Mõnest Haapsalu sööma- ja joomakohast

29. juuni 2013 kell 15:42 (Muiduelu)

Viimastel päevadel olen elanud keskmiselt elavamat seltsielu ja üle vaadanud ka paar uut ja huvitavat söögi-joogikohta Haapsalu linnas. Neid on sel suvel tekkinud siia vanalinna kui seeni pärast vihma, ja tegelikult mulle meeldib, et nende tõttu on vanalinna nagu kohe elu tagasi tulnud. Mitte muidugi sel määral, nagu oli 2000. vahetuse paiku, aga võrreldes vahepealse praktiliselt väljasurnud dekaadiga on siiski ilmne elustumine toimunud.
Näiteks selline uus ja moodne koht nagu Dietrich, mis üritab jätkata siin linnas esimese vabariigi ajal pikka aega peetud kuulsa kohviku traditsiooni. Nende FB-leht koos fotodega: https://www.facebook.com/pages/Hapsal-Dietrich/142078722640221
Dietrich külvas siin unises linnakeses kevadel paksu intriigi maha oma väliterrassi rajamisega tänavale, mille tõttu tekitati peatänava selles lõigus väga harjumatud liikluskorralduse muudatused ja palju imestust oli, et kui Müüriäärel ja Pizza Grandel ja teistel samal lõigul aatsaid tegutsenud kohtadel pole kunagi õnnestunud tänava äärde väliterrasside tegemiseks linnavalitsuselt luba saada, siis nüüd uuel kohal Dietrichil on see luba varrukast võtta. Oligi ju, omanikeringil on nimelt tugev ja otsene perekondlik seotus ühe auväärse volikoguliikmega.
Dietrich on ilus, stiilne, mugav koht. Tuba suvepäeval küll põrgupalav, aga seda enam õigustab ennast terrass. Koogid on seal maitsvad nagu Haapsalus enamasti. Aga mina sinna siiski rohkem ei lähe, ma arvan, ja ei lähe sellepärast, et kogu selle stiilsuse ja viimase peal tehtud kujunduse ja kookide ja väga armsa teenindajatüdruku juures oli nende muusikavalik nagu sadul sea seljas. Juugendlike kahekümnendate juurde EI PASSI kahe tuhandendate alguse klubibiit. Minu jaoks oli see vastuolu häiriv, tekkis mingi imelik kriipiv ebakõla ja õiget head väljasolemise tunnet ei tulnud.

Peaaegu samas üle tänava Müüriääre kohvikus on koogid täpselt sama head kui eelmisel ja üle-eelmisel aastal. Ja ma olen vaimustuses nende imeilusast ja ühtaegu nii praktilise kui nostalgilise küllusliku haljastusega õuealast. Muusikavalik on meeldiv ja sobiv. Ma tean, et on kurdetud nende teeninduse üle, aga ma isiklikult ei oska selle kohta midagi paha öelda, mul lihtsalt halba kogemust pole olnud.

Soffa restoranis pidi muide olema praegu Haapsalu parim köök. Selle hinnangu edastas mulle üks minu jaoks selle teema autoriteetidest, keda ma toiduküsimustes üsnagi usaldan, aga ma tunnistan, et ise ma pole sel suvel seal veel praadi söömas käinud. Eile õhtul küll käisime seal, aga mul kõht tühi ei olnud ja võtsin ainult kanatiibu õlle kõrvale. Need olid küll sümpaatsed, aga no enamasti nad ju ongi. Ott ja Mari sõid korralikku toitu ja kiitsid küll igati heaks.
Interjöör ja muusikavalik on seal minu jaoks ehk liigagi väljapeetud, mul on seal alati tunne, et olen mingite korralike inimeste kohta sattunud… et mul peaksid kontsakingad jalas olema ja rätsepakostüüm seljas või umbes nii.

Pärast läksime ja vaatasime üle Apteki, mis avati vanalinna igipõlise valveapteegi ruumides. Ja vat see koht on midagi mu hingele. Ma arvan, et seal ma hakkan käima küll, ilmselt isegi palju kordi hakkan käima. Ma küll süüa seal ei küsinud, sest öö oli käes ja mis siin ikka öösiti õgida, aga miljöö ja muusika ja kõik muu oli seal mõnus ja kodune. Boheemlaslik, vaba ja mugav. Ma oleks ise ka seal kõik täpselt niimoodi teinud. Kuid ma kuulsin, et paraku on nad avatud ainult NRL.

Ah jaa, ja siis mind hoiatati, et Gambrino köök on alla käinud. Koka vahetumisest oleneb ikka tõesti palju. Nii ei ole ma sel suvel sinna kordagi enam sattunudki. Kui see juhtuma peaks, annan muljetest teada.

Lisa kommentaar

Jaanid ja sääsed

25. juuni 2013 kell 23:27 (Muiduelu)

Terve oma lapsepõlve kuulsin õpetamist: ära kratsi oma sääsepunne katki, siis läheb ainult hullemaks.
Nüüd, kogenud sääseallergikuna tean: ainult siis, kui vere välja kratsin, saabki hullust sügelemisest rahu. Muidu enne ei mõika ükski asi. Kui muidugi terve suve Claritini ei taha neelata.

Jaaniilmad olid sel aastal nii ilusad, et kaasnes ebatavaliselt palju vabas õhus istumist sääserohketes piirkondades, ja nüüd on täitsa huvitav. Ainus asi, mis neid peletisi vaos hoidis, olid miskid suured Maximast ostetud sääsetõrjeküünlad. Offi ja sääsetõrjespiraalide peale aga need elukad isegi ei köhinud mitte.

Õieti algas see kompleksne jaanitrall mul juba neljapäeval, kui hambaarstilt tuima suuga koju jõudsin ja Ivar õllega läbi astus. Nõus, kolmekordse tuimestuse peale ei olnud kõige targem mõte, ja mitte ainult sääskede pärast, aga see selgus paraku mõni tund hiljem alles. Otsustasin, et salvestan selle kogemuse edaspidise elu tarvis.
Reedel olin viisakasti ja rahulikult, töötasin.
Laupäeval käisin naabrimehega koos sigalas ja veetsin terve hommikupooliku liha tükeldades ja erinevatesse marinaadidesse uputades. Sest esimest portsu läks juba laupäeva õhtul vaja – käisime Tanskas Ameerikamaalt suvitama saabunud Henklas. Jaa, ka seal oli palju sääski.
Teine ports liha läks jaanilaupäeval Paliverre, kus veetsime osa jaaniõhtust, ja kolmas osa realiseerus veel öösel Haapsalus meie aias, kuhu sujuvalt organiseerus mõneteistkümnepealine seltskond sõpru ja naabreid. Ja teate, nii palju, kui meie aias neid sääski oli, ei olnud ei Tanskas ega Paliveres kahepeale kokku ka mitte.
Mina ei kujuta ette, kust need kõik tulid. Vanasti nagu päris nii ei olnud ikka. No ja ehk lähevad ikka ära suve jooksul, kui ma oma vihmaveekogumistünnist ikka piisavalt sageli kastmisvett ammutan.
Võiks ju loota.
(Tegelikult kurjad keeled räägivad, et Rambo olla meite tara taha omale veesilmakese rajanud… arvatavasti puhtast õelusest ja ülekeeva jõu ning energia sunnil. :))

Lisa kommentaar

Kuri ajukeemia

19. juuni 2013 kell 13:52 (Muiduelu, Töised asjad)

Aitäh, sõbrad, kes te mulle sooje sõnu olete öelnud ja toeks olete. See on suur asi, sest eks kõik see jama tegelikult mõjutab ju töövõimet, inspiratsiooni, enesehinnangut ja üleüldse nagu kõiki selliseid asju, no näiteks muuhulgas toob üldse pähe ka selliseid mõtteid, et võib-olla ongi objektiivne tõde see, et ma üritan teha valesid asju, või olen endale loonud algusest peale vale minapildi. Aga kui sellest seni on olnud inimestele kasu ja mulle endale rõõmu ning rahulolu, siis no päris nii ju ka vist ei saa olla.
Ja siis tundub mulle jälle umbes iga paari tunni tagant, et ükskõik mis, peaasi, et need asjad on nüüd ära juhtunud ja selja taga ja rohkem ei tule.
Kuigi tont seda teab, täna hommikul, kui FBst lugesime Arno kelmikat südaöist postitust selle kohta, kuidas ta poole tunni eest uue proovika välimise ukse lukku kinni ei saanud, koju läks ja otsustas teemaga hommikul edasi tegeleda… Teate, süda jättis piltlikult öeldes löögi vahele ja selline tunne oli, et ei või olla, see lihtsalt ei ole võimalik, et need jamad jätkuvad ja jätkuvad, ja kuidas saab olla nii … krrrrrrrrrrrrrrrrrrrr…… et sa ei saa ööseks proovika ust lukku ja siis tuututad sellest veel Facebookis?!? Ma silme ees kangastus esimese asjana öösel tehnika- ja pillivabaks tehtud proovika neli seina, Klotsi eksistentsi mälestamas vaid pussakas juhtmeid põrandal.
Õnneks oli valehäire. Kõik oli korras. Midagi sellist polnud juhtunud. Ainult et mina pean endale iga hetk täie mõistusega aru andma, et ma praegu kaldungi esimese asjana üle reageerima, üle kartma ja esimese hooga kõike täie tõsidusega väga negatiivselt võtma, nii et oma ajukeemiat ei saa ma praegu üldse usaldada.

