Aktiivselt ja seltskondlikult

Nüüd on iga õhtu lõppenud mõttega, et peaksin blogima, sest tegevust on palju ja aktiivset sahmerdamist sõprade seltsis. Aga kogu selle aktiivsuse kurbloolus seisneb selles, et blogimise jaoks ei kipu siis eriti aega jääma. See on umbes seesama, miks ma oma nooremas elueas olen olnud väga halb päevikupidaja ja katsed seda teha on enamasti lõppenud fiasko ja arusaamisega: kui midagi toimub, millest kirjutada tasuks, siis ei ole aega kirjutada; aga kui parajasti ei toimu, siis kipub päevikulehekülgi täitma mõttetu hala ja ving.
Pärast jaanipäeva on üldiselt olnud nii, et Haapsallu neuroloogiahaiglasse saabus ravile Eve, kes sai siit haiglast hunniku kummalisi ning huvitavaid elamusi ja kelle raviprotseduuridest ülejäävat aega püüdsin sisustada. See on ka minu õhtud teinud ootamatult seltskondlikuks. Millal ma näiteks enne seda viimati Haapsalu raudteejaama perroonil maas istudes üle serva jalgu kõlgutasin ja õlut jõin?
Üks õhtu teda neurokasse tagasi viies astusime pärast läbi Sadama 5-st ja nõnda kohtusin ootamatult Ivari paljuräägitud, lausa mütoloogiliseks muutunud Jordaania sõbraga, kes oma naisega oli Haapsalust läbisõidul (umbes marsruudil Amman – Kärdla – Jõgeva). Väga tore oli, tegelikult isegi natuke müstiline elamus näha inimest, kellest on mulle aastaid ainult räägitud ja räägitud. Mõnes mõttes nagu ahhaa-elamus: ei või olla, ta ongi päriselt olemas!
Ja siis üks õhtu me grillisime Kerstiga ja lappasime südaööni pabereid ja kirju, et ühe mu sellekevadise suure jama asjus juriidiliselt mingi pädev pilt paika saada.
Tötsu käpp sai koleda mädahaiguse, aga seda te juba teate, ja tänaseks on ta viisakasti pasteedikullikese sees antibiootikume söönud, haav on kuiv ja ilus ja paraaneb.
Tuli Tartust Eva vanamuusikafestivalile, käisime Evet kaasa haarates avakontserdil The Tallis Scholarsit kuulamas. Puha inglise renessanss ja polüfoonia ja imekaunis ja ülivirtuoosne.

Oleme ka lihtsalt meie aias lebotanud ja seda sooja suve endale kontidesse lasknud.
Mina, muide, olen see inimene, kes nüüd, juuli algul, taipas lõpuks ka oma daaliad ja begooniad pottidest välja peenrasse istutada. Ausalt, ma ei tea, kuidas mul kõige sellega tänavu niimoodi venib.
Aga homme lähen koos KLotsiga Muhumaale Vanatoa turismitallu, neil on seal esinemine ja mina sõidan puhtalt lõbu pärast kaasa. Ma tahan nimelt nautida olukorda, kus Mari on kodus ja jälle on tema näol olemas, kelle hoole alla ööseks koerad jätta… nii et meie Otiga saame üsna erakorraliselt ööseks kodust ära jääda. Küllap Mari saab hakkama nii koerte kui Evaga 🙂

1 kommentaar

  1. Tädi Eve said,

    29. juuli 2013 kell 17:25

    Pillergoonid ja pujengid!


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: