Suvevaheajaline

Mu kallis kollitütar on täiesti hull. Üldiselt on meil koos hirmus lõbus, sest me ripume umbes sada korda päeva jooksul teineteisel kaelas, otsime “patsialuseid” (tegelased tema lapsepõlvemütoloogiast), räägime jaburusi, mõtleme totakaid sõnu välja ja lakume teineteisel meiki näo pealt maha (niimoodi salakavalalt ligi hiilides ja kiire alatu limpsuga). Ja siis me kõdistame ja kiljume. Väga lapsikult.
Ja siis ta sõidab oma süüdimatul moel kümme korda ja pikalt sisse minu tööpäeva, kui tal tuleb taas akuutne vajadus tulla mu töötuppa oma mõtteid valjusti mõtlema ja iseenesega vaidlema — või ka meiega vestlema. Ta tahab õppida näidendeid kirjutama. Ja tema Petra-novellid on jumalikud.
Tänu temale olen ma õhtusööki hakanud tegema taas viisakal kellaajal, umbes kuue paiku või nii (mitte kell kümme või üksteist hilisõhtul). Ta üritab mind endaga kaasa vedada käimas käima ja selgitab mulle mitu korda päevas, et ma ei tohiks nii palju suitsetada (milles tal on kahtlemata õigus). Ta imestab südamest, kuidas me Papaga ilma temata küll hakkama oleme saanud ja mis valemiga ellu jäänud. Ta teab suurepäraselt, kuidas inimene peaks elama, ja oma sõpradega koos olles räägivad nad tervisest.
Ta küpsetab suurepäraseid porgandipirukaid ja vahvleid, aga kasutatud nõude käitlemine on veidi problemaatilisem.
Ta õpib iga päev vabatahtlikult iseõppijate õpikust vene keelt ja küsib mult sellega seoses igasugu asju vene keele grammatika kohta, mida ma ei mäleta. Kergemaks lektüüriks on tal hetkel Zola “Thereze Raquin” prantsuse keeles. Ja üleüldse on meie söögituppa laua peale ilmunud tema kodusoleku ajal igasugu keeltes raamatuid. Sel semestril võttis ta isegi ühe kursuse araabia keelt… lootusega, et kunagi saab seda veel edasi võtta. Ah jaa, ja just täna sai ta (kaug)tööd tõlgina rootsi keele suunal.
(Võib-olla on ta minu kadunud vaarema Lilli reinkarnatsioon, sest ka tema olla osanud palju keeli ja veel vanaduses lugenud raamatuid neljas võõrkeeles. Ja oli ajakirjanik ja õpetaja, puhaku ta rahus.)
Ühesõnaga, väga tore on, kui laps jälle üle pika aja kodus on. Selline soe, pehme ja armastav tunne.

Advertisements

1 kommentaar

  1. Tädi Eve said,

    29. juuli 2013 kell 17:21

    Tervisi väiksele armsale lapsele, kes tõepoolest küpsetab väga häid vahvleid ja on nii intelligentne, et hetkeks kaob peaaegu see muidu nii kindel veendumus, et no need t ä n a p ä e v a noored juhivad maailma täitsa kindlalt hukka.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s