juuli | 2013 | Aidi Vallik avalikult

“Saladused” muutuvadki

26. juuli 2013 kell 20:08 (Muiduelu, Töised asjad)

Just täna sain jälle uudiseid. Seesamune et on ju ennegi siin blogis “Saladuste” formaadi, stilistika ja saatepea ümber vesteldud, ja nüüd tõepoolest asi muutub. Osalt meie tahtsi, aga osalt ka Kanal2 tahtsi.
Meie tahtsi: muutub saatepea ja vahetekstid. Uue hooaja plaan oli igas saates teha 1 realistlik ja 1 tondilugu (sest meile kirjutatakse ka kummituslugusid).
Kanal2 tahtsi: saade muutub pooletunniseks (endise tunni aja asemel) ja igas saates tahavad nemad näha vaid 1 lugu.
See-eest tahavad ka kevadeks uut hooaega. St enam ei ole nii et, sügisel mängitakse uus hooaeg maha ja kevadel korratakse seda. VAID. Kevadel tuleb päris uus 12-saateline hooaeg, á 30 minutit.
Ühesõnaga nüüd ongi segadus, sest sügiseks on juba nagu midagi valmis tehtud ja üles võetud, aga nüüd tuleb hakata lõikama-kleepima, võib-olla juurde filmima jne.
Hea asi on muidugi see, et loo mahamängimise aega hakkab natuke rohkem jääma ja režissööridel on võimalus natuke rohkem ilu ja kunsti teha kui seni.
Nii et. Eks siin septembri lõpust hakkab paistma.

Aga mina siin lõpetasin eile taas ühe lasteraamatu käsikirja. Uhke ja võidukas tunne oli, sest seda oli suhteliselt keeruline teha (ei ole päris selline laste-ilukirjandus, vaid sutsu muu asi). Ei teinud endale, vaid sellepärast, et telliti.
Eks paistab. Rohkem rääkida ei julge. Võib-olla sellepärast kisuvadki asjad metsa poole, et ma muudkui räägin siin, mis ma kõik teen ja mis plaanid on. Aga vanad eestlased teadvad: kõik, mis kaagutad, käib kukele. Äkisti on neil õigus.

Sellest ma ikka võin rääkida, et eile olime ema juures puudeveotalgutel. Koos venna ja vennanaisega müttasime ja vedasime-ladusime. (Huvitav, kas see meie viimane riit kukub ümber jõulude paiku või peale uut aastat?) Pärast puupepri täis ja higised, kütsime veel sauna. Ema praadis lesta ja tegi magustoitu kah. Mustsõstra-mannavahtu. Te ei tea, kui hea see oli.

1 kommentaar

Mis juhtus kevadel “Klassiga. Elu pärast”

24. juuli 2013 kell 13:07 (Töised asjad)

Ma olen saanud oma vastused ja pildi kokku. Mäletate küll, lubasin teilegi siin lõpuks ülevaate anda. Ja väga kokkuvõtlik ülevaade kõlaks nii: tollane projektijuht ja Eesti Ajalehtede kirjastuse vanemtoimetaja Kadi Kaljola, kes 2011. aastal selle töö kirjutamiseks minuga kokkuleppe sõlmis, jättis mind teavitamata, kui projekt tema käest ära läks (leping selle seriaali romaniseerimiseks sõlmiti ERR-i poolt 2012. aasta sügisel ümber kirjastus Tänapäevaga).
Kirjastus Tänapäeval mõistagi minu ees sellega projektiga seonduvalt ühtegi seadusjärgset kohustust ei olnud (ja ka Tänapäeva tööle asunud Kadi ei tegelenud seal enam selle projektiga) ning nemad võisid võtta seda tööd kirjutama kelle uue inimese iganes – ja võtsid Gerda, kes oma jutu järgi neilt nõudis, et mind kindlasti teavitataks, aga nad ei teavitanud.
Nii ma töötasingi teadmises, et kokkulepped peavad, meie seaduse järgi on ka suuline leping leping, ja et projektis ei ole muid muudatusi, kui vaid selle ajaline viibimine selle tõttu, et esimest osa (“Klassi”) alguses kirjutama pidanud inimene katkestas ja tööst loobus ning et siis otsiti tema asemele kedagi teist.
Ja nüüd olid muidugi kõik “suured” puu otsas, kui pauk käis. Eesti Ajalehtede kirjastus on muutunud teiseks kirjastuseks ja väidab, et Kadi Kaljolal polnud ei suuliste ega kirjalike lepingute sõlmimise õigusigi, ERR ilmselt ei teadnudki projekti kirjastamispoolest eriti midagi ja Tänapäevale ja Kadi Kaljolale ei saa ma kah siin seaduse osas midagi ette heita – küll aga inimliku suhtumise, teistega arvestamise ja moraali seisukohast oli viimaste puhul tegemist minu kui autori suhtes kas lihtsalt täieliku hoolimatusega või siis otseselt pahatahtlikkusega (st et miks mul lasti rahumeeli edasi teha tööd, mida nad ei kavatsenud kasutada). Kumb neist, ei ole minu seisukohalt eriti tähtis ja ma ei kavatse selle üle ka pikemalt juurelda.

Nüüd muidugi tuleks rääkida ka sellest, miks mul ei olnud eellepingut. Sellepärast ei olnud, et kirjutamise juures ei olegi kahjuks eellepingud kuigi levinud tava (kuigi ma tunnistan, et peaks olema). Seda ilmselt sellepärast, et liiga tihe lepingutega sekeldamine risustab kirjaniku jaoks eetrit ja raiskab tema mõtteid ja aega. Pealegi ütleb Eesti seadus, et ka suusõnaline leping on leping.
Aga mündil on ka veel teine külg. Nimelt kirjastus tegutseb toimetajate kaudu, kes kirjanikega asju ajavad, kokkuleppeid sõlmivad ja minu kogemuste põhjal sagedasti ka lepinguid allkirjastavad.
AGA. Nagu juhiti mu tähelepanu Eesti Ajalehtede kirjastuse baasil moodustatud uuest kirjastusest: ka vanem- või peatoimetajail ei ole õigust sõlmida lepinguid, ei kirjalikke ega suusõnalisi. Mis on täiesti tõsi. Lepinguid saab allkirjastada ainult vastava äriühingu juhatuse liige. Mingi peatoimetaja tohib lepingut allkirjastada ainult kirjaliku volituse alusel igaks konkreetseks juhuks. Muul juhul on leping õigustühine ega kehti vaidluste korral niikuinii.
Ma ei tea, kes siis, kui ma 2011. aastal oleks Eesti Ajalehtede kirjastusega selle eellepingu sõlminud, selle allkirjastanud oleks? Tahaks tõesti uskuda, et selle Eesti tingimustes väga suure ja arvukate allüksustega korporatsiooni juhatus ise mõne allkirjaõigusliku liikme näol.
Kuigi mõnest teisest kirjastusest on mu sahtlis ka hoopis vastupidised näited olemas – Äriregistris kontrollimise järgi otsustades mõnedki õigustühised, sest on allkirjastatud ilma lepingu lisaks oleva volikirjata ja allkirjaõiguseta töötaja poolt. Õudne lugu!
Sain sellest naljast teada õigupoolest juba mõned head aastad tagasi, kui ilmus mu seni viimane teiste poolt kirjastatud raamat. Siis, kui sain taas kord allkirjaõiguseta inimese poolt allkirjastatud lepingu, küsisin juhatuse allkirjaõigusliku liikme volikirja. Reaktsiooni järgi võis arvata, et olen julgenud nõuda midagi üle mõistuse häbematut ja solvanud kogu selle kirjastuse maapealset eksistentsi.
Soovitan siis nüüd mu lugupeetud kolleegidelgi, kes seni võib-olla olnud sama udupäised kui mina, sellistele asjadele tähelepanu pöörata, igale väljendatud tööpakkumisele nõuda kohe eelleping taha, kui tüütu see ka ei oleks, ja õppida navigeerima Äriregistris.
Ainuke asi, et mul endal oleks kahju oma elu umbuskliku paranoikuna elada, iga ettepanek bürokraatiaga ümbritseda, kulutada oma energiat ja mõtteaega lepinguversioonide lugemisele… Mulle ei meeldi elada kogu aeg enda kaitsmisele mõeldes. Võib-olla on ikka võimalik leida mingi tasakaal usaldavuse, avatuse ja paranoilise kahtlustavuse vahel?

3 kommentaari

Kanateraapia ja polaarekspeditsioon

20. juuli 2013 kell 12:43 (Muiduelu, Töised asjad)

Eile naersime öösel üheni Alo ja Kituga nende terrassil, mõeldes välja oma unistuste kanateraapiatalu. Pakuksime mitmeid erinevaid teenuseid: kana- ja tibumassaaž, munadieet, kukekiremisteraapia, kanakakavannid, kananaha- ja suletooted, reklaami käiksime Kituga tegemas suure maantee ääres, kanasulgedest meisterdatud inglitiivad seljas, või sulisnahksetes kasukates. Kanateraapiatalu vaiksemas otsas oleks kanatantra-ala ja muu vuuduu, meditatsioonid vaikse teraapilise kluugutamise ja kloksumise saatel, kanahingamine ja tervistav nõgese- ja pinnaseteraapia.
Ühesõnaga äriplaan on meil hiilgav 🙂

Vahepeal olen muidugi tööd teinud, ikka sügisesi hooaegu kirjutanud (küll suurte suviste keskendumisraskustega).

Mulle tehti muidu siin vahepeal ka üks päris naljakas ettepanek minna novembris soome-ugri lastekirjanike kongressile Jamali-Neenetsisse. Mul esimese hooga tuli kohe hirm peale, et jumala eest – novembrikuus nädalaks polaarvöötmesse ja Vene transpordisüsteemi ja asjaajamisega, ja jääkarud on seal võib-olla ka, ei, Jeesuke, ei…
Aga siis ma jälle mõtlesin, et kui ma nüüd ei lähe, siis ilmselt polegi mul kunagi elus enam põhjust ja võib-olla ka võimalust sellisesse imelikku kohta reisida. Ja et kui ma omale korralikud talvesaapad ja paksu vatiini peal mantli ostan, siis võib-olla polegi nii kole (kui lennuk kusagil Uuralites või tundra kohal alla ei kuku, eks).
Sest see linn, kus kongress toimub, Salekhard, on otse põhjapöörijoonel ja seal on novembris polaaröö ning keskmiselt 20 kraadi külma. Noh, virmalised on seal tõenäoliselt ägedad, ja visuaalsed efektid meeldivad mulle alati. Äkki viiakse isegi linnast välja nartaga sõitma? Põdrarakendiga ma polegi seni kokku puutunud.
Pealegi seal reisiseltskonnas on peale minu veel teisi toredaid inimesi, teiste hulgas vana sõber Heiki Vilep ja ka Jaanus Vaiksoo, kellega meil omal ajal koos Moskvas käia oli ju väga lahe.

Igatahes viisin oma passi teha ja ütlesin, et sõidan, teen kaasa. Aeroflotist, polaarööst, tundrast ja jääkarudest hoolimata.

