Aidi Vallik avalikult

Kuu lõpp, ja selle kuu otsad tuleb kokku tõmmata. Sellepärast on jälle kiire. Nagu oleks ma ei tea kuidas looderdanud siin kuu esimesel poolel. Aga ei ole. Ei teagi, kuidas seda tööd nii palju on, et sabu kuidagi kuu lõpuks kokku tõmmatud ei saa, ja kuidas selle kõige juures raha ikka veel liiga vähe on.
Tänagi hommik otsa kirjutasin Lääne Elule üht arvamuslugu meie kohaliku tunnuslause-skandaalikese kohta. Valimiste eel tehakse ka igasugust… Kui see ilmub, siis kas lingin (kui veebi pannakse) või kopeerin siia ka.
Ja laupäeval ilmus Õhtulehes üks mult tellitud lugu gümnaasiumi lõpueksamite pingeridade auks.
Eile kirjutasin Postimehele üht tellitud raamatuarvustust (2 raamatu peale). Peaks ka nagu see kuu veel ilmuma. (Aga enne seda oli mul vaja need 2 saadetud raamatut läbi ka lugeda, eks, mis iseenesest ei olnud küll kole elamus, vaid vägagi meeldiv, kuid tunnid, tunnid…)
Ei aeda ega seenele pole enam jõudnud ja vist enne kuu lõppu ei jõua ka, “Suletud uksed” ja üks Läänlase-arvamuslugu ootavad veel lõpuni tegemist.
Tunni aja pärast lähen hambaarsti juurde. Pärast on pea mitu tundi uimane, nii et õhtusest kirjutamisest ei pruugi asja saada.
Ja siis on siin majas veel sellepärast närvid püsti, et üks tarkpea müüs oma jutud koos Oti piltidega (väga paljudega) kirjastamiseks maha, tulemata selle pealegi, et tal pole nende piltide (kui intellektuaalse omandi) vahendamisõigusi. Peame aru, kuidas selles olukorras nüüd edasi toimetada siin heade inimeste keskel.
Vot selline päev. Nagu hambaarst üksi poleks küllalt hirmus.

Olgu öeldud, et pealkirjas nimetatud naabrimuti all pean silmas iseennast. Aga põnev hetk on tõepoolest – need meie väiksed lihtsad rõõmud siin Koidula mäel -, sest Power Hit Radio kolis nüüd välja ja juba mõnda päeva käisin ringi peas musti mõtteid heietades, mida hirmsat järgmiseks sinna tulla võib.
Aga eile, kui nägin teise pere kuuriukse juures keskit askeldamas, mõtlesin esimese hooga, et mida Alo siipool aeda teeb… ja kui see mees end veidike pööras, siis nägin, et ei olegi Alo. Aga üsna sarnane nägi välja. Kiilakas, teatud stiili esindava sokuhabemekesega, must nahk ja teatud assotsiatsioone tekitav suur valge ornament tagiseljal.
Jeesusmariajajoosep. Kui nüüd siiapoole tara ka tuleb heavy-metal-never-dies, siis läheb siin küll päris lõbusaks.
Ainult et siis ma küll enam ei tea, mida Sky Plus järgmises aias tegema hakkab.

Eile pärast tööd olid ajud aga sõlmes ja siis tegime Otiga veel enne pimedat väikese sutsaka raba äärde. Saagiks põhiliselt männikad, umbes nelja liiki puravikud, hallipiimased riisikad. Lisaks vedasin koju taas mõned seened, mida ma ei tundnud, ja määrasin nad ära. Külmaseened läksid söögiks, seepheinikud solgipange. Nüüd ma tunnen neid mõlemad, tore oli tuttavaks saada!
Teised marineerisin-kupatasin-sügavkülmutasin veel eile hilisõhtul ära, männikad aga on praegu veel kuuri seina ääres panges leos, eks ma õhtul kupatan ja möllan nendega.
Ja siis ma kirjutasin kella kolmeni öösel veel ühe “Saladuste” osa lõpuni – selle, kus pereema otsib oma abieluvärskendamiseks internetitutvust ja satub kogemata psühhopaadi otsa.
Nüüd teen lõpuni tellitud arvamusloo Õhtulehele, siis kell neli ootab mind Abikassa koosolek, kus arutame üht taotlust, ja pärast seda tahaks hirmsasti taas metsa… kuuskede, sambla, seente ja mändide seltsi.

Sest ma olen täitsa elus.
Kuuldused mu terviseprobleemidest on ilmselt drastiliselt liialdatud. Olen ühelt ja teiselt kuulnud lummavaid versioone, aga minu õnneks pole ükski neist tõsi. Jah, ma käisin lõikusel, aga ei, see ei olnud plaaniline ega üldse mingi eriti jube asi, pisike, kerge, arsti jaoks ilmselt üsna rutiinne sooritus ja minu jaoks ühepäevane sekeldus. Eelmisel päeval helistasin arstile, järgmiseks hommikuks sain vastuvõtu, vastuvõtult kohe suunati lõikuseks vajalikke analüüse andma, keelati süüa ja juua, vahepeal lasti isegi koju ja selle vahe sees kirjutasin laupäevase lullamilla, enne kui lõunaks tagasi haiglasse ja laua pääle läksin. Pärast palatis ärkasin üles, pea oli selge, no lõigatud koht valutas, aga see ju normaalne, lugesin raamatut, sõin arsti toodud õuna ja nuiasin, et õhtul ikka koju lastaks. Lõpuks õhtul lastigi, ja siis ma veel töötasin oma laua taga miski kella üheni öösel või umbes nii, sest sel toimetustööl, mis mul parasjagu käsil oli, hakkas parasjagu ka kaheteistkümnes tund lööma.
Ühesõnaga, minuga on kõik korras. Tänu opieelsetele analüüsidele võin isegi öelda, et nii hemoglobiini kui kõige muuga on absoluutselt ilusasti ja isegi vererõhk on minusuguse suure paksu inimese kohta okei. Täna tuli Tallinnast ka analüüsivastus selle asja kohta, mis minu seest väljalõigatuna neile saadeti, ja ühekski paanikaks ei ole absoluutselt põhjust. Häire lõpp.
Nii et mu tervis on jätkuvalt täiesti suurepärane ja järjest paremaks läheb. Ma olen selle suve lõpus isegi oma tundmatut päritolu allergia ära kaotanud ja näonahk on sile ja klaar nagu tite pepu. Ma ise arvan, et tean ka, mille pärast, kuigi see on ausalt öeldes ühe suurema projekti kaasnähe. Väga tervitatav kaasnähe mõistagi. Ega mulle ei meeldi väga käia ringi laiguti punetava ja kestendavana. Aga nahk lõi klaariks pärast teatavat toitumismuudatust, mille ma tegin, sest mind haaras ühel hetkel ikka tõsine paanika mõeldes, et kui ma senise tempoga paisumist jätkan, siis kui üüratult paks ja liikumisvõimetu ma võin olla näiteks oma 80-ndaks eluaastaks, muidugi kui ma siis üldse nii kaua elan kõikide paksude inimeste võimalike hirmsate haiguste kiuste. Ühesõnaga, teatud toitainerühm on mu menüüs nüüd viidud miinimumini ja nii mu näonahale kui kehakaalule see väga meeldib. Aga eks paistab, mis edasi saab.
Aga saate aru, vahepeal on olnud selline suvi, et kestab ja kestab, maikuust septembrini – just sellist suve ma tahtsingi! KUIGI ma passin Otiga ikka veel siin Haapsalus ja inimesed, kes meie maja peaksid ära ostma, peidavad ennast veel kuskil, on ikkagi tore ja lõbus olnud.
Pikk blogipaus sündis ka alguses peamiselt sellepärast, et ei olnud aega kirjutada, kui elu tahtis elamist. Aga ma jäin vist pooleli selle hetke juurde, kus Klots pidi Viru folgil esinema, ja esineski ära. Pilt on jama, sest kaamera on vana ja kehvake, aga umbes nii see oli:

Pärast seda sõitsime öösel veel edasi Tartusse, Vilepite maja magas juba kogu täiega, kui meie Otiga umbes kella nelja paiku sisse hiilisime ja kotile keerasime. Aga järgmisel päeval oli mul Aalujate kokkutulek, palju rohesõrmseid inimesi:

Pärast ajasime Tartu peal asju ja olime koos Blueshoundiga nende mängul kaasas ja kõik oli väga vahva, nii et tagasi Haapsalu poole sõitsime taas sügavas öös. Polnudki nii hull.
Ja siis vuhkisin tööd teha mis hirmus, ajasin kulkaga asju, sest ma tahtsin selle taotlusvooruga neilt üht-teist saada; hoidistasin tomateid, kurke ja paprikaid, toimetasin Sinisukale üht aiaraamatut (jube töö!), kirjutasin oma tavapäraseid asju. Augusti lõpus sõitsime taas korraks Tartusse sünnipäevale, aga et lapseke ei saanud enam koju koeravalvesse jääda, vaid pidi samuti Tartusse jääma, pidime me üsna ruttu koju tagasi sõitma ja mujale peale sünnipäeva ei jõudnudki. Ja siis oli juba septembri algus ja siis juhtus see pisuke probleem tervisega, mis sai õnneks kiiresti lahendatud.
Ah jaa, lõikusele järgneva päeva õhtul käisin isegi laste ees esinemas, koguduse perelaagris nimelt “Pintsust ja Tutsikust” ja üksteisest hoolimisest rääkimas.
Ja siis lõi jälle nagu pikne sisse, kui tuli välja, et “Saladustele” on ikkagi kohe kiiresti midagi juurde vaja kirjutada, millega järgmisel nädalal võttesse minna, nii et siis ma tegelesin sellega.
Ja käisin Otiga kolm korda seenel. Kehvasti on seentega meil siin see aasta. Jama ju, kui tunni ajaga korvi täis ei saa 🙂
Midagi ikkagi oleme saanud: männikaid põhiliselt, ja siis veidi varasemaid hobuheinikuid, vähem limavöödikuid ja veel vähem kitsemampleid. Jube palju on ussitanud, jube palju on kuivanud, mets on üldse nii kuiv, et krõbiseb. Aga ma loodan, et ehk see nüüd muutub. Vähemalt ilmateade lubab. Ja noorkuu kestab neljapäevani: kui nüüd kasta ka saaks, siis lausa viskuksid need nupsikud sealt samblast välja.
Ühesõnaga, umbes nii see elu on olnud. Intensiivne ja toimekas.
Ja täna oli kultuurimajas karikatuurinäituse avamine ning Ott oli seal lisa-atraktsiooniks, tassis kodust kogu oma kola lugemissaali ja näitas rahvale, kuidas temal see karikatuuride joonistamine käib. Ivar tegi sellest lausa fotoreportaaži, minge ja vaadake!
Minul aga ilmus tänses Läänlases taas arvamuslugu uuest õppetoetuste süsteemist, ja juba mõne tunni möödudes tundsin ma end lausa meelitatuna, kui haridusministeerium pidas vajalikuks sellele vastulause avaldada. Väga tubli! Nii peabki! Ja ühtlasi tähendab see ju, et ka minu töö oli hästi tehtud. Sest ega mingisugusele jamale ministeerium oma auru ju kulutama ei hakka.
Muidu viisin täna ühte “Saladuste” stsenaariumisse parandusi sisse, kavandasin järgmist lugu, käisin seal karikatuuriüritusel Otile moraalseks toeks, kohtusin toredate inimestega ja õhtul keetsin borši ja tomati-sibulamöksi purkidesse, sest mu armas tädi õnnistas mind eile ämbritäie tomatitega, olgu ta tänatud.
Nii et peale selle, et kogu aeg on jube kiire, on minuga jätkuvalt kõik väga heas korras. Keegi võiks ainult maja veel ära osta.