Punks paraneb, kadakas mitte

Punks on meil nüüd nädal aega lamanud. Esimesed päevad ei suutnud isegi liivakasti peal käia, mille talle sinnasamasse kõrvale viisin. Aga siis juba vaikselt vinnas ennast ühest kastist teise, kui vaja.
Sõi kuigipalju, jõi. Oli kontaktne, suhtlev. Sellepärast tundus, et midagi eriti hirmsat ei olegi, ainult et liikuda ei tahtnud. Kui sel nädalal kliinikus näitamas käisime, katsus arst ta läbi ja ütles, et luumurde ei ole, aga põrutus oli ilmselt kõva ja parem puus sai kõvema nätaka, nii et sellepärast loom liikuda ei tahagi. Ma ise kartsin veel, et äkki on puus liigesest väljas, aga arsti sõnul ei ole, Punks saab lühiajaliselt selle käpa ka sirgu ajada ja hetkeks sellele toetuda, kuigi liikudes tõmbab selle üles konksu tagasi.
Saime peale valuvaigistid ja antibiotsi, et võimalikke põletikke vältida, ja uus kontakt arstiga on esmaspäeval.
Ja täna kooserdas Punks isegi õue mõnulema. Ju tüdis oma pesas külitamisest ära. Liigub hädiselt, aeglaselt ja tugeva lonkega, aga peaasi, et liikuma sai. Liikus oma pesast kööki, köögist esikusse ja õue, lillepeenrasse päevaliilia puhma alla, kus ta järgnevad 4 tundi ilma uudistas. Siis lonkas puurkuuri ja nuuskis natuke seal, ning kui ta järgmisena mu supipeenrasse vasttärganud salatite ja porknate vahele siirdus, sekkusin mina ning tõin ta sealt süles ära tuppa.
Söötsin loomal kõhu täis ja vaatasin, mis ta edasi teeb — hulluke tahtis trepist üles teisele korrusele minna. Ma ei lasknud. Mõtle, kui kukub jälle.
Aga väga hea, et ta paraneb ja saab terveks. Edaspidi tuleb lihtsalt veel palju valvsam olla tema turnimiste suhtes ja endale aru anda, et ta jätkuvalt on see kass, kes ei oska käppadele kukkuda.
Loomaarst ütles kah, et sihukest eksemplari pole ta veel näinud.
Arvata võib, et mingi sisekõrva kahjustus või midagi muud sihukest.

Aga kadakas seisab endiselt kollaselt.
Huvitav, kui kaua tasub oodata, kas ja millal mõrusool mõjub? Juuli lõpuni? Sügiseni?
Ma tahaks ikka nii loota, et tast asja saab, kuigi praegu on pilt jumala lootusetu.

Need iirised, mille äratrampimise üle ma varem kurtsin, on surnud tõesti. Risoomid on tössid ja pehmed, ei rohelist otsakestki kuskilt. Ja mul on jube kahju. Kuramuse koerad, ütlen ma südametäiega. ja oh, on teisigi ilusaid lilli kadunukd sõtkutud sel talvel. Aru ma ei saa, mis koertel seekord hakkas, et käigurajad oli vaja trampida teistesse kohtadesse, kui muidu. Küllap vist on selles süüdi see eelmisel kevadel kerkinud vaheaed, mis nende territooriumi veel rohkem piiras.

Jah, mul on hirmsasti tarvis umbes hektarit. Võimalusel kaht.

Advertisements

2 kommentaari

  1. Sirje said,

    5. juuni 2013 kell 17:52

    Iiriseid saaks Sääsekõrvalt kingiks päris hulga sorte ja tõesõna, annaks maa ka kaasa, nii umbes 2ha

  2. aidivallik said,

    6. juuni 2013 kell 10:09

    Aitäh, võtaksin meeleldi 🙂 Ja koos maaga.
    Sest selletalvise kogemuse järgi otsustades pole mul oma praegusesse aeda lihtsalt mõtet iiriseid enam üldse hankida, ega midagi muud trampimistundlikku – vähemalt seni, kuni mul on need koerad, või vähemalt seni, kuni oleme veel siin.
    Ma ei osanud oodata, et see krundinaabritega vaheaia tegemine koerte liikumisrajad nii ümber muudab, et korraga on vaja hakata talvel müttama üle lillepeenarde. Varasematel aastatel midagi sellist ei olnud, st mitte sellises ulatuses. Juhuslikke üksikuid õnnetusi ikka oli, aga mitte nii massiliselt.
    Olen nüüd ka teistes peenardes avastanud, mis kõik veel lödid on. Stairway to Heavenist idapeenras olen ka ilma. Ja Thunder Echost.
    Õudne ja masendav.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: