmise nädala lõpuks saadavad) ja sellega oleme hetkel väikesel pausil, samuti “Saladuste” osas on esialgu kindlalt lubatud hooaeg täis kirjutatud ja kuni uute uudisteni valitseb ka sellel rindel vaikus.
Nii et nüüd olen keskendunud, pühendunud ja põrutan – tempoga üks peatükk päevas ehk 5 – 9 lehekülge päevas. Viis peatükki on veel (koos tänasega) jäänud. Järgmise nädala lõpuks peaks asi olemas olema.
Täitsa paks raamat tuleb,kakskümmend seitse peatükki ja ilmselt umbes kaks ja poolsada lehekülge.

Aga üleeile käisin suure kirjutamise vahepeal Ungari-Eesti ristprojekti näituse avamisel. See oli see üritus, kus ungarlased illustreerisid eesti kirjanike kirjutatud muinasjutte ja eesti kunstnikud ungari kirjanike omi. Minult sai sellesse üritusse ka üks muinasjutt. Siin ma olengi kahe oma loo kohta käiva pildi kõrval.
Rp loodHpsl 8.5.13
Selle punase sarvikuga pilt meeldib mulle iseäranis. See on mu jutukese kuidagi väga tähenduslikuks joonistanud.

Aias põletasime tünni sees prahti, kärpisin oma ronikaid ja muud mudru, siblisin ja sahmerdasin, ja Ott vedas mulle kasvukasse uue komposti sisse, nii et mul on plaan lähipäevil tomatitaimed sinna ära istutada. tegelikult tahtsin seda juba eile õhtul teha, aga siis kutsus ema meid Paliverre võileivatorti sööma ja nii me otsustasimegi visata aiatöö üheks õhtuks nurka ja minna emale õigel päeval sünnipäevaõnne soovima.

Aga kohale me ei jõudnud. Taebla kooli teeristis hakkas elektroonika meile näitama huvitavaid punaseid märke ja blokeeris mootori ära. Jupitasime uuesti ja uuesti käivitades veel 500 m edasi sinna Nigula teeristi ja Võntküla vahel olevasse teetaskusse ja seal sai Ott asjasse rohkem süveneda, kapoti all toimuvat uurida ja Pürksi Otile telefonikõnesid teha. Kõige selle tulemusena selgus, et miskisse suurde voolikusse oli ilmunud auk, mis lasi jahutusvedelikku läbi, radikas auras ja elektroonika reageeris.
Tagasi Haapsallu läksime igatahes paela otsas hea naabrimehe Alo pukseerimisel.
Teiselt poolt Paliverest appi tõtanud vend sai emale ära viia meie lilled ja kingituse.
Vot nii.
Aga veini jõin ma pärast koos naabrinaisega ära.

Lubasin endale justkui pisut puhkust

Tõmbasin end kuu lõpupäevade tööspurdiga suhteliselt rihmaks, väsisin hirmsasti ära ja kui volbriööl Sadama 5-s pidus olime, otsustasin, et nüüd puhkangi mõne päeva. “Suletud uste” sügishooaja huvides peaksin küll jätkuvalt adapteerima ja vormistama 2 lugu kuus, aga minu käes olev materjal on otsas ja olen sellega ooterežiimil, kui Saksamaalt uus hunnik kohale saadetakse. Samuti “Saladuste” sügishooaeg on nüüd täis kuni edasiste korraldusteni – eelmisel aastal saate reiting langes (eks see ole ju ka 6 hooaega nüüd eetris olnud muudatusteta, kuigi tegelikult peaks seda saatepead ja miskeid stiilivõtteid värskendama) -, sest märtsis saabus ju uudis, et sama pikka hooaega, kui seni on olnud, TV3 sügisel ilmselt ei taha, lubati kindlalt 6 saadet ja et võib-olla rohkem.
Nii et tegelikult oleks mul praegu aega noortekaga edasi tegeleda, ja ma väga tahan seda teha, aga ma olen lihtsalt väsinud.
Pidu Sadama 5-s kulus mulle vägagi ära ja järgmisel päeval otsustasin pingelanguse momenti ja eilse peo järelkajasid oma organismis täie rauaga nautida. Vedelesin poole päevani voodis, lugesin, heegeldasin, tellisime pitsat, silitasin koeri, vahtisin telekat ja ütlesin endale, et täna ma ei teegi mitte midagi asjalikku, sest ma ei pea, kui ma ei taha. Töörahva püha ju.
Kuid millegipärast möödus enam-vähem samas vaimus ka 2. mai (tõsi, siis ma nokitsesin juba aias ka natuke, aga et seal jätkuvalt on kõik nagu minu jaoks ammendunud, siis kahjuks erilise entusiasmita. Tahtsin veerandi aiast üles kaevata ja sinna köögiviljamaa teha, sest mul pole paprikataimi mujale panna kui pottidesse ja see köögivilja pottides kasvatamine tegelikult ei meeldi mulle üldse). Pealegi süstiks mingi olulise muudatuse tegemine ja planeeringu muutmine minusse taas mingit teotahet ja entusiasmi ja loovustuhinat, mida ma aiandamise juures kõige enam naudingi. Aga aia ümberplaneerimisega ei olnud jälle Ott nõus, sest tõesti – nii kui natuke rohkem rahvast meie õuele grillima saabub, nii on selge, et murupinda läheb ikka ka vaja ja rohkem kui 30 m2.
Ja nüüd ma jälle ei teagi, mida selle kõigega siin ette võtta, et vaim virge hoida. Keeruline. Võib-olla ma ikka salaja võtan kätte ja hakkan kaevama. Kuigi küsimus tekib siis, kuhu ma seal olevad lilled eest ära panen, sest ära visata ma neid ju ei raatsi ühelgi juhul. Mul on sellel alal mõned väga ilusad liiliad ja iirised.
Pagan jah, selle koha pealt olen ma ikka täitsa puntras. Pean natuke mõtlema ja joonistama.
Ja siis tegie vahepeal ühe lullamilla ka, sest meie töötoa akna taga käib üks väga armas väike tüdruk kiikumas. Aga Ott joonistas paraku poisi, sest talle lihtsalt meeldib poisse rohkem joonistada.

KIIGELAUL

KIIGU-KIIGU
SIIA-SINNA,
KIIGU-KIIGU
ÜLE LINNA,
KIIGU KAS VÕI TAEVANI
JA SUURE VALGE LAEVANI.

KIIGU-KIIGU
LÄBI ÕHU,
NII ON MÕNUS TUNNE KÕHUS,
KÕRVUS VAHVA TUULEVUHIN,
SÜDAME SEES RÕÕMUS TUHIN!

KIIGU-KIIGU
ÜLES-ALLA,
ÄRA LASE KÄSI VALLA,
KUI SUL POLE TIIBU KÜLJES,
MUIDU MAANDUD MAAS KUI HÜLJES!

Kiigu-kaagu

Ah jaa, siis mulle tehti siin veel üks ettepanek üht päris uut antoloogia-seriaali (selline seriaal, kus iga osa on omaette lugu ja omaette tegelastega. Nii SUT kui “Saladused” on antoloogia-seriaalid) kirjutama hakata, aga see on alles nii udune asi, et lähemalt rääkida. Pealegi pärast siin nüüd kahte täiesti luhtunud seriaaliüritust vahepeal (üks naistekas 2012. aasta hakul ja teine see noortekas, mida läinud suvel meeskonnaga välja töötasime) ma tõesti keeldun enne neid asju edaspidi omale naha vahele laskmast, enne kui lepingutel kirjad all ja produktsioon telekanali poolt kindel. Aga noh – promomaterjalidest ja sisu väljatöötamisest ma ju ikkagi ei pääse, sest selle põhjal tele otsustabki, kas tootmisse või mitte. Kui saaks seda kuidagi vähema pühendumisega teha… umbes nagu sisestaks andmeid või midagi. Paraku midagi välja mõeldes, midagi luues upud ikkagi selle sisse ära ja pühendud ja terve ressursi asemel nt pool või veerand mängu panna on kunst, mida mina ei oska. Võib-olla õpin kunagi. Iseasi, kas seegi hea on.

Aga täna hommikul käisime taas Otiga sigalas ja nüüd mul on sünnipäevaks kõvasti kraami marinaadi alla panna. Et pikk prognoos lubab järgmiseks nädalavahetuseks ilusat ilma, siis panustame grillipeole. Sülti ma seega ei keeda.

Ott sebib ja sehkendab uue proovikaga seoses, ja teevad praegu Klotsiga ka kõvasti proove jälle, sest neil kuidagi selle prooviruumi-kriisiga seoses tõuses motivatsioon taas lakke. See on tubli. Ja proovid kuluvad ära, sest neil on 26. mail Muhus esinemine, aga ma ei tea, mis üritus see on ja kas see on avalik või privaatne. Anto pidas neid läbirääkimisi ja ajab seda asja, nii et minust on see üsna mööda käinud.

Et siis niisugune paistab meie maikuu tulevat. Ja ma mõtlen selle veel välja, kas kaevan või ei kaeva.