2 kommentaari

Heiki näitas oma uut bändi

14. juuli 2013 kell 14:47 (Muiduelu)

Eilne päev oli pidu täis. Kõigepealt käisime mu täditütre sünnipäeval, kus oli tore, ja oleks seal veel kauem olla tahtnud, kui poleks olnud tarvis paari tunni pärast endal külalisi vastu võtta, kontserti orgunnida ja kaasa elada Heiki uuele bändile Blueshound Gambrinos.
Bänd on väga äge, ma olen siiamaani vaimustuses. Naljakas internatsionaalne kooslus. Praegune bassimees on teine kui selles Emajõe Bluusil tehtud videos, lätlane nimelt, ja laulja-klahvimees on juba rida aastaid Tartus elav britt. Ma hõiskaks nende kiituseks veel pikalt, aga et ma olen seda teinud juba eile õhtust saadik, siis pikapeale kisub ehk juba imelikuks.
Aga üldiselt ma olen peaaegu valmis nad jumalateks kuulutama.

Tasub tähele panna, et Heiki mängib siin Oti trummidega. Nendesamade uutega, ja need kõlavad tõesti väga hästi.

See on Emajõe Bluusil tehtud video, kus bassid on veel teise mehe mängida.

Gambrinos koheldi meid taas suurepäraselt.

Selles ilusas-ilusas ämbrikeses oli ilus-ilus härmas karahvin. Sobis natüürmorti imeliselt.

Pärast, kui kolm suurepärast setti oli rõõmsale rahvahulgale ette kantud ja pillid-trummid-tehnika kokku koristatud, läksime meie aeda.
See pilt meeldib mulle kompositsiooni mõttes hästi. Pealkiri võiks olla “Ööd on siin mustad.”

Millalgi kella kahe paiku hakkas peaaegu kogu see kamp Tartusse tagasi sõitma, sest mõnel mehel pidi täna ka veel mäng olema. Täna helistades kuulsin, et nad olla hommikul kuueks ikka ilusti sinna kohale jõudnud.
Tartu on ikka liiga kaugel, jah. Miski võlunipp võiks olla, mis võimaldaks Haapsalu ja Tartu vahelise liikumise kuidagi lihtsamaks teha. Üks pisike teleportatsioon…

2 kommentaari

Power Hit Radio vs Heavy metal never dies

12. juuli 2013 kell 21:27 (Muiduelu)

Elu on põnev. Naabrid on lahedad. Seni suve täitnud Power Hit Radio on saanud vastulöögi: teisel pool aeda heavy metal never dies. See olukord täidab mu põnevusega, sest ega ma ei ässita, aga verd oleks huvitav näha 🙂
Pealegi see viimane muusikavalik meeldib mulle märksa rohkem kui esimene.
(See kõik toimub põhjusel, et linnas on Ameerika iluautode festival ja Alo võtab rohkelt külalisi vastu. Ja homme tulevad meile ka mõned. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et pidu algas eile õhtul, käisime Otiga ka tunniks-paariks seal istumas, ja kui hommikul üheksa paiku ärkasin, märkasin, et pidu teisel pool aeda polnud ilmselt veel lõppenud. Tundub, et lõpebki alles pühapäeval, või siis mängib Alo veel esmaspäeva hommikulgi oma terrassil üksildast tiksuvat kaameli jumalat.

Mul on hea meel seda muusikat kuulda, aga samas mul on hea meel,et meie magamistuba jääb teisele poole ja sinna ei kosta midagi. Ja vahet tegelikult pole, sest lossipargist tulevad siia nagunii korralikud detsibellid. Kuulasin nüüdsama rohides oma aias treve Vennaskonna kontserdi ära. Tasuta.)
Palju komplitseeritum teema on minu jaoks päeviti töötoa akende all kuulatav populaarne tantsumuusika ja hilisõhtused purjus neidude vestlused meessuhete teemadel. Selle vastu aitab muidugi akende sulgemine ja arvutis oma muusika mängimapanemine. Meil on head tihedad aknad. See, et sooja ilmaga võiks õhuke toas liikuda, see on hoopis iseasi. Aga noh. Ma võtan seda kui iseenda halba karmat, sest ega minu naabritel minuga 20 aastat tagasi ka üldse kerge ei olnud. Pealegi kolib Power Hit Radio siit sügisel minema ja taas ootab ees rõõm tutvuda uute üürilistega.
Vanalinna tiheasustuse võlud ja vead. Igav küll ei hakka.
Nüüd ma teen veel tunnikese kirjatööd ja siis lähen vaatan Alo ja Kitu poole, mida naljakat nad veel teevad.

3 kommentaari

Suvevaheajaline

9. juuli 2013 kell 21:24 (Muiduelu)

Mu kallis kollitütar on täiesti hull. Üldiselt on meil koos hirmus lõbus, sest me ripume umbes sada korda päeva jooksul teineteisel kaelas, otsime “patsialuseid” (tegelased tema lapsepõlvemütoloogiast), räägime jaburusi, mõtleme totakaid sõnu välja ja lakume teineteisel meiki näo pealt maha (niimoodi salakavalalt ligi hiilides ja kiire alatu limpsuga). Ja siis me kõdistame ja kiljume. Väga lapsikult.
Ja siis ta sõidab oma süüdimatul moel kümme korda ja pikalt sisse minu tööpäeva, kui tal tuleb taas akuutne vajadus tulla mu töötuppa oma mõtteid valjusti mõtlema ja iseenesega vaidlema — või ka meiega vestlema. Ta tahab õppida näidendeid kirjutama. Ja tema Petra-novellid on jumalikud.
Tänu temale olen ma õhtusööki hakanud tegema taas viisakal kellaajal, umbes kuue paiku või nii (mitte kell kümme või üksteist hilisõhtul). Ta üritab mind endaga kaasa vedada käimas käima ja selgitab mulle mitu korda päevas, et ma ei tohiks nii palju suitsetada (milles tal on kahtlemata õigus). Ta imestab südamest, kuidas me Papaga ilma temata küll hakkama oleme saanud ja mis valemiga ellu jäänud. Ta teab suurepäraselt, kuidas inimene peaks elama, ja oma sõpradega koos olles räägivad nad tervisest.
Ta küpsetab suurepäraseid porgandipirukaid ja vahvleid, aga kasutatud nõude käitlemine on veidi problemaatilisem.
Ta õpib iga päev vabatahtlikult iseõppijate õpikust vene keelt ja küsib mult sellega seoses igasugu asju vene keele grammatika kohta, mida ma ei mäleta. Kergemaks lektüüriks on tal hetkel Zola “Thereze Raquin” prantsuse keeles. Ja üleüldse on meie söögituppa laua peale ilmunud tema kodusoleku ajal igasugu keeltes raamatuid. Sel semestril võttis ta isegi ühe kursuse araabia keelt… lootusega, et kunagi saab seda veel edasi võtta. Ah jaa, ja just täna sai ta (kaug)tööd tõlgina rootsi keele suunal.
(Võib-olla on ta minu kadunud vaarema Lilli reinkarnatsioon, sest ka tema olla osanud palju keeli ja veel vanaduses lugenud raamatuid neljas võõrkeeles. Ja oli ajakirjanik ja õpetaja, puhaku ta rahus.)
Ühesõnaga, väga tore on, kui laps jälle üle pika aja kodus on. Selline soe, pehme ja armastav tunne.

1 kommentaar

Vana Bach ja muud

8. juuli 2013 kell 09:08 (Muiduelu)

Eilsele päevale ja kogu vanamuusikafestivalile pani eilne kontsert ilusa punkti. Käisime Evaga Bachi h-moll missat kuulamas. Kaunis, võimas, suurejooneline, spirituaalne. Ma polnud seda elavas esituses veel kuulnudki. Leidsin YouTube’ist selle missa ka ülesvõetuna, keda huvitab, millega tegu.

Vana Bachiga mul on muidugi natuke omaette teema. Ma ei saa aru, mul on vist midagi viga, aga päris naha vahele ta mulle siiski pugeda ei suuda, erinevalt mõnest teisest suurest ja väiksemast heliloojast. Minusuguse tunde- ja impulssinimese jaoks on tema mõistuslik ja matemaatiline emotsionaalsus vist lihtsalt liiga raskesti tabatav… Nii et suur hingeraputust ma Bachist ei saa, küll aga naudin kõike ülejäänut.

Aga enne seda veetsin mööda Haapsalu linna edasi-tagasi tormates ka üsna meeleoluka päeva: kohtusin Epp-Marias Päikese ja Pilve peatoimetajaga, arutasime üht tulevase lasteraamatu asja, võtsime mõne klaasi valget veini. Pärast kohtusin oma perekonna ja Evaga eesmärgil koos välja sööma minna, aga sattusime silmitsi huvitava situatsiooniga: kõik vanalinna söögikohad olid rahvast täis ja me ei mahtunud kuskile ära! Soffasse oleksime mahtunud, istusime juba terrassil laua tagagi, aga siis tuli kena poiss ja ütles, et nad panevad kohe kinni ja köök enam ei tööta. Tere-tore, ma ütlen, linn oli näljaseid inimesi umbselt täis, kes uste taga tammusid ja üritasid kuskile laudade taha saada – ja nemad panevad sellises situatsioonis, soojal suvepäeval kell 17 end lihtsalt kinni?!
Lõpuks sõitsidki Ott ja Mari minema, sest pidid maale sauna minema, ja minul ning Eval õnnestus end kahekesi Müüriäärde pressida.

Mis mul läinud nädalast veel rääkimata jäi, oli, et Ott sai kätte oma Triibiku-raamatu honorari (illustratsioonide eest) ja läks ostis endale uued trummid nende asemele, mis ta paar aastat tagasi maha müüs. Ma ütleks, et põnts põllumajanduses küll, aga hea, et vaevast lahti sai. Selle eest on mees nüüd õnnelik ja rahul, trummid on hea hääle ja kauni välimusega. Nimelt sellised.

Ja siis ilmus Läänlases mu järjekordne arvamuslugu, mis sai tõuke paarist tööturult laekunud uudisest ja ühe õppejõu avalikult avaldatud pahameelest tudengite ellu- ja töössesuhtumise üle.

Seda ka, et mu kukekannus vasaku kanna all on taas elule tõusnud, st hakkas mind eile õhtust taas kiusama. Esimest korda see tegi niisugust nalja läinud talvel, aga siis sain võimlemise ja külmapatarei (vanad eestlased kasutasid selleks kirvetera) otsas tallamisega sellest ikka jagu. Ehk seekordki.

1 kommentaar

Klots mängis Muhumaal

6. juuli 2013 kell 22:55 (Muiduelu, Uncategorized)

Olen väsinud, kuid rõõmus ja rahul.
Ma ütlen ausalt, et niisugust pummelungi nägin oma silmadega viimati umbes oma 27. eluaastal või midagi. Ja kohutavalt lõbus oli.
Klots tegi pika, 4-tunnise esinemise, ja seda sellepärast, et rahvas sulas väga aeglaselt. Kohe VÄGA aeglaselt, aga kui lõpuks vedama sai, siis enam pidama ei saanud ja klotsid tegid ühe pika ploki veel kõige otsa ning poolde öösse mängis ja laulis veel Anto üksi lõõtsaga edasi. Tünnisaun tossas, paljad inimesed jooksid õue peal ringi, sihuke sirtaki käis öösel seal taluõue peal et hoia ja keela.
Üldiselt on siiski nii, et 60 kraadi tünnisaunale sisse kütta ja siis meelitada Mäksi sinna sisse hüppama, et keedumune saada, ei pruukinud olla kõige parem mõte, aga selle eest jube naljakas.
Roppude laulude festivali idee kiidan heaks.
Öösel saime 2 – 3 tundi magada ja hommikul läks kõik samas vaimus edasi. Öisest laulmisest oli mu hääl küll natuke ära alguses, aga peagi sai parem. Eriti kui Anto telgist välja roomates ühe esimese asjana jälle lõõtsa lahti tõmbas. “Nõianeitsi” ajal tantsisime juba jälle, kes riides, kes ilma.
Ja siis ma mõtlen, et kas selle veinibussi mõte oligi, et alguses müüa ja siis niisama kõik ära juua, või oli see teine etapp siiski õnnetus?
Ott oli pahane, sest ta ei saanud meid kuidagi minema sealt taluõue pealt. Aga ta käitus nagu oskuslik klassijuhataja ega lasknud ka jõululauludest end pehmeks teha.
Ka tagasiteel autos ei saanud me lõõtsa ja lauluta.

Need muhulased on üks lõbus rahvas, ma ütlen. Ma läheks teinekord veel nende juurde pidu pidama. Eriti koos klotsidega.
Aitäh Jaanale ja tema sõpradele.
Aitäh Mairele, kes Leisist kohale sõitis Klotsi kuulama ja minuga kokku saama. Mul oli selle üle väga, väga hea meel.
Ja Anto, palun helista meile ja räägi, kuda sul seal Lihula bensukast edasi kulges, pärast seda kui me su sinna maha panime koos kottide ja lõõtsadega. Ma olen asjaolusid arvestades justkui veidi mures, kas sa ikka jõudsid kompleksselt kogu selle kaadervärgiga Pärnusse.

Siin on videvikukontsert ilusti ja viisakasti alanud:

Siin on ka veel selline algul-ei-saa-vedama-meeleolu.

Aga nagu ma ütlesin, hiljem oli täisvärk. Lihtsalt Ott ei taha mul lasta hiljem fotokaga tehtud videot ja natuke viltuseid pilte avalikult välja panna, ja ma usun: tal on õigus.

3 kommentaari

Aktiivselt ja seltskondlikult

5. juuli 2013 kell 00:37 (Aed, Muiduelu)

Nüüd on iga õhtu lõppenud mõttega, et peaksin blogima, sest tegevust on palju ja aktiivset sahmerdamist sõprade seltsis. Aga kogu selle aktiivsuse kurbloolus seisneb selles, et blogimise jaoks ei kipu siis eriti aega jääma. See on umbes seesama, miks ma oma nooremas elueas olen olnud väga halb päevikupidaja ja katsed seda teha on enamasti lõppenud fiasko ja arusaamisega: kui midagi toimub, millest kirjutada tasuks, siis ei ole aega kirjutada; aga kui parajasti ei toimu, siis kipub päevikulehekülgi täitma mõttetu hala ja ving.
Pärast jaanipäeva on üldiselt olnud nii, et Haapsallu neuroloogiahaiglasse saabus ravile Eve, kes sai siit haiglast hunniku kummalisi ning huvitavaid elamusi ja kelle raviprotseduuridest ülejäävat aega püüdsin sisustada. See on ka minu õhtud teinud ootamatult seltskondlikuks. Millal ma näiteks enne seda viimati Haapsalu raudteejaama perroonil maas istudes üle serva jalgu kõlgutasin ja õlut jõin?
Üks õhtu teda neurokasse tagasi viies astusime pärast läbi Sadama 5-st ja nõnda kohtusin ootamatult Ivari paljuräägitud, lausa mütoloogiliseks muutunud Jordaania sõbraga, kes oma naisega oli Haapsalust läbisõidul (umbes marsruudil Amman – Kärdla – Jõgeva). Väga tore oli, tegelikult isegi natuke müstiline elamus näha inimest, kellest on mulle aastaid ainult räägitud ja räägitud. Mõnes mõttes nagu ahhaa-elamus: ei või olla, ta ongi päriselt olemas!
Ja siis üks õhtu me grillisime Kerstiga ja lappasime südaööni pabereid ja kirju, et ühe mu sellekevadise suure jama asjus juriidiliselt mingi pädev pilt paika saada.
Tötsu käpp sai koleda mädahaiguse, aga seda te juba teate, ja tänaseks on ta viisakasti pasteedikullikese sees antibiootikume söönud, haav on kuiv ja ilus ja paraaneb.
Tuli Tartust Eva vanamuusikafestivalile, käisime Evet kaasa haarates avakontserdil The Tallis Scholarsit kuulamas. Puha inglise renessanss ja polüfoonia ja imekaunis ja ülivirtuoosne.

Oleme ka lihtsalt meie aias lebotanud ja seda sooja suve endale kontidesse lasknud.
Mina, muide, olen see inimene, kes nüüd, juuli algul, taipas lõpuks ka oma daaliad ja begooniad pottidest välja peenrasse istutada. Ausalt, ma ei tea, kuidas mul kõige sellega tänavu niimoodi venib.
Aga homme lähen koos KLotsiga Muhumaale Vanatoa turismitallu, neil on seal esinemine ja mina sõidan puhtalt lõbu pärast kaasa. Ma tahan nimelt nautida olukorda, kus Mari on kodus ja jälle on tema näol olemas, kelle hoole alla ööseks koerad jätta… nii et meie Otiga saame üsna erakorraliselt ööseks kodust ära jääda. Küllap Mari saab hakkama nii koerte kui Evaga 🙂

1 kommentaar

Tädi Tötsul tõbi külas

1. juuli 2013 kell 15:59 (Kallid loomad)

Just on Missu oma kukkumisest paranenud ja lonkaminegi lõpuks kadunud, kui järgmiseks õnnestus tädi Tötsul omale käpa peale kole haav hankida.
Algas nagu tavaline hotspot, märg nahapõletik, ja vastavalt seda asja ka kohtlesin – hakkasin suhteliselt muretuna tavapärast salvi peale määrima ega mõelnudki selle peale rohkem eriti, sest eks see salv ole ju alati aidanud, nii et mõne päevaga on asi unustatud. Aga seekord oli tegemist mingi muu ja jubedama infektsiooniga, mis ootustele vastupidiselt ja ravimisest hoolimata aina laienes, kuni eile kupatasime kullakese autosse ja käisime arsti juures ära.
Nüüd on meie Tötsu selline.

Roheline asjandus ta käpa paljaks pügatud osa peal on miski ravum, mis näeb välja nagu briljantroheline, aga päriselt ei ole seda (vähemalt mitte tervenisti). Ja infektsioon oli organismis üsna üldine – kui loomaarst talle kõrva vaatas, siis ütles ka oi-oi-oi ja järgnenud pooletunnise kõrvarookimise kõigus tõi sealt lagedale igasugu erinevaid eritisi.
Igatahes nüüd on tädi Tötsu kaheksapäevasel antibiootikumikuuril ja viiepäevasel kodusel kõrvamenetlusel.

Kole kahju oli eile temast – ta oli kõik see poolteist tundi arsti juures väga tubli ja vapper, ei rabelenud, ei kurjustanud ega urisenud ega üritanud kedagi naksata (oli ju ilma suukorvita, sest tal polegi seda), püsis paigal, kui käskisin, kui arstitädi tal haige koha pealt karvu ajas, puhastas ja ravis. No ta lihtsalt oli nii eeskujulik ja kannatas kogu selle tunniajase rappimise välja nagu kangelane… kuigi võis silmaga näha, kui valus ja paha ta jaoks see kõik oli. Saba sorgus ja kõrvad longus ja valu ja hirm silmades. Vaesekene.
Aga nüüd läheb kindlasti paremaks. Saame tervise tagasi jälle.

Muidu jõudsin taas nibin-nabin oma juunikuu töödega joonele ja kuu viimasel kuupäeval viimased jupid ära saadetud koos aruandega. Väga raske oli see kuu tööd teha, tegelikult see oligi ainult üks julm enesesundimine need viimased paar nädalat.

Eks nüüd juulis vast saab ikka jälle energia ja entusiasmi tagasi ja kuidagi järje peale ehk.

2 kommentaari