Arvamuslugude kirjutamise juures võib see isegi vist kasuks tulla… Selle meie meditsiinireformide ümber keerleva loo tegin eile tänasesse Läänlasesse. Juba sain mõnelt kiita ka, et kuidagi eriti hea olevat seekord.
Eks ta ole. Minust saab vist nüüd Eriti Kuri Arvamuskirjutaja. Äkki peaks honorari juurde küsima? 🙂

Lisa kommentaar

See ei vääri isegi pealkirja

17. juuni 2013 kell 23:39 (Töised asjad)

Mul ei ole öelda mitte midagi head ega ilusat.
Peale selle muidugi, et suure surmaga õnnestus üks “Saladuste” osa valmis kirjutada (kollilugu “Vaimudest jälitatud”), parandused sisse viia ühte vanemasse “Saladuste” loosse, millega juulikuus võttesse minnakse, ja samuti optimeerida ja veidi ümber sättida “Suletud uste” osa “Säästuema” järgmiseks hooajaks.
Suutsin täna töötada tänu sellele, et viimase paari-kolme nädala näo loonud “Klass – elu pärast” totaalse perssekukkumise (vabandust otsekohesuse pärast, aga see on 100% seda väärt) ja ülelaskmise foon (millest kahtlemata ma räägin blogis edaspidi, kui oma infopäringutele kõigist vajalikest kohtadest vastuse olen saanud) hakkas juba veidi tuhmimaks muutuma, nii et tundsin end juba küllalt tugevana selle ignoreerimiseks.
Aga siis tuli “Underiaana” asjus produtsendi meil, mis sisaldas muuhulgas sõnumit nagu “…meie projekt EV 100 raames toetust ei saanud ja suureks üllatuseks osutus üheks valituks hoopis — — — koos looga Underi ja Tuglase armastusest…”
Ma ei jaksa praegu mõelda ega uurida, mis see on, kas dokk või draama, või kas ja kui, siis kust kuradi kaudu see minu stsena/idee/mis iganes asjassepuutuv võis võib-olla lekkida, ja mis nüüd edasi saab ja kas saab.
Ma üldiselt armastan inimesi, aga täna mulle meeldib mängida mõttega, mis tunne oleks sooritada üks mõrv. Või okei, võib-olla mitu.
Õnneks ma tean, et ei hakka seda kunagi järele katsetama. Ja pealegi seda tänast päeva ei ole ka enam eriti palju järel, ning homme on juba homme.

5 kommentaari

Väga lühidalt

13. juuni 2013 kell 23:21 (Aed, Kallid loomad, Muiduelu, Töised asjad)

Ma pole jälle kuigi vormis, sellepärast see blogipaus ja täna teen ka lühidalt.
Lullamilla on peaaegu et ainuke asi, mis ma see kuu teinud olen.

LAPSED ÕUES

KODUS UKSED-AKNAD VALLA,
LAPSED ÕUES PILLA-PALLA.
JOOKSEVAD JA MÜTTAVAD
KARGAVAD JA HÜPPAVAD.
VANAD VAHVAD ÕUEMÄNGUD
KEDAGI EI JÄTA KÄNGU!
SUVEL KASVAB IGA LAPS
KÕRGEMAKS JA KANGEMAKS.
OLGU LAPSED TOAST NÜÜD VALLA,
OLGU ÕUES PILLA-PALLA,
ÕHTUL OTSIME NAD ÜLES,
TOOME TUPPA KAS VÕI SÜLES.
pilla-palla1

Käisid ühed maja vaatamas, nii et enne seda koristasime mis hirmus (sest muidu kipub meil olema paras seapesa), aga asjaks ikkagi ei lähe, sest ei vasta päris selle paari vajadustele (jääb neile tarbetult suureks).

Meil Otiga on nüüd mõlemal uus mänguasi – e-sigaret. Päris huvitav on.

Hermanni tagumine ots jääb iga päevaga üha viletsamaks. Ma kardasn, et pikka pidu siin enam ei ole.

Digi-Ann on nüüd e-raamatuna juba mõnda aega müügis eelkõige selle kanali kaudu.

Otil on Klotsi uus proovikas korda tehtud ja peaaegu sisse seatud.

Meie aiast on taas umbes 20 m2 üles kaevatud ja sinna uued peenrad tehtud. See, mis enne oli idapeenra tagumine osa kuni kasvuhooneni, on nüüd köögiviljamaa, mida murust eraldab uus kaarekujuline kitsas bordüürpeenar lilledele.

Iirised õitsevad sel aastal väga halvasti, õievarsi on vähe ja paljudel sortidel polegi neid. Õigupoolest seda ma kartsingi pärast eelmise aasta vihmast nõretavat augustikuud.

Kadakas ei näi toibuvat. Ka punapajuga tundub suhteliselt kööga, tal on ainult üks habras roheline võrse.

Teatavad rahalised arusaamatused häirivad meeli ja põhjustavad probleeme ning kirjavahetust, ja ma pingsalt püüan nende jamade peale mitte liiga palju mõelda.

Ühesõnaga, ma olen kuidagi hirmus väsinud.

Lisa kommentaar

Tööd ja lood ja veed

3. juuni 2013 kell 14:01 (Muiduelu, Töised asjad)

Läinud nädalal andsin pika raadiointervjuu kristlikule Pereraadiole, teemaks ikka lapsed, minu lasteraamatud ja lastega seotud ühiskondlikud probleemid. Saade on eetris olnud, aga järelkuulatav sellelt leheküljelt, ainult alla tuleb kerida ja seal lõpuotsas mu intervjuu link paistabki.
Ja otsapidi sellega puutes on ka mu sellenädalane Läänlase-lugu.
Suutsin läinud nädalal lõpetada kõik maikuu tööd õigeks ajaks, ja muuhulgas tuli ka särav mõte ühe loo kohapealt, mida tahetakse kasutada lastemoe kataloogis pilte siduva tekstina. Sooviti lihtsalt tavalise reklaamjutu asemel lastepärast muinasjuttu. Mitu kuud ei olnud mul head mõtet, kuidas see peaks välja nägema, aga laupäeval nagu iseenesest – tuligi ära.
Pühapäeval ma ei kirjutanud midagi. Ei teinud arvutitki lahti. Ainus tööga seotud asi oli kokkulepitud kohtumine ühe kirjastuse juhiga Taksi pubis, nad tahaksid mult kohe mitut tööd ja see on väga tore. Kusjuures selle kirjastuse vastu on mul ka usaldus olemas, erinevalt mõnest teisest. See teeb selle veel toredamaks. Ja kõige toredam selle toreduse juures on, et esimese töö asjus on mul juba isegi idee olemas.
Aga see kuu ma veel ei saa sellega tegelda. Ma siin vahepeal rääkisin, et millaski kuu või veidi rohkem tagasi pöörduti minu poole taas uue seriaalimõttega ja juuni esimestel nädalatel tegelengi sellega. Et hiljemalt jaanipäevaks oleks piloot kokku kirjutatud, mis telekanalitele mõtiskeluks hambusse anda.
Tegelikult ma pean sellega toime saama ikka varem, ütleme nii 14. juuniks, sest ootavad ka kolm “Suletud uste” osa ja vähemalt üks, aga soovitavalt 2 lugu “Saladusi”.
Njah, selle suure kuumaga ei suudaks ma aias nagunii midagi teha, kui just varavalges üles ärkama ei hakka, aga seda öökull-inimene ei suuda. Täitsa õige tegevus kuumadel päevadel toas kirjutada.
Aga sooja on meil maikuust saadik olnud ikka metsikult. Haapsalus on nii varane soojus ebatavaline. Meri hoiab muidu jahedamana, kui Tartumaal näiteks, aga terve see kevad ma olen oma tütrega telefonikõnesid vahetades muudkui kuulnud, kuidas Tartus on umbes 19 kraadi, aga meil siin Haapsalus 25 ja rohkem. Meri on soe, võite ujuma tulla. Paralepas mõõdeti üleeile vees 20 kraadi. Holmis ilmselt sama. Valgevälja ja Viik on nagu soojaveevannid. Kui mu Mari oleks kodus, siis ta vedeleks juba ammu hommikuti ja õhtuti kaelapidi vees.
Ja vihmagi on meil see aasta jagunud. Peamiselt äikesevihma. See suur uputus mu sünnipäevapeo ajal ei jäänud üldse ainsaks, kuigi oli jah kõige hullem.

VARBAD LOMBIS

PALJAS VARVAS PORILOIGUS
SUUREST KUUMAST RÕÕMSALT TOIBUB,
PÄRAST ÄIKEST ÕHK ON JAHE
LOMBIVEES ONA HEA JA MAHE.
VARVAS MÕNULEB KUI SPAAS,
KUI NII PALJU VETT ON MAAS!

KINGAD UNUNENUD MAHA
KUSAGILE MAJA TAHA,
SIIS KUI ÄIKE TEGI TRALLI
JA KUI ALGAS LOMBIRALLI.
VARVAS MÕNULEB KUI SPAAS,
KUI NII PALJU VETT ON MAAS!

Lisa kommentaar

Punks paraneb, kadakas mitte

1. juuni 2013 kell 21:46 (Aed, Kallid loomad)

Punks on meil nüüd nädal aega lamanud. Esimesed päevad ei suutnud isegi liivakasti peal käia, mille talle sinnasamasse kõrvale viisin. Aga siis juba vaikselt vinnas ennast ühest kastist teise, kui vaja.
Sõi kuigipalju, jõi. Oli kontaktne, suhtlev. Sellepärast tundus, et midagi eriti hirmsat ei olegi, ainult et liikuda ei tahtnud. Kui sel nädalal kliinikus näitamas käisime, katsus arst ta läbi ja ütles, et luumurde ei ole, aga põrutus oli ilmselt kõva ja parem puus sai kõvema nätaka, nii et sellepärast loom liikuda ei tahagi. Ma ise kartsin veel, et äkki on puus liigesest väljas, aga arsti sõnul ei ole, Punks saab lühiajaliselt selle käpa ka sirgu ajada ja hetkeks sellele toetuda, kuigi liikudes tõmbab selle üles konksu tagasi.
Saime peale valuvaigistid ja antibiotsi, et võimalikke põletikke vältida, ja uus kontakt arstiga on esmaspäeval.
Ja täna kooserdas Punks isegi õue mõnulema. Ju tüdis oma pesas külitamisest ära. Liigub hädiselt, aeglaselt ja tugeva lonkega, aga peaasi, et liikuma sai. Liikus oma pesast kööki, köögist esikusse ja õue, lillepeenrasse päevaliilia puhma alla, kus ta järgnevad 4 tundi ilma uudistas. Siis lonkas puurkuuri ja nuuskis natuke seal, ning kui ta järgmisena mu supipeenrasse vasttärganud salatite ja porknate vahele siirdus, sekkusin mina ning tõin ta sealt süles ära tuppa.
Söötsin loomal kõhu täis ja vaatasin, mis ta edasi teeb — hulluke tahtis trepist üles teisele korrusele minna. Ma ei lasknud. Mõtle, kui kukub jälle.
Aga väga hea, et ta paraneb ja saab terveks. Edaspidi tuleb lihtsalt veel palju valvsam olla tema turnimiste suhtes ja endale aru anda, et ta jätkuvalt on see kass, kes ei oska käppadele kukkuda.
Loomaarst ütles kah, et sihukest eksemplari pole ta veel näinud.
Arvata võib, et mingi sisekõrva kahjustus või midagi muud sihukest.

Aga kadakas seisab endiselt kollaselt.
Huvitav, kui kaua tasub oodata, kas ja millal mõrusool mõjub? Juuli lõpuni? Sügiseni?
Ma tahaks ikka nii loota, et tast asja saab, kuigi praegu on pilt jumala lootusetu.

Need iirised, mille äratrampimise üle ma varem kurtsin, on surnud tõesti. Risoomid on tössid ja pehmed, ei rohelist otsakestki kuskilt. Ja mul on jube kahju. Kuramuse koerad, ütlen ma südametäiega. ja oh, on teisigi ilusaid lilli kadunukd sõtkutud sel talvel. Aru ma ei saa, mis koertel seekord hakkas, et käigurajad oli vaja trampida teistesse kohtadesse, kui muidu. Küllap vist on selles süüdi see eelmisel kevadel kerkinud vaheaed, mis nende territooriumi veel rohkem piiras.

Jah, mul on hirmsasti tarvis umbes hektarit. Võimalusel kaht.

2 kommentaari