Ei teagi, mis nüüd saama hakkab – proua Punks kukkus eile õhtul põhjatoa aknast alla nagu tsemendikott. Mürts oli metsik, ma mõtlesin kõigepealt, et kraamivad-möllavad naabrid viskasid midagi katuselt või oma teiselt korruselt alla, aga siis kohe helistas Tom,kes Aloga tolle aias oli õlut võtmas, ja ütles, et minu Missu.
See on ju kass, kes ei kuku käppadele. Tal on selle süsteemiga algusest peale midagi viltu, talle ei meeldi isegi hüpata. Ma olen ise näinud, kuidas ta söögitoa laua pealt kukkus maha nagu mürakas – külje peale.
Jooksin välja. Punks lamas mõne minuti täitsa oimetuna, aga kui ma ta sülle võtta tahtsin, sai jalad alla ja hüppas kolme jala peal ja vahepeal raskelt jälle külili heites ja puhates tuppa.
Midagi on kindlasti ta ühe tagumise käpaga, seda ta ei lase mul katsuda ka.
Läks toas kohe oma pessa ja lamab seal siiamaani. Ma käin iga mõne aja tagant jälle teda silitamas ja temaga rääkimas, ta reageerib ja lööb mulle isegi nurru, aga pole siiski kordagi oma pesast välja tulnud, ei sööma, ei jooma. Viisin talle õhtul küll toidu- ja veekausi kohe ta pesa kõrvale, aga mulle tundub, et ta pole midagi puutunud.
Meie loomaarstile helistasin muidugi ka, kohe pärast seda, kui olin Punksu tuppa saanud. Aga ega ei oska ju niimoodi midagi öelda, eks. Haapsalus ei ole loomakliinikutes ultraheli- ega röntgenaparatuuri kah. Nii et tema info on praegu selline, et jälgime teisipäevani, kuidas kulgeb, ja siis otsustame, kas minna temaga Tallinna Valdekusse või pole vaja.
Kuidagi raske oli mul üksinda kodus seda olukorda käsitleda, nii et hiljem võtsin oma õllepurgi ja läksin ka naabrite aeda Tomi, Alo ja Kitu juurde. Istusime seal hilja ööni, ilus oli, täiskuu ja üsna soe ja kõik. Suvi on käes.
Ja pärast öösel kodus oli mul peale proua Punksu lohutamise millegipärast tohutu vajadus veel mitu tundi YouTube’ist musavideosid vahtida.
Muhumaal mängiva Otiga helistasime mitu korda, tema jutust sain aru, et esinemine oli neil väga hästi läinud, olid rahva tantsima saanud ja palju lugusid nõudmisel korranud ja lisalugusid teinud ja kõike. Neil endilgi on sel üsna lõbus, tundub – tunni aja eest helistas Ott ja ütles, et ei tea, mis kell nad saavad tagasi sõitma hakata, et poisid on sõiduvees, eile lõpetasid õllega, täna alustasid õllega (väidetavalt olevat täiskuu ajal raske alkoholiga piiri pidada) ja nüüd on seal turismitalu õue peal neil koos mingi mandoliiniorkestriga pillid välja toodud ja lõbu ühesõnaga laialt.
Küllap Ott nad mingi hetk siiski Sussi sisse pakib ja koju ära toob (ilma mandoliiniorkestrita).
Aga selle nädala lullamilla (sest õudne, kui palju on see aasta kiritigusid – ma pole siin elatud 12 aasta jooksul veel kunagi näinud, et neid nii palju oleks! Ja muudkui järavad – hostad on enne narmasteks tõmmatud, kui nad oma lehed üldse laiali laotada jõuavad).
TIGUDE MASSIMÕRVAR
TIGU TULEB,
PANEB TUIMA,
ÜLE TERVE PEENRA UIMAB,
AHNELT JA KA PAHELISELT
ÕGIB NAHKA ROHELISE.
HOMMIKUL TA TOIDUPORTSUST
ONGI JÄREL PALJAD ROOTSUD.
TAIM EI KASVA — TA ON SÖÖDUD.
TAIME PERENAINE LÖÖDUD.
TIGUSID EI OLE ÜKS.
NEIL ARMEE KUI VESIPÜKS
MÖLLAB ÖÖSEL AIAMAAL,
ET AINULT TAIMI SÜÜA SAAKS.
KURK JA KAPSAS HEIDAB HINGE,
AEDNIK VAATAB, ÕUDUS HINGES,
KUIDAS AHNED KIRITEOD
IGAL ÖÖSEL PEAVAD PEO.
VAADATA EI SUUDA KÕRVALT
JA TAST SAABKI MASSIMÕRVAR.
Aidi Vallik avalikult 
Lisa kommentaar