Vana Bach ja muud

8. juuli 2013 kell 09:08 (Muiduelu)

Eilsele päevale ja kogu vanamuusikafestivalile pani eilne kontsert ilusa punkti. Käisime Evaga Bachi h-moll missat kuulamas. Kaunis, võimas, suurejooneline, spirituaalne. Ma polnud seda elavas esituses veel kuulnudki. Leidsin YouTube’ist selle missa ka ülesvõetuna, keda huvitab, millega tegu.

Vana Bachiga mul on muidugi natuke omaette teema. Ma ei saa aru, mul on vist midagi viga, aga päris naha vahele ta mulle siiski pugeda ei suuda, erinevalt mõnest teisest suurest ja väiksemast heliloojast. Minusuguse tunde- ja impulssinimese jaoks on tema mõistuslik ja matemaatiline emotsionaalsus vist lihtsalt liiga raskesti tabatav… Nii et suur hingeraputust ma Bachist ei saa, küll aga naudin kõike ülejäänut.

Aga enne seda veetsin mööda Haapsalu linna edasi-tagasi tormates ka üsna meeleoluka päeva: kohtusin Epp-Marias Päikese ja Pilve peatoimetajaga, arutasime üht tulevase lasteraamatu asja, võtsime mõne klaasi valget veini. Pärast kohtusin oma perekonna ja Evaga eesmärgil koos välja sööma minna, aga sattusime silmitsi huvitava situatsiooniga: kõik vanalinna söögikohad olid rahvast täis ja me ei mahtunud kuskile ära! Soffasse oleksime mahtunud, istusime juba terrassil laua tagagi, aga siis tuli kena poiss ja ütles, et nad panevad kohe kinni ja köök enam ei tööta. Tere-tore, ma ütlen, linn oli näljaseid inimesi umbselt täis, kes uste taga tammusid ja üritasid kuskile laudade taha saada – ja nemad panevad sellises situatsioonis, soojal suvepäeval kell 17 end lihtsalt kinni?!
Lõpuks sõitsidki Ott ja Mari minema, sest pidid maale sauna minema, ja minul ning Eval õnnestus end kahekesi Müüriäärde pressida.

Mis mul läinud nädalast veel rääkimata jäi, oli, et Ott sai kätte oma Triibiku-raamatu honorari (illustratsioonide eest) ja läks ostis endale uued trummid nende asemele, mis ta paar aastat tagasi maha müüs. Ma ütleks, et põnts põllumajanduses küll, aga hea, et vaevast lahti sai. Selle eest on mees nüüd õnnelik ja rahul, trummid on hea hääle ja kauni välimusega. Nimelt sellised.

Ja siis ilmus Läänlases mu järjekordne arvamuslugu, mis sai tõuke paarist tööturult laekunud uudisest ja ühe õppejõu avalikult avaldatud pahameelest tudengite ellu- ja töössesuhtumise üle.

Seda ka, et mu kukekannus vasaku kanna all on taas elule tõusnud, st hakkas mind eile õhtust taas kiusama. Esimest korda see tegi niisugust nalja läinud talvel, aga siis sain võimlemise ja külmapatarei (vanad eestlased kasutasid selleks kirvetera) otsas tallamisega sellest ikka jagu. Ehk seekordki.