Mõtteid pidi minevikus

Mulle saadeti eile selline foto.
raeveskil vist 1921

Istuv mees on väga tõenäoliselt mu vanavanaisa Ferdinand Gustel (eestistatud Rajavere) ja laps tema süles minu vanaonu Ilmar, kes talvel 1941/1942 Venemaal tööpataljonis oma elu jättis ja keda ma tunnen ainult mälestuste ja päevapiltide kaudu. Erinevate ülesvõtetega võrreldes ma usun, et see foto siin on tehtud 1921. aaastal, kui vaarisa Raeveskil usinasti ehitas.
Mu vaarisa ostis Vändra vallas Raeveski talu 1912. aastal, olles ametilt Vändras õigupoolest õpetaja ja koolijuhataja, ja jäi sellest ilma 1936-ndal majanduskriisi järellainetes ja temast mittesõltuvate asjaolude kokkusattumisel. Minu vanaisa ja praegu veel elus vanaonu ja vanatädi sündisid ja kasvasid seal üles ja meenutused lahkumisest Raeveskilt kõlasid veel minu lapsepõlves nagu paradiisist väljaheitmine. Rae ja Raeveski järgi on isegi Gustelite nimi Rajavereks eestistatud. Oli mingi põhjus, miks päris talu nime ei tohtinud võtta, sestap muudeti veidi.
Raeveski on niisiis meie perekonnaloos üks sellistest ürgkodudest, mis jääb legendiks ja tundub pealekasvavatele põlvkondadele lõpuks üha enam vaid müüdina. Ma ei ole kunagi seal käinud, aga sellest hoolimata tunnen, et olen sellega seotud. Seal toimus mu vaarisa suur, 24 aasta pikkune loomislugu.
Ja jälle ma mõtlen: kui hea, et ta sellest ka oma mälestustes pikalt kirjutas. Mõned katkendid:

“Parandasin paisu ära. Otsustasin politsei heatahtlikkust ära kasutada ka suuremate parandustööde läbiviimiseks. Jõuandjateks mu tööstusele olid kaks vesiturbiini. Need olid külasepa ehitatud primitiivsed riistapuud. Iseäranis nõrk oli jahuveski turbiin. Otsustasin need turbiinid ühe suurejõulise moodsa turbiiniga asendada. Üks Ameerika Ühendriikide turbiinide vabrik reklaamis Eestis oma Samsoni-tüüpi turbiini. Mulle meeldis seda tüüpi turbiin oma tugeva massiivse ehituse pärast. Tegin vabriku esindajaga ostulepingu ära. Turbiin andis Raeveski paisu kõrguse juures 54 hobujõudu ja maksis Peterburi sadamas kolm tuhat rubla. Veokulud Peterburist Raele tegid välja ligikaudu ükssada rubla. Maksmistingimused olid küllaltki soodsad: ostulepingu sõlmimisel laksin ära üks tuhat rubla, kaks tuhat rubla jäi võlga vekslite kindlustusel. Pool võlgujäänud summast, üks tuhat rubla, olin kohustatud tasuma suvel 1914, teine pool suvel 1915. Vekslid paigutati Vene-Ameerika panka Peterburis, kus nad tulid välja lunastada. Ühe neist lunastasin välja veel enne sõja algust, teine tuhande rublane veksel jäigi välja lunastamata. Sõja algul pandi riigis maksma moratoorium, enamlik revolutsioon hävitas Vene-Ameerika panga ja ühes pangaga ka minu veksli. Selle tasumist ei ole mult keegi enam nõudnud.
Turbiini kohalepaigutamise tööd venisid aga pikemale, kui olin arvestanud. Turbiini alusmüüri ja veejuurdevoolu -äravoolukanali ehitamiseks tuli jõe põhi kahe meetri sügavusele välja kaevata. See oli raske ja aeganõudev töö. Jõe põhi koosnes eriti kõvast konglomeraadist, mis tuli kangide ja kirkadega ja kärudega jõe kaldale kärutada. Ikka ja jälle kippus vesi takistusi tegema. Ma olin küll ehituskoha hädapaisuga ümber piiranud,m kuid vesi imbus läbi igasugusest tõkkest, kõige rohkem jõe põhjast. Olin laenanud Türi Puupapivabrikult suure pumba ja kusagilt lokomobiili, pumpasime aurujõul ööd ja päevad, vett, et oleks võimalik tööd jätkata. Need tööd läksid mulle rohkem maksma kui turbiin. Väga halb oli see, et tööd pikale venisid Oli hädaoht olemas, et ma enne talve tulekut lõpuni ei jõua.”

Aga turbiin oli vaid algus. Nagu ma ütlesin, see oli 24 aasta pikkune loomislugu.
“Nagu eespool mainisin, ehitasin ümber oma elumaja, selsamal 1919 aastal püstitasin uue maja tööliste korteriteks. Mu vend oli toonud Sindi vabrikust terve villatööliste perekonna, Jakob Klaseni kahe täisealise pojaga, Hermani ja Pauliga. Peale nende kahe oli perekonnas veel kolm alaealist last. Selle seitsemeliikmelise perekonna oli ta korterisse pannud väikesesse tuppa kaupmees H. Rõõmussaare majja. Kas oli vana Klaasen haiguse Sindist kaasa toonud või sai ta selle kitsas üürikorteris, kuid 1919.a. suvel suri ta tiisikusse. Aasta hiljem suri ta noorem poeg Paul samasse haigusesse. See sundis mind kiires korras käsile võtma tööliste korterite ehitamise.
Tööliste maja ehitamise viisin lõpule sügisel 1919. Majas oli kaks kolme-, kaks kahetoalist korterit. Neist korteritest veel ei piisanud, sellepärast ehitasin järgmisel aastal kahekorruselise maja kuue korteriga. Väga suurt vajadust viimase maja ehitamiseks ei olnud, ajendiks oli siin peaasjalikult soov paigutada raha kindla väärtuse alla. Mul ei olnud usku eesti marga kursi püsivusse.
Otsustasin oma talu seada eeskujulikku korda ja vaba raha selleks kulutada. Harisin kakskümmend viis riiavakamaad metsaalust kännastikku põlluks, asutasin puuviljaaia saja viljapuuga ja paljude marjapõõsastega, alustasin ka põldude torustamist, lasin valmistada vajalikud plaanid ja koostada eelarve, ühe neljandiku kavatsetud plaanist jõudsin teostada, jõudsin torustada puuviljaaia maa-ala ja elumajade ligemad põllud.
Põllutorude valmistamiseks ehitasin telliste- ja põllutorude tööstuse, ostsin põllutorupressi, jõuandjaks traktori. Savitööstuse asutamiseks, peale mu oma tarviduse, andis tõuke ka Asutava Kogu poolt vastu võetud maaseadus. Rüütlimõisad jagati taludeks, mida hakkasid valdavas enamuses majandama endised mõisatöölised. Algas vilgas taluhoonete ehitamine, vajati telliseid. Ka nõudmine põllutorude järele näitas tõusu.
Vabariigi valitsus aitas põllumeestele maamajapidamisel kõigiti kaasa: plaanide valmistamiseks ja eelarvete koostamiseks loodi asjatundjatest eriline kaader, Eesti Maapank andis maaomanikele tööde läbiviimiseks pikaajalist odavat laenu. Raeveski ümbruses ei olnud ligidal ega kaugel savitööstust, oli aga ette näha, et telliseid tulevikus mul Rael palju tarvis läheb: majandushooned olid puust ja vanad, iseäranis veski ja villavabrik, need tulid ligemas tulevikus uued ehitada. Kavatsesin nad ehitada tellistest. Niisugused olid põhjused, mis mind sundisid savitööstust üles ehitama.”

1961. aastal, kui mu vanaisa olla seal korraks lapsepõlvekodu vaatamas käinud, olnud elu- ja abihooned ning veski ise peaaegu varemeis. Nüüd sain kirjavahetusest teada, et veski ja seda ümbritsenud hoonestus lammutatudki 1970-ndail. Mingil ajal pärast sõda on ometi tehtud veel see pilt:
Raeveski

Talu uus omanik põgenenud punaste eest minema, talu ja veski läksid kolhoosile, ja saan aru, et alles paarikümne aasta eest, 90-ndate hakul erastamise käigus leidis uue omaniku.
Kirjavahetuses teatati mulle ka, et Raeveski on praegu müügis. Talusüdameks siis uus (hahaa – “uus”!) 1936. aastal tollase uue omaniku poolt ehitatud (nagu mulle vanaonu ütles) väike elumaja.
Oleks mul praegusel hetkel oma maja maha müüdud, siis ma pean tunnistama, et… kiusatus oleks. Aga mõistusega ma saan aru, et eks see oleks müüdi ja muinasjutu järele jooksmine. Liiga kauge nii Tartust, Haapsalust, Pärnust kui Tallinnast.
Ja nagunii broneeritud, jumal tänatud.
Aga hirmus ilus ikkagi.
1_3_36978707

Advertisements

Mis möll siin jälle käis

Haapsalus oli Augustibluus ja kombineerus Oti 40. sünnipäevaga, mis tegi kõik peadpööritavalt kaootiliseks ja samas kohutavalt naljakaks. Abikaas ignoreeris mu ettepanekut sõpradega tähistada neljapäeval, et siis reedel saaks pühenduda bluusile ja tehnika vedamisele (sest Heiki Blueshound pidi reedel Gambrinos mängima taas Klotsi tehnika + Oti trummidega) ja võimalikule pillimeeste majutamisele. Sellest tulenevalt läkski reedel kõik nii segaseks ja pööraseks, nagu ma ette aimasin.
Neljapäeval igatahes tegin süüa, ja jätkasin seda tegevust veel reede pärastlõunani. Sõpradega hakkasime istuma lausa enne kukke ja koitu või noh, umbes kella kolme ajal – et lugupeetud sünnipäevalaps võiks millaski seitsme paiku irduda kontserttehnilisi ülesandeid täitma.
Tõeliselt naljakaks hakkas aga kiskuma õhtu poole, esiteks siis, kui tartlased teatasid, et Blueshound siiski vajab meie pool öömaja – siin kohatud festivaliõhustik ei lasknud neil piirduda kahe mängu ja nobeda tagasisõiduga. Millest ma saan muidugi väga hästi aru, ja tegelikult oli see taas see kord, kus saab ütelda: ma ju ütlesin.
See Augustibluusi festivaliõhustik on üldse selline eriline, see kohiseb ja rullub üle linna nagu issandast eluküllusega õnnistatud soe laine. See on lõhnad ja kohin ja aedadest ning kontserdipaikadest kaugele kostvad pillihääled, meeleolu ja rõõm ja kõik see muu värk, miks ma armastan Augustibluusi juba 20 aastat, isegi nüüd veel, kui publiku arv põrutas juba üle 10 000 piiri. Selle juurest ei ole võimalik öö hakul lihtsalt niisama minema sõita.
Ühel hetkel me liikusime meie aiast Gambrinosse sünnipäevalapsele ja Blueshoundile järele, ning ma näen rõõmuga, et Heiki on sellest kontserdist You Tube’i ka põguse kokkuvõtte paigutanud:

Ja pärast liikusime veel siin ja seal, kuni taas meie aeda maha prantsatasime koos Klotsi ja Blueshoundiga ja osaga nende tänulikust publikust. Edasi kippusid Otil närvid läbi minema, sest meie püha üritusega läks umbes nii, nagu ühes nõukaaegses multikas pulma sattunud hundil peolaua all: teataval hetkel tahavad pillimehed taas haarata oma pillid ja laulma hakata.
“Natuke võiks ikka üürata!” sai läbivaks lööklauseks, kuni Ott väsis meid keelamast, võttis kella kolme paiku oma unerohu sisse ja palus, et kui üürgama hakkame, siis kusagil mujal kui meie aias.
Siis siirdusime mõningaid pille kaasa võttes üürgama ja lõbutsema Krahviaia kõige kaugemasse ja hüljatumasse nurka, kust elumajad jäid võimalikult kaugele.
Ning pärast seda jõudsime veel isegi kultuurimajas järelpeolt läbi käia, kus oli isegi lava ja võimendus mõne meie seltskonnas ikka veel esinemisnäljas lõvi jaoks.
Igatahes koju tagasi jõudsin umbes pool seitse hommikul, ja tänud Louiele, kes ainsana veel kambas lõpuks ärkvel püsis, minuga koos tagatrepil üle tara tõusvat päikest tervitas ja aitas mul aiast meie peo jäljed ära koristada.
Ning… juba üheksast äratasid meid puukuuri eest kostvad reipad kitarrihelid Ivari sõrmede alt (kes ühena vähestest oli magama irdunud umbes samal ajal kui Ottki).
Laupäeval sõitis Klots Hallistesse korporatsiooni suvepäevadele mängima, ja mina veetsin taas terve õhtu süüa tehes, sest pühapäeval oli plaanis pidu sugulastele. Lõuna-Eesti lahkus meie majapidamisest Tartu suunas ja nii ma hakkisin järgmise päeva kartulisalatit pühas üksinduses, pärani valla akendest ja ustest kostva rõõmsa festivalikohina ning Alo aias toimuva järel-järelpeo atmosfääris. Ilus oli.
Pühapäeva hommikul ärkasin ja märkasin, et Ott on mingi kell öösel Hallistest tagasi jõudnud. Ei äratanud teda, mul oli nagunii veel suupisteid veeretada ja salatisse koored sisse segada ja kooki küpsetada. Kuid mind üllatas, et lõõtsmooniku-Anto meil kuskil ei vedelenud – oli ju kokkulepe, et pärast Hallistet tuleb Otiga meile öömajale. Kuid nojah, Antot teades… tema teele võib alati ette tulla igasuguseid asju, nii et ma ei muretsenud. Tegin oma perenaisetööd ja tundsin end hästi.
Nii 11 paiku kriiksus värav ja rõõmurull ilmus kohale, kurtes, et on ära kaotanud ühe oma lõõtspilli, rahakoti ja mobiiltelefoni, aga et ta peab mõne tunni magada saama, enne kui otsima läheb. Viskas töötoa sohvale ja uinus. Mõistetav ka, sest kella viiest õhtupoolikul pidi ta juba ühel Tallinna juubelil lõõtsa mängima. Ainult et…
Järgnesid huvitavad tunnid koodnimetusega “leida üles Anto lõõts ja asjad”.
Ja ma pean ütlema, et Haapsalu on imepärane linn, ja ka inimeste kulgemised ning issanda teed on siin imetabased. Lõõts ja asjad said leitud, raha oli alles, kõik sai korda, Anto Tallinna poole teele ja meie sugulastega Oti sünnipäeva pidama. Hurraa.
Ja teate, sugulased on meil ka väga toredad. Mis siis, et nendega ei juhtu niisuguseid eriskummalisi asju nagu meie sõprade ja hullude pillimeestega.
Eile oli väsimus nagu vatt ümber. Kuidagi suutsin läbi selle mingeid stsenaariume veel kohendada, nii et töises mõttes päev raisku siiski ei läinud. Aga õhtul sõitsime veel Tanskasse Henkide juurde hüvasti jätma – neid ootab taas vähemalt pooleks aastaks ees Ameerikamaa ja Silicon Valley.
Ja nüüd kohe varsti viib Suss meid Tuksi spordibaasi noorte koorilaululaste laagrisse lasteraamatutest rääkima. Nii et jätkuvalt keeb elu me ümber, ja see on tore!
Kuigi… ma arvan, et homme ma eelkõige ikkagi puhkan.