See ei vääri isegi pealkirja

17. juuni 2013 kell 23:39 (Töised asjad)

Mul ei ole öelda mitte midagi head ega ilusat.
Peale selle muidugi, et suure surmaga õnnestus üks “Saladuste” osa valmis kirjutada (kollilugu “Vaimudest jälitatud”), parandused sisse viia ühte vanemasse “Saladuste” loosse, millega juulikuus võttesse minnakse, ja samuti optimeerida ja veidi ümber sättida “Suletud uste” osa “Säästuema” järgmiseks hooajaks.
Suutsin täna töötada tänu sellele, et viimase paari-kolme nädala näo loonud “Klass – elu pärast” totaalse perssekukkumise (vabandust otsekohesuse pärast, aga see on 100% seda väärt) ja ülelaskmise foon (millest kahtlemata ma räägin blogis edaspidi, kui oma infopäringutele kõigist vajalikest kohtadest vastuse olen saanud) hakkas juba veidi tuhmimaks muutuma, nii et tundsin end juba küllalt tugevana selle ignoreerimiseks.
Aga siis tuli “Underiaana” asjus produtsendi meil, mis sisaldas muuhulgas sõnumit nagu “…meie projekt EV 100 raames toetust ei saanud ja suureks üllatuseks osutus üheks valituks hoopis — — — koos looga Underi ja Tuglase armastusest…”
Ma ei jaksa praegu mõelda ega uurida, mis see on, kas dokk või draama, või kas ja kui, siis kust kuradi kaudu see minu stsena/idee/mis iganes asjassepuutuv võis võib-olla lekkida, ja mis nüüd edasi saab ja kas saab.
Ma üldiselt armastan inimesi, aga täna mulle meeldib mängida mõttega, mis tunne oleks sooritada üks mõrv. Või okei, võib-olla mitu.
Õnneks ma tean, et ei hakka seda kunagi järele katsetama. Ja pealegi seda tänast päeva ei ole ka enam eriti palju järel, ning homme on juba homme.