Veidrad hetked

Eile metsa ei jõudnudki, sest päeval oli tööd kuidagi kole palju (tänasesse lehte lullamilla ja “Suletud uste” ühe stsenaariumi esimene kolmandik) ja pealegi viie paiku tuli Ivar juba oma meeldiva seltskonna, õlle ja muude hüvedega. Kohe näha, et täiskuu – õhtu jooksul astus sisse veel mitugi toredat inimest ja nii me siin umbes südaööni istusime. Sai naerda, sai tuliselt päevakohaseid teemasid arutada ja draamat sai vahepeal ka, aga peaasi, et keegi omavahel tülli ei läinud. Ühesõnaga selline leebete läänlaste kohta veidralt emotsionaalne olemine oli meil eile, aga mu meelest oli see just tore.
(Ja praegu hakkasin mõtlema, et – hahaa, leebed läänlased! – meist eilsetest vaidlejatest oli kaks ikka üsnagi Lõuna-Eestist pärit, lihtsalt siinkandis veedetud aastatega hästi assimileerunud…)

Nii et metsa eile ei jõudnud jah, aga nagunii mul olid veel need üleeilsed männiriisikad kuuri seina ääres suures potis leos. Vahetasin lihtsalt vee ära ja praegusel hetkel kupatan neid, maja mõnusat seenelõhna täis. Aga neid seeni metsast ära tuues oli küll üks veider hetk, õigemini veider tunne. Olime auto ajanud sügavasse metsa, peaaegu raba äärde, tulin välja ja hakkasin saapaid-püksisääri puugitõrjevahendiga üle pihustama, kui korraga tunnen – kuidagi jube on, nagu keegi jõllitab mind eemalt noorendikust. Vaatan ringi – ei näe kedagi, ei inimest ega looma. Aga vahib. Ja ühest kindlast suunast justkui.
Ma ei karda ju metsa, pole kunagi kartnud. Sellist tunnet pole mul metsas kunagi varem peale tulnud, aga nüüd, näe, kõhus tõmbas külmaks ja hirm peal, nagu idioot, ausõna, seal raba veeres. Ja see vahtimise-tunne oli nii ebameeldiv ja ärevusttekitav, et ma ei pidanudki vastu, istusin tagasi autosse ja ütlesin Otile, et näe, tunne on, et keegi jõllitab, aga kas ja kes, vaat ei näe, ja et ma olen vist lolliks läinud. Ott ütleb vastu: ei ole lolliks läinud, see on instinkt ja intuitsioon ja enamasti peab paika – nii et laseme törtsu signaali ja kui on loom, siis ehk läheb selle peale ära.
Lasigi. Paksus vaikses metsas on see hääl päris kole.
Selles metsas muidu, kus me käisime, on peaaegu iga aasta karusid nähtud. Mulle see mets meeldib (ilus saagikas laanemets vaheldumisi palumetsa ja noorendikulappidega), aga mõte karuga kohtumisest mitte.
Edasi ei näinud me ka kedagi, ei inimest ega looma, aga kui siis uuesti autost välja läksin, oli häiriv jõllitamise-tunne kadunud ja tavapärane turvaline tunne tagasi. Ja siis me leidsime päris palju seeni. Männiriisikaid. Ja natuke puravikke ka.

Ja palju veidraid hetki olen viimasel ajal üle elanud seoses oma toitumismuudatusega. See lihtsalt toimib täiesti vastupidiselt kõigele sellele, mis ma seni olen inimese toitumise kohta teadnud. Ja mõni hommik jõllitan oma kaalu ikka tõsiselt uskumatult. Sest mu aju ei võta omaks seda uut loogikat, mille järgi kaalust allavõtmiseks tuleb korralikult 3 korda päevas rasvasest toidust kõht täis süüa. Kui mul see meeles püsib, kaal kukub kolinal. Aga probleem on, et selle toitumise juures püsib mul kõht lihtsalt nii kaua täis, et ma ei tunne, et mul kolm korda päevas nälg peale tuleks. Kui sellise näljamittetundmise tõttu kehas energiadefitsiit tekib, siis kaalunumber ei muutu – tõenäoliselt mu laialdaste dieedikogemustega organism reageerib energiadefitsiidile kohe täiendava säästmisega. Aga kui alustan hommikul praetud peekoni ja hapukoorega klopitud omletiga, jätkan lõuna ajal grillvorstide ja õlis tehtud toorsalatitega ning kui tunnike enne südaööd meenub, et kolmandat korda peab ka täna sööma, lõpetan päeva näiteks majoneesi ja munaga tehtud suitsukalasalatiga, siis olen järgmiseks hommikuks mitusada grammi kergem. Müstika.
Täna hommikul näiteks olin ma 1 kg 300 g kergem kui eile hommikul. Vot see on veel eriti veider.

Advertisements

4 kommentaari

  1. Maire said,

    22. sept. 2013 kell 20:23

    Tegelt ei ole müstika. Kui sa süsivesikuid ei söö, siis veresuhkur ei kõigu ja näljatunnet nii kergesti ei teki. Veresuhkru kõikumine on see kurjajuur tavaliste dieetide puhul. Ainult selle valgu-rasva dieediga peavad neerud korras olema, lugesin kusagilt.

  2. aidivallik said,

    22. sept. 2013 kell 22:18

    Jah, seda teooriat ma tean, aga kogemus mõjub ikkagi müstiliselt. Nagu ei suuda kuidagi uskuda, et ongi nii või…
    Neerud on mul korras, nii et sellepärast ei karda. Aga miski sisemine väike kõhklus ja kahtlus ikka tiksub küll, nii et ma olen mõelnud novembris igaks juhuks perearsti juures lasta omal korraliku vereanalüüsi teha koos veresuhkru ja kolesteroolinäitajatega – et kas see pilt on ikka nii ilus, kui mulle praegu enesetunde järgi näib.

  3. reet said,

    22. sept. 2013 kell 22:36

    Mul oli eelmisel suvel mustikaid korjates täpselt samasugune vahitud olemise tunne. Kodumetsas, kus ma ilmaski midagi ei karda. Lõpuks tulingi pooltühja korviga tulema. Olin elanud teadmises, et meie kandis karusid ei ole … reedel tuvastasin kõikvõimsa Google’i abiga, et on küll, ja lausa meie aias. Oli teine õunapugimisest kõhuvalu saanud ja khm, ennast kohe kergendanud. Ju ta mind metsas ka vaatas.

  4. aidivallik said,

    22. sept. 2013 kell 23:09

    Oi jumal. Karu koduaias on küll nüüd natuke… no koduloomaks liiga suur ja hirmus ühesõnaga.
    Aga ju ongi tõsi, et neid tundeid peab kuulama. Ürginimene meie sees võtab teatud olukordades sõna.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: