Mõtteid pidi minevikus

Mulle saadeti eile selline foto.
raeveskil vist 1921

Istuv mees on väga tõenäoliselt mu vanavanaisa Ferdinand Gustel (eestistatud Rajavere) ja laps tema süles minu vanaonu Ilmar, kes talvel 1941/1942 Venemaal tööpataljonis oma elu jättis ja keda ma tunnen ainult mälestuste ja päevapiltide kaudu. Erinevate ülesvõtetega võrreldes ma usun, et see foto siin on tehtud 1921. aaastal, kui vaarisa Raeveskil usinasti ehitas.
Mu vaarisa ostis Vändra vallas Raeveski talu 1912. aastal, olles ametilt Vändras õigupoolest õpetaja ja koolijuhataja, ja jäi sellest ilma 1936-ndal majanduskriisi järellainetes ja temast mittesõltuvate asjaolude kokkusattumisel. Minu vanaisa ja praegu veel elus vanaonu ja vanatädi sündisid ja kasvasid seal üles ja meenutused lahkumisest Raeveskilt kõlasid veel minu lapsepõlves nagu paradiisist väljaheitmine. Rae ja Raeveski järgi on isegi Gustelite nimi Rajavereks eestistatud. Oli mingi põhjus, miks päris talu nime ei tohtinud võtta, sestap muudeti veidi.
Raeveski on niisiis meie perekonnaloos üks sellistest ürgkodudest, mis jääb legendiks ja tundub pealekasvavatele põlvkondadele lõpuks üha enam vaid müüdina. Ma ei ole kunagi seal käinud, aga sellest hoolimata tunnen, et olen sellega seotud. Seal toimus mu vaarisa suur, 24 aasta pikkune loomislugu.
Ja jälle ma mõtlen: kui hea, et ta sellest ka oma mälestustes pikalt kirjutas. Mõned katkendid:

“Parandasin paisu ära. Otsustasin politsei heatahtlikkust ära kasutada ka suuremate parandustööde läbiviimiseks. Jõuandjateks mu tööstusele olid kaks vesiturbiini. Need olid külasepa ehitatud primitiivsed riistapuud. Iseäranis nõrk oli jahuveski turbiin. Otsustasin need turbiinid ühe suurejõulise moodsa turbiiniga asendada. Üks Ameerika Ühendriikide turbiinide vabrik reklaamis Eestis oma Samsoni-tüüpi turbiini. Mulle meeldis seda tüüpi turbiin oma tugeva massiivse ehituse pärast. Tegin vabriku esindajaga ostulepingu ära. Turbiin andis Raeveski paisu kõrguse juures 54 hobujõudu ja maksis Peterburi sadamas kolm tuhat rubla. Veokulud Peterburist Raele tegid välja ligikaudu ükssada rubla. Maksmistingimused olid küllaltki soodsad: ostulepingu sõlmimisel laksin ära üks tuhat rubla, kaks tuhat rubla jäi võlga vekslite kindlustusel. Pool võlgujäänud summast, üks tuhat rubla, olin kohustatud tasuma suvel 1914, teine pool suvel 1915. Vekslid paigutati Vene-Ameerika panka Peterburis, kus nad tulid välja lunastada. Ühe neist lunastasin välja veel enne sõja algust, teine tuhande rublane veksel jäigi välja lunastamata. Sõja algul pandi riigis maksma moratoorium, enamlik revolutsioon hävitas Vene-Ameerika panga ja ühes pangaga ka minu veksli. Selle tasumist ei ole mult keegi enam nõudnud.
Turbiini kohalepaigutamise tööd venisid aga pikemale, kui olin arvestanud. Turbiini alusmüüri ja veejuurdevoolu -äravoolukanali ehitamiseks tuli jõe põhi kahe meetri sügavusele välja kaevata. See oli raske ja aeganõudev töö. Jõe põhi koosnes eriti kõvast konglomeraadist, mis tuli kangide ja kirkadega ja kärudega jõe kaldale kärutada. Ikka ja jälle kippus vesi takistusi tegema. Ma olin küll ehituskoha hädapaisuga ümber piiranud,m kuid vesi imbus läbi igasugusest tõkkest, kõige rohkem jõe põhjast. Olin laenanud Türi Puupapivabrikult suure pumba ja kusagilt lokomobiili, pumpasime aurujõul ööd ja päevad, vett, et oleks võimalik tööd jätkata. Need tööd läksid mulle rohkem maksma kui turbiin. Väga halb oli see, et tööd pikale venisid Oli hädaoht olemas, et ma enne talve tulekut lõpuni ei jõua.”

Aga turbiin oli vaid algus. Nagu ma ütlesin, see oli 24 aasta pikkune loomislugu.
“Nagu eespool mainisin, ehitasin ümber oma elumaja, selsamal 1919 aastal püstitasin uue maja tööliste korteriteks. Mu vend oli toonud Sindi vabrikust terve villatööliste perekonna, Jakob Klaseni kahe täisealise pojaga, Hermani ja Pauliga. Peale nende kahe oli perekonnas veel kolm alaealist last. Selle seitsemeliikmelise perekonna oli ta korterisse pannud väikesesse tuppa kaupmees H. Rõõmussaare majja. Kas oli vana Klaasen haiguse Sindist kaasa toonud või sai ta selle kitsas üürikorteris, kuid 1919.a. suvel suri ta tiisikusse. Aasta hiljem suri ta noorem poeg Paul samasse haigusesse. See sundis mind kiires korras käsile võtma tööliste korterite ehitamise.
Tööliste maja ehitamise viisin lõpule sügisel 1919. Majas oli kaks kolme-, kaks kahetoalist korterit. Neist korteritest veel ei piisanud, sellepärast ehitasin järgmisel aastal kahekorruselise maja kuue korteriga. Väga suurt vajadust viimase maja ehitamiseks ei olnud, ajendiks oli siin peaasjalikult soov paigutada raha kindla väärtuse alla. Mul ei olnud usku eesti marga kursi püsivusse.
Otsustasin oma talu seada eeskujulikku korda ja vaba raha selleks kulutada. Harisin kakskümmend viis riiavakamaad metsaalust kännastikku põlluks, asutasin puuviljaaia saja viljapuuga ja paljude marjapõõsastega, alustasin ka põldude torustamist, lasin valmistada vajalikud plaanid ja koostada eelarve, ühe neljandiku kavatsetud plaanist jõudsin teostada, jõudsin torustada puuviljaaia maa-ala ja elumajade ligemad põllud.
Põllutorude valmistamiseks ehitasin telliste- ja põllutorude tööstuse, ostsin põllutorupressi, jõuandjaks traktori. Savitööstuse asutamiseks, peale mu oma tarviduse, andis tõuke ka Asutava Kogu poolt vastu võetud maaseadus. Rüütlimõisad jagati taludeks, mida hakkasid valdavas enamuses majandama endised mõisatöölised. Algas vilgas taluhoonete ehitamine, vajati telliseid. Ka nõudmine põllutorude järele näitas tõusu.
Vabariigi valitsus aitas põllumeestele maamajapidamisel kõigiti kaasa: plaanide valmistamiseks ja eelarvete koostamiseks loodi asjatundjatest eriline kaader, Eesti Maapank andis maaomanikele tööde läbiviimiseks pikaajalist odavat laenu. Raeveski ümbruses ei olnud ligidal ega kaugel savitööstust, oli aga ette näha, et telliseid tulevikus mul Rael palju tarvis läheb: majandushooned olid puust ja vanad, iseäranis veski ja villavabrik, need tulid ligemas tulevikus uued ehitada. Kavatsesin nad ehitada tellistest. Niisugused olid põhjused, mis mind sundisid savitööstust üles ehitama.”

1961. aastal, kui mu vanaisa olla seal korraks lapsepõlvekodu vaatamas käinud, olnud elu- ja abihooned ning veski ise peaaegu varemeis. Nüüd sain kirjavahetusest teada, et veski ja seda ümbritsenud hoonestus lammutatudki 1970-ndail. Mingil ajal pärast sõda on ometi tehtud veel see pilt:
Raeveski

Talu uus omanik põgenenud punaste eest minema, talu ja veski läksid kolhoosile, ja saan aru, et alles paarikümne aasta eest, 90-ndate hakul erastamise käigus leidis uue omaniku.
Kirjavahetuses teatati mulle ka, et Raeveski on praegu müügis. Talusüdameks siis uus (hahaa – “uus”!) 1936. aastal tollase uue omaniku poolt ehitatud (nagu mulle vanaonu ütles) väike elumaja.
Oleks mul praegusel hetkel oma maja maha müüdud, siis ma pean tunnistama, et… kiusatus oleks. Aga mõistusega ma saan aru, et eks see oleks müüdi ja muinasjutu järele jooksmine. Liiga kauge nii Tartust, Haapsalust, Pärnust kui Tallinnast.
Ja nagunii broneeritud, jumal tänatud.
Aga hirmus ilus ikkagi.
1_3_36978707

Advertisements

1 kommentaar

  1. 9. aug. 2013 kell 14:00

    See on ilusa ja tööka looga koht, mida rõõmuga pidada, aga see nõuab tööd ja raha, mõistate. St lisaks palgatööle tuleb teha veel teine tööpäev kinnisvara hooldamiseks v arendamiseks ning seda kõike 1 kalendripäeva sees. Aga kui Sa oled selleks tõeliselt valmis, siis tuleb maa, koht, raha vm sinu juurde ise, ytlevad zen-kalduvustega esoteersevõitu mõtlemisega inimesed.
    Täiesti ootamatult sattus minu kätte äärmiselt halvas seisus Puhja valla Võsivere kylakoolimaja, asutamisdokumendid hävinud, oletatav valmimisaeg 19 saj I pool. Sellega mässamisest ja erinevatest probleemidest võid minu aiaplogist lugeda – hoiatav näide selle kohta, kuidas õrna hingega kunstnikuneiust saab valkyyr ja edasijõudnud tuhatkunstnik! Kahjuks nii ongi, et eriti vanad asjad vajavad pidevat õppimist, et neid õigesti kohelda, ja mis parata, ka ropult palju kõiksugu töid. Muide, meil on, eriti linnastunud yhiskonna tingimustes, ehitamine tublisti mystifitseeritud tegevus, mille eest siis õppinud preestrid soolast tasu kysivad, pakkudes vastu ebakvaliteetset ja tihti kohatut ning vale materjalikasutusega, st ebajumalikku palvelust, et mitte öelda sitasti ehitavad.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: