Jälle kiiresti. Ja huvitavalt.

Nii see maikuu kihutab. Õigesti tegin, et nädalakese vabamal režiimil võtsin ja siis oma pikalt pooliku noorteka lõpetamise kallale asusin. Ikka sellesama tellitud noorteka, millest tookord kirjutasin ka oma selles postituses ja natuke siin ja siin ja ilmselt kuskil 2011. aasta sügiseste postituste hulgas ka veel. 2011. aastal kirjutasin 2/3 valmis ja siis läksid kokkulepped ja muud asjad sellega seoses väga segaseks, nii et jätsin pooleli. Aga nüüd annavad uued signaalid lootust, et seda tööd ikkagi vajatakse ja seega mul tuleks see ülejäänud 1/3 ka ikka valmis teha.
Mul on hea meel, et selle valmis saab. Ei ole painavamat asja kui lõpetamata tööd.
Ja praegused paar nädalat on võib-olla selle aasta ainsad nädalad, millal ma seda romaani keskendunult lõpetada saan, sest sügisese “Suletud uste” materjali pole sakslased veel kohale saatnud (on arvata, et järgmise nädala lõpuks saadavad) ja sellega oleme hetkel väikesel pausil, samuti “Saladuste” osas on esialgu kindlalt lubatud hooaeg täis kirjutatud ja kuni uute uudisteni valitseb ka sellel rindel vaikus.
Nii et nüüd olen keskendunud, pühendunud ja põrutan – tempoga üks peatükk päevas ehk 5 – 9 lehekülge päevas. Viis peatükki on veel (koos tänasega) jäänud. Järgmise nädala lõpuks peaks asi olemas olema.
Täitsa paks raamat tuleb,kakskümmend seitse peatükki ja ilmselt umbes kaks ja poolsada lehekülge.

Aga üleeile käisin suure kirjutamise vahepeal Ungari-Eesti ristprojekti näituse avamisel. See oli see üritus, kus ungarlased illustreerisid eesti kirjanike kirjutatud muinasjutte ja eesti kunstnikud ungari kirjanike omi. Minult sai sellesse üritusse ka üks muinasjutt. Siin ma olengi kahe oma loo kohta käiva pildi kõrval.
Rp loodHpsl 8.5.13
Selle punase sarvikuga pilt meeldib mulle iseäranis. See on mu jutukese kuidagi väga tähenduslikuks joonistanud.

Aias põletasime tünni sees prahti, kärpisin oma ronikaid ja muud mudru, siblisin ja sahmerdasin, ja Ott vedas mulle kasvukasse uue komposti sisse, nii et mul on plaan lähipäevil tomatitaimed sinna ära istutada. tegelikult tahtsin seda juba eile õhtul teha, aga siis kutsus ema meid Paliverre võileivatorti sööma ja nii me otsustasimegi visata aiatöö üheks õhtuks nurka ja minna emale õigel päeval sünnipäevaõnne soovima.

Aga kohale me ei jõudnud. Taebla kooli teeristis hakkas elektroonika meile näitama huvitavaid punaseid märke ja blokeeris mootori ära. Jupitasime uuesti ja uuesti käivitades veel 500 m edasi sinna Nigula teeristi ja Võntküla vahel olevasse teetaskusse ja seal sai Ott asjasse rohkem süveneda, kapoti all toimuvat uurida ja Pürksi Otile telefonikõnesid teha. Kõige selle tulemusena selgus, et miskisse suurde voolikusse oli ilmunud auk, mis lasi jahutusvedelikku läbi, radikas auras ja elektroonika reageeris.
Tagasi Haapsallu läksime igatahes paela otsas hea naabrimehe Alo pukseerimisel.
Teiselt poolt Paliverest appi tõtanud vend sai emale ära viia meie lilled ja kingituse.
Vot nii.
Aga veini jõin ma pärast koos naabrinaisega ära.

1 kommentaar

  1. Aliine said,

    21. mai 2013 kell 11:38

    Aidi- see üritus oli väga põnev! Just sai praktikapäev läbi ja Ilme oli soovitanud seda näitust vaatama minna, ju me siis kõik koos kokkuvõttes läksime ka ikka. Aga,,,, mul oli väga hea meel Sinuga kohtuda, tõsiselt oli…. ma loodan,et see ei jäänud meie viimaseks kokkusaamiseks?
    Kahju ,et ma ei saa toimuvale muinasjutu konverentsile tulla, aga igal juhul soovin edu ja põnevaid hetki seal….


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: