Mis möll siin jälle käis

Haapsalus oli Augustibluus ja kombineerus Oti 40. sünnipäevaga, mis tegi kõik peadpööritavalt kaootiliseks ja samas kohutavalt naljakaks. Abikaas ignoreeris mu ettepanekut sõpradega tähistada neljapäeval, et siis reedel saaks pühenduda bluusile ja tehnika vedamisele (sest Heiki Blueshound pidi reedel Gambrinos mängima taas Klotsi tehnika + Oti trummidega) ja võimalikule pillimeeste majutamisele. Sellest tulenevalt läkski reedel kõik nii segaseks ja pööraseks, nagu ma ette aimasin.
Neljapäeval igatahes tegin süüa, ja jätkasin seda tegevust veel reede pärastlõunani. Sõpradega hakkasime istuma lausa enne kukke ja koitu või noh, umbes kella kolme ajal – et lugupeetud sünnipäevalaps võiks millaski seitsme paiku irduda kontserttehnilisi ülesandeid täitma.
Tõeliselt naljakaks hakkas aga kiskuma õhtu poole, esiteks siis, kui tartlased teatasid, et Blueshound siiski vajab meie pool öömaja – siin kohatud festivaliõhustik ei lasknud neil piirduda kahe mängu ja nobeda tagasisõiduga. Millest ma saan muidugi väga hästi aru, ja tegelikult oli see taas see kord, kus saab ütelda: ma ju ütlesin.
See Augustibluusi festivaliõhustik on üldse selline eriline, see kohiseb ja rullub üle linna nagu issandast eluküllusega õnnistatud soe laine. See on lõhnad ja kohin ja aedadest ning kontserdipaikadest kaugele kostvad pillihääled, meeleolu ja rõõm ja kõik see muu värk, miks ma armastan Augustibluusi juba 20 aastat, isegi nüüd veel, kui publiku arv põrutas juba üle 10 000 piiri. Selle juurest ei ole võimalik öö hakul lihtsalt niisama minema sõita.
Ühel hetkel me liikusime meie aiast Gambrinosse sünnipäevalapsele ja Blueshoundile järele, ning ma näen rõõmuga, et Heiki on sellest kontserdist You Tube’i ka põguse kokkuvõtte paigutanud:

Ja pärast liikusime veel siin ja seal, kuni taas meie aeda maha prantsatasime koos Klotsi ja Blueshoundiga ja osaga nende tänulikust publikust. Edasi kippusid Otil närvid läbi minema, sest meie püha üritusega läks umbes nii, nagu ühes nõukaaegses multikas pulma sattunud hundil peolaua all: teataval hetkel tahavad pillimehed taas haarata oma pillid ja laulma hakata.
“Natuke võiks ikka üürata!” sai läbivaks lööklauseks, kuni Ott väsis meid keelamast, võttis kella kolme paiku oma unerohu sisse ja palus, et kui üürgama hakkame, siis kusagil mujal kui meie aias.
Siis siirdusime mõningaid pille kaasa võttes üürgama ja lõbutsema Krahviaia kõige kaugemasse ja hüljatumasse nurka, kust elumajad jäid võimalikult kaugele.
Ning pärast seda jõudsime veel isegi kultuurimajas järelpeolt läbi käia, kus oli isegi lava ja võimendus mõne meie seltskonnas ikka veel esinemisnäljas lõvi jaoks.
Igatahes koju tagasi jõudsin umbes pool seitse hommikul, ja tänud Louiele, kes ainsana veel kambas lõpuks ärkvel püsis, minuga koos tagatrepil üle tara tõusvat päikest tervitas ja aitas mul aiast meie peo jäljed ära koristada.
Ning… juba üheksast äratasid meid puukuuri eest kostvad reipad kitarrihelid Ivari sõrmede alt (kes ühena vähestest oli magama irdunud umbes samal ajal kui Ottki).
Laupäeval sõitis Klots Hallistesse korporatsiooni suvepäevadele mängima, ja mina veetsin taas terve õhtu süüa tehes, sest pühapäeval oli plaanis pidu sugulastele. Lõuna-Eesti lahkus meie majapidamisest Tartu suunas ja nii ma hakkisin järgmise päeva kartulisalatit pühas üksinduses, pärani valla akendest ja ustest kostva rõõmsa festivalikohina ning Alo aias toimuva järel-järelpeo atmosfääris. Ilus oli.
Pühapäeva hommikul ärkasin ja märkasin, et Ott on mingi kell öösel Hallistest tagasi jõudnud. Ei äratanud teda, mul oli nagunii veel suupisteid veeretada ja salatisse koored sisse segada ja kooki küpsetada. Kuid mind üllatas, et lõõtsmooniku-Anto meil kuskil ei vedelenud – oli ju kokkulepe, et pärast Hallistet tuleb Otiga meile öömajale. Kuid nojah, Antot teades… tema teele võib alati ette tulla igasuguseid asju, nii et ma ei muretsenud. Tegin oma perenaisetööd ja tundsin end hästi.
Nii 11 paiku kriiksus värav ja rõõmurull ilmus kohale, kurtes, et on ära kaotanud ühe oma lõõtspilli, rahakoti ja mobiiltelefoni, aga et ta peab mõne tunni magada saama, enne kui otsima läheb. Viskas töötoa sohvale ja uinus. Mõistetav ka, sest kella viiest õhtupoolikul pidi ta juba ühel Tallinna juubelil lõõtsa mängima. Ainult et…
Järgnesid huvitavad tunnid koodnimetusega “leida üles Anto lõõts ja asjad”.
Ja ma pean ütlema, et Haapsalu on imepärane linn, ja ka inimeste kulgemised ning issanda teed on siin imetabased. Lõõts ja asjad said leitud, raha oli alles, kõik sai korda, Anto Tallinna poole teele ja meie sugulastega Oti sünnipäeva pidama. Hurraa.
Ja teate, sugulased on meil ka väga toredad. Mis siis, et nendega ei juhtu niisuguseid eriskummalisi asju nagu meie sõprade ja hullude pillimeestega.
Eile oli väsimus nagu vatt ümber. Kuidagi suutsin läbi selle mingeid stsenaariume veel kohendada, nii et töises mõttes päev raisku siiski ei läinud. Aga õhtul sõitsime veel Tanskasse Henkide juurde hüvasti jätma – neid ootab taas vähemalt pooleks aastaks ees Ameerikamaa ja Silicon Valley.
Ja nüüd kohe varsti viib Suss meid Tuksi spordibaasi noorte koorilaululaste laagrisse lasteraamatutest rääkima. Nii et jätkuvalt keeb elu me ümber, ja see on tore!
Kuigi… ma arvan, et homme ma eelkõige ikkagi puhkan.

Advertisements

1 kommentaar

  1. Heiki Vilep said,

    6. aug. 2013 kell 20:16

    Ossa saadana sindrinahk, kus oli pidu! Ma kaotasin ka üht-teist ära – 2 kg kehakaalust 🙂


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: