Hõõrlad!

Kas te teate, mis asjad on hõõrlad?
Need on tigude ja nälkjate nii-öelda hambad. Ma sain ka alles täna teada.
Nii et hõõrlate abil need elukad järavadki ära meie hostad ja salati.
Lastele mõeldud aiandusraamatut on ikka tohutu huvitav toimetada. Muidu 50 lehekülge oleks täna vaja veel viimast korda üle vaadata, siis saab ära saata. Mis aega võtab, on see lehekülg-leheküljelt võrdlemine võõrkeelse originaalraamatuga – et pildid ja tekstid klapiksid, et mingit tekstiplokki poleks unustatud jne.
Aga kui see kord siinmail ära ilmub, tuleb sellest tõeline komm väikestele rohesõrmedele. Ma armastan seda raamatut juba praegu.

Täna vahepeal jõudsin jälle üht varasemat stsena ümber teha. Selgus, et tegevuskohti oli vaja tunduvalt kokku tõmmata, ja nii ma siis kombineerisin, sest loomulikult tegevust tuleb siis ju ka kohendada jne. Aga põhiline aur läks täna ikka laste aiaraamatusse.

Siis viisime mu isa tädi juurest külast hooldekodusse tagasi, käisime ostsime loomaarsti käest Hermannile uued rohud välja, jäime tema juurde veidikeseks lobisema; käisime poes ja vedasime koju nuikapsa ning suure paki vahukoort ja õhtusöögiks said ise aetud seahakklihast kotletid koos suvikõrvitsa-nuikapsa koorehautisega.
Lihtsalt imeline.

Ja nüüd ma töötan veel natuke.

Hea, et niigi läits

Mul kuidagi on õnnestunud kolm päeva järjest kuidagi liiga palju tööd teha. Jaa, on küll kuu lõpp, aga see ikka ei ole üldse normaalne. Sest selle kuu lõpp kuidagi kuhjus veel eriti.
Esmaspäev algas turvalise teadmisega, et nüüd ongi kuu lõpuni vaja veel ainult selle viimase “Suletud uste” osaga (kus isa kaotanud lapse pärast sugulased kätšima hakkavad) ühele poole saada ja pärast eksperdi kommentaaride laekumist viia viimased käsikirjalised parandused sisse ühesse lastele mõeldud aiandusraamatusse, mida toimetan. Aga kus.
See plaan lõppes täpselt eile ennelõunal, kui sain meili, et mu ühele tööandjale on laekunud mu septembrikuus toimetatud kolesuure aiandusraamatu osaliidid ja et mul on aega teha see viimane ülevaatus täna hommikuks. Nii ma viskasin kõik muu kõrvale, alustasin 270 lehekülje umbes viienda ülelugemisega (ja ei saa salata, isegi viiendal lugemiskorral leidsin veel mõne seni kahe silma vahele jäänud pisivea pluss kaks küljendusviga) ning lõpetasin sellega öösel kell kolm. Igatahes hommikuks oli kirjastusel kõik vajalik laua peal.
Tänahommikune mõte umbes kell kümme oli, et nii tore vahepeal maganuna stsenaga edasi põrutada, kui läks uuesti lahti. Vahepeal oli juba tunne, et lülitan telefoni ja arvuti postkasti välja, sest ilmselt on kuu lõpp igas jumala asutuses ja kõik tahavad korraga aruandeid, kokkuvõtteid ja arveid saada. Ühesõnaga, siis ma koostasin ja saatsin muudkui neid arveid ja kokkuvõtteid, mis võtab minu käes ikka mitu tundi, sest ma oma udupäisuses pean alati kõik kümme korda üle kontrollima. Muidu on alati mingi jama, oktoobri asemel veebruar, maksmise kuupäev ületuleval (või möödunud) aastal, valed teenuse kirjeldused jne. Juhtumisi see dokumentide maailm on küll maailm, kus ma olen absoluutselt andetu ja pean õnnelik olema, et “niigi läits.”
Kui ma sellega suure surmaga ühele poole olin saanud, algas uus terror, seekord saatetoimetusest, kus avastati, et kaks varem saadetud stsena oleks vaja ümber teha. Mitte palju, aga no… jälle tunnikest paar.
Umbes kolmest sain asuda selle kallale, millega hommikul õigupoolest alustasin. Isa jäi paraku surnuks, ema ja kasuema leppisid ära ja kohtuotsus jättis lapsele õnneliku lapsepõlve. Pahad vanavanemad pani hunt nahka (noh, peaaegu).
Lõpetasin selle NÜÜD. Ja siis kirjutasin ja saatsin selle kuu teletööde kokkuvõtte.
Aga noh. Hea, et niigi läits, nagu rahvasuu ütleb.

Homme mõtleme edasi.

Tormid ja tungid

Nüüd jälle suured lüngad sees, blogimisel ja üldse. Aga mul on kuidagi nagu selline tuulest viidud tunne läinud nädalal olnud. Ja natuke nõutu seis, et mõne asja kohapealt enam ei teagi, mis ja kas…
Läinud esmaspäeval käisime mu hooldekodus elava isaga Tallinnas arsti juures. Eks tal siin mõned sõidud on see sügis olnud ennegi, uuringuid tehti. Ma lihtsalt ei kirjutanud sellest, pealegi eelmine kord käis vend temaga. No ta meil üksinda pole eriti suuteline minema sinna Tallinna arsti juurde, sotsiaalne võimekus pole päris see. Aga esmaspäeval tuli diagnoos ja ravimääramine, ja noh, jah, no on see, mida juba pärast esimest ülevaatust kahtlustati, see va sõrgadega loom. Nüüd novembri lõpust läheb PERHi haiglaravile, ikka esmaspäevast reedeni ja kaks kuud järjest vähemalt. Mis tähendab, et nii meie perel kui vennal tuleb eesolevatel aegadel kibedasti Tallinna vahet sõitmist, et ta esmaspäeva hommikul haiglasse ja reede õhtul haiglast ära transportida. Ja minu meelest on üsna tõenäoline, et see ravi selle ühe pika kuuriga ei lõpe ju.
See tähendab lihtsalt, et vananevate vanemate hooldamise vajadus on mulle kätte jõudnud mõnevõrra varem, kui ma arvestasin, ja praegusi asjaolusid arvesse võttes ilmselt tuleb meil Otiga oma Tartumaale kolimise plaane kõvasti korrigeerida. Sest ma ei saa ju nüüd uttu tõmmata ja kõiki isaga seonduvaid kohustusi venna kaela jätta.
Arutasime siin Otiga, kas võtta siis see maja üldse müügist maha võis mida teha. Ott ja Mari on seisukohal, et müüme ikka edasi, ja kui mingi hetk mingi reaalne diil kumama hakkab, siis mõtleb edasi, kuidas seda korraldada. On ju võimalik vahepeal mingi pind üürida või minna sugulaste uksi kraapima. Või midagi.
Ma kohe ei tea. See variant mulle ei meeldiks eriti, aga… no mina ka ei tea, mida teha! Igatahes selge on praegu see, et isa eest hoolitsetud saab ja venda ma sellega üksi ei jäta. Kõik ülejäänu peab lihtsalt nende kahe fakti ümber kombineeruma.

Mis siis veel on olnud. Tööd olen teinud, kirjutanud ja toimetanud. Sai adapteeritud üks “Suletud uste” lugu, mis oli originaalis täielik karikatuur ülekaalulisest perekonnast. Ja ma adapteerisin seda ainult Tuuli pärast, sest talle see resümee järgi meeldis, kuigi ma kahtlesin juba siis, et see on mingi overkill. Jah, ja oligi. Originaali autoril ilmselgelt polnud kunagi elus tegemist tulnud teha ülekaalu või ülekaaluliste kallite lähisugulastega. Nii kontsentreeritud kujul nii vananenud, folkloorseid ja lihtsalt jaburaid toitumis- ja ülekaalumüüte polnudki ma ammu näinud. Ühesõnaga, ma andsin endast parima, aga kuivõrd ma siiski pean püüdma jääda originaalile võimalikult lähedale, tuleb see osa siiski kahtlemata totakas ja lihtsalt primitiivselt rumal.
Oleks see vaid nii lihtne, et inimesed lähevad paksuks sellepärast, et nad söövad lakkamatult ja kohutavates kogustes. Kui see nii oleks, siis ma poleks kunagi paksuks läinudki. Nagu valdav enamik mu pakse tuttavaidki näiteks. Ei, need “sisteemid” on ainevahetuse ja hormoonide tasemel palju keerulisemad, kuid igapäevase praktilise toitumise tasemel tegelikult palju lihtsamad.
Üldiselt jah. Ma olen jätkuvalt rasvatoitumise teoreetikute poolt ajupestud, aga ma näen efekti lihtsalt. Ilma koonduslaagri režiimita. Mille üle mul on kohutavalt hea meel. Mu keha oleks nagu mõistuse pähe võtnud ja saab isegi aru nüüd, millal kõht täis saab.
Pealegi näeb see söök enamasti väga ilus välja. Nii enne kui pärast valmistamist.

toit

Kes siin uudishimust kõrvu liigutab, et mis pagana värgiga ma ometi tegelen, siis see ajupesu allikas asub siin. Videode rubriik on neil ka eriti huvitav. Ma olen viimaste nädalate jooksul ilmselt rohkem toitumisalaseid dokke vaadanud sealt kui oma senise elu jooksul üldse kokku.

See järgmine “Suletud uste” lugu aga, millega hetkel töötan, meeldib mulle üsnagi. Seal käib kätš ühe isa poolt orvuks jäänud 10-aastase tüdruku ümber, kes pärast isa surma tahab jääda elama oma isa elukaaslase ja oma kasuema juurde, kellega koos on siiski 9 aastat oma noorest elust elanud, samas kui isapoolsed vanavanemad ja bioloogiline ema teda endale “tagasi” hakkavad nõudma. Vot see on traagiline ja tõsine asi. Mitte see, et isa hakkab abielu lahutama ja lapsi enda juurde nõudma sellepärast, et ema neile pitsat küpsetab.

Ah jaa, ja siis oli veel minu armsa vanaema juubel. Ta on nüüd 95 aastat vana ja endiselt väga armas ja tragi. Sel sügisel olen ta veel mitu korda tabanud rehaga aias möllamas. Tehkem järgi!

Aga täna öösel tuleb torm. Ma kohe tunnen juba, kuidas see kusagilt mere pealt praegu lähemale hiilib. Ja ma kardan, et ei saa jälle magada, kui terves vanalinnas valtsplekk-katused kolisevad, meie oma kaasa arvatud.

Tuuliseks kisub justkui

SÜGISVAHEAEG

TALVITI ON KÜLMAPÜHAD
PÄÄSTMAS LAPSI KOOLI KÄEST.
AGA TERVE SÜGIS ÜHA
NÜHI PINKI IGA PÄEV,
KUIGI VIHM TEEL LEOTAB MÄRJAKS,
TÜMAKS, PORISEKS TEEB MAA,
TUUL VIIB LENDU KAS VÕI HÄRJA,
AGA KUIDAS LAPS SIIS SAAB?

LAPS SAAB KOOLIVAHEAJA
SIIS, KUI SÜGISMARUD VÄES,
TÄPSELT SIIS, KUI ONGI VAJA
PÄÄSTA ENNAST TORMI KÄEST!
ET EI UHUKS VIHMAD ÄRA,
TUUL EI KANNAKS MINEMA,
PEITKEM LAPSED KOJU ÄRA!
EI PEA VÄLJA MINEMA!

härg

Valimiste aegu puugid peal

Just, käisime Otiga täna eelvalimas ja pärast jalutasime tädi Tötsut, ning pärast koju tulles avastasin oma reide kinniimenud puugi. Õudne! Siis järgnes paanika ja puugieemaldus, Ott oli enne seda üritust proovikasse pilli mängima läinud, nii et protseduur algas sellega, et ma helistasin Otile, ütlesin, et issand, mul on puuk ja ma võtan selle kohe välja, aga nii õudne on. No ma pidin seda emotsiooni ju jagama temaga.
Ja siis ma kiskusin puugi ära, aga pea jäi sisse, oh taevane arm. Helistasin Otile, ütlesin, et pea jäi sisse ja et tulgu koju võtku välja. Ma ise ei näinud seda teha, sest see katastroofipiirkond paiknes mu parema reie tagaküljel. Isegi peegliga oli see üritus suht võimatu.
Siis tuli Ott koju ja surkis mind nõelaga ja pintsettidega, aga ei midagi.
Mina olin sügavalt veendunud, et see puugi pea nüüd kindlasti jätkab mu vereringesse kõikvõimalike puugimürkide eritamist ja et ma keeldun koos selle puugi peaga magama minemast. Nii et panin mantli selga ja marssisin EMOsse. Kus puugi pea hellade ja oskuslike kätega tõesti eemaldati, aga samas informeeriti mind ka sellest, et üks sissejäänud puugipea ei ole organismile enam ohtlikum kui suvaline pisike pind ega erita enam mingeid mürke, baktereid ega jõledaid puugihaigusi pärast seda, kui puugi keha on selle küljest eemaldatud. Et kõik, mis puugil oli mulle anda, on antud juba sisseimemise hetkel.
Ühesõnaga, pagana valimised oma vastava mentaalsusega. Muidu mul polegi eriti puukidega tegemist olnud, nad üldiselt ei tule mu peale. Metsas käies kasutan püüdlikult tõrjevahendeid. Ja täna puudus igasugune võimalus puugi hankimiseks üleüldse… kui see elukas mind muidugi esmaspäevast saadik (kui ma viimati metsas käisin) mu matkasaabaste voodri vahel ei oodanud või midagi sellist.
Mul on üldse elus ainult kolm puuki peal olnud. Tänasele eelnev kord juhtus 5 või 6 aastat tagasi metsas seenel olles, kui ma ühe oma kõhunaha küljest avastasin ja seenenoaga eemaldasin (koos peaga). Mis oli võrdlemisi rets värk, aga ma lihtsalt olin siis nii paanikas.
Huvitav, mida see mu külge kinnitunud puuk mulle siis nüüd öelda tahtis? Et “proua, võite küll olla kuitahes ignorantne ja põlastav poliitika suhtes ja loota, et distantseerumine sellest vereimemisest sind sellest tõepoolest distantseerib, aga näe – see tuleb ikka su ligi ja imeb end su külge, võib veel sind haigeks ka teha, nii et ehk mõtleks teinekord pisut viisakamalt neist asjadest?”

Jajah. Sellenädalane Läänlase-lugu oli igatahes selline. Ma ju juba ammu mõtlen, et näiteks oma arvamuslugusid võiks kirjutada siiski palju positiivsematest asjadest.

Pole ammu lullamillat näidanud

Hakkasin hiljuti tundma, nagu ma oleks Godzilla seal filmi lõpuosas, kui ta asfaldi alt välja kerkib, nii et tükid lendavad. Ainult et mina olen ikka nagu hea pigem. Ei lammuta niimoodi. Ja raputan ennast käpakil maas nagu koer ning kujutan ette, kuidas šlakikoorem mu turja pealt pihuks ja põrmuks lendab.
On tunne, nagu miski letargiaga või kammitsetud eluetapiga hakkaks lõpuks ühele poole saama. Nina justkui tunneks selgema õhu ja avarama ruumi lõhna.
Annaks jumal. Olekski lõpuks aeg pärast viimast kolme rasket aastat.
Kuigi ma ütlen ausalt, et ratsionaalseid argumente mul sellisele positiivsele tundele hetkel veel küll ei ole. Mis siis. Tunne on see, mis loeb.

Aga tegelikult tahtsin täna lullamilla siia panna, sest pole ammu pannud. Pärast seda, kui Oti arvuti enam minu omaga koduvõrku moodustada ei taha, on piltide transport tema arvutist minu omasse veidi keeruliseks muutunud ette võtta, sellepärast pilditu see elu siin olnud ongi.

PURIKÄRBES

PORIKÄRBES, VANA PAHUR,
PODISEB KUI RIKKIS KAHUR.
ELU JÄÄTMEHUNNIKUS
ON KAHTLEMATA UMMIKUS.
MIDA TEHA, ET END MUUTA?
KUIDAS ENNAST MUUTA SUUTA?
KUI SA OLED PORIKÄRBES,
SÖÖD VAID ENDA, TEISTE NÄRVE.

MÕTLES KÄRBES, MÕTLES VÄLJA!
MÕTLES, ET TEEKS HOOPIS NALJA.
LOOBUS PIRI-PORINAST
JA SOLGI SISU SORIMAST,
HAKKAS HOOPIS PURIKÄRBSEKS,
NAUTIS TUULT JA ÕHKU VÄRSKET.

purikärbes

Lühiülevaade vahepealsest

Viirus murdis mu siiski, aga mitte lausa maha. Toimimisvõime mingil määral püsis ja kirjatööd sai tehtud kah. Aeda ja metsa pole küll julgenud ronida, sest päris terve ma pole siiski siiamaani. Iga liigutus ajab higiseks ja teeb jälle nõrgaks. Päris ebameeldiv.

Käisime kolmapäeval Oti kõige lähedasema venna matustel, ja järgmisel päeval jäi ka Ott haigeks. Ma ei imesta. Ka mina olen sageli pärast matuseid tõbiseks jäänud, ilmselt sellise kurva sündmusega seotud emotsioonid soodustavad seda.

Pealegi hakkas ka tädi Tötsu turtsuma ja aevastama. Tal on muidugi praegu arenev jooksukas ka, millele meie vanamees reageerib liigsuure erutusega, nii et kardame ta pärast. Samal ajal endale aru andes, et 12 aastat 50-kilosele koerale tähendab paratamatult elukese sabaotsa. Nii et tehniliselt nagu ei oleks vahet, kas paar kuud varem või paar kuud hiljem… aga ikkagi, vahe on. Kangesti südame küljes on see vanake meil.

Nii, nagu selle foto peal, ei maga ta köögitoolides enam paar aastat (haige selg ei luba enam end niimoodi kokku kruttida).

Image

Aga muidu (kui nüüd toredatest asjadest ikka ka rääkida) mul vist oleks põhjust tähistada 10 kilo turjaltraputamist pudeli šampuse ja ühe korraliku tordilõiguga. Või mida ? 🙂

 

 

Intensiivset perenaisevärki

Sain viirusega pihta, aga kõige räbalam see lugu õnneks ei olegi. Igatahes keeldun ma sellele alla andmast ja teen nii, nagu teda polekski. Vähemalt püüan.
Eile poleks olnud aegagi: sellekuine sigalaskäik organiseeris mu päeva õhtuni ära. Tükeldasin ja kaalusin portsudesse koerte toidu (kõrid ja muud jupstükid, 14 kilo), lasin köögikombainist läbi ja segasin kokku kassi “konservi” erinevatest siseelunditest (kokku umbes 5 kg) ja sügavkülmutasin karbikestes, konditustasin ja tükeldasin liha sügavkülma, tegin hakkliha, soolasin küüslauguga sisse 5 kena tükki pekki, praadisin vahepeal meile väikeseks eineks maksa, siis rookisin ja fileerisin 3 haugi, mis me vahepeal turult läbi põigates hankisime – üks haug jõudis köögiviljaga koos ahjus küpsetatuna meie õhtusöögilauale ja kaks tükki praadisin veel esimestel öötundidel ära ja panin marinaadi.
Ja siis veel üks menetlus, mida ma kiusu pärast ei kirjelda hetkel, parem arvake ära. Selle töö tulemus oli selline:

keedus

Ma tunnen peale enda veel ainult ühte inimest, kes tänapäeval veel sellega ise jännata viitsib, ja see üks inimene on ka 67-aastane. Noh, ma arvan, et vanemad inimesed kindlasti teavad, millega tegu, aga minuvanustele on see üks hea maaka-linnaka-test. Ja meist omakorda noorem põlvkond üldse enam ei oima, misasi see on — ei maal ega linnas.

Igatahes perenaisendust ma niipea enam küll ette ei võta, vähemalt mitte sellises mahus. Issanda päike läkski enne looja, kui ma kõige sellega toime sain, kuigi alustasin hommikul umbes poole seitsme ajal. Ja mitte midagi muud see laupäev ei jõudnudki teha. Peale selle, et lugesin natuke vahepeal raamatut, kui mu kaunis keedus pliidi peal särises.
Vähemalt selle keeduse mõttes on nüüd jaanipäevani kindlasti mureta.
Ja kogu see kupatus maksis 4 eurot pluss isiklik töö.

Mis siin siis veel juhtunud on.
Klotsi video sai valmis ja üles. Siia panen ka.

Enne järgmist (töö)tsüklit

Nui neljaks, ma kuidagi lihtsalt ei ole võimeline pideva iseendaga ametis olemise (loe: oma naba vahtimise) kõrvalt korraliku reeglipäraga blogi pidama!
Mis ma enesega tegema pean?
Kuidas saada normaalseks korralikuks inimeseks? Kes teeb seda, mida ta tahab teha, mitte ei jää lõpmatuseni selle üle mõtlema?
Ma imestan, et ma tulemuste ja muidu näitajate poolest tundun ikka funktsioneerivat. Ma ei tea, millega ma seda muljet oskan jätta.
Kuu lõpp läks liiga tempokaks ja nüüd ongi kolmandat päeva suht selline… väga sodi tunne tegelikult. Iga päev 7 – 12 tundi lausteksti produtseerida väsitab väga ära (kui see intensiivne töötsükkel käes on), aga ma ei saa sellest enne aru, kui end kord lõdvaks lasen, ja siis kukub maailm kohinaga kaela.
Eile ja üleeile ma peaaegu ainult lugesin. Raamatuid. Avastasin köögikapist veel paar kevadest realiseerimata jäänud Apollo kinkekaarti, ja transformeerisin need sakslaste koostatud seenemäärajaks, kus on 1200 liiki Euroopa seeni, kõik korralike fotodega ja heade liigikirjeldustega. Ühesõnaga, lugesin seda, ja siis veel Orlando Figesi “Sosistajaid” ja Pia Mellody “Kaassõltuvuse” raamatut. Nii et võib öelda, et selline populaarteaduslik lugemisvara mul viimasel ajal.

Tegelikult püüan end nüüd jälle kokku korjata ja selle kuu töödel sarvist haarata. “Saladusi” tuleks hakata otsast tegema, eks siis vaatab, kuidas edasi kulgeb.
Täna olin juba isegi natuke tubli: tegin eelmise kuu dokumendid, koostasin ja saatsin arveid, koostasin oma armsale illustraatoritüdrukule lepingu (digi-Anni illustratsioonide kohapealt) ja muud taolist nipet-näpet. Ah jaa, ja panin meie koduse selle kuu eelarve paika, sest katse eelmine kuu ilma selleta läbi ajada päädis mõistagi jälle väiksemat sorti krahhiga. Nii et ei saa me ilma. Read peavad ikka ees olema, muidu ostame kohe ühe keefiri asemel kaks või kolm ja kui nii iga päev, siis ongi kuu lõpuks p… majas. Või umbes nii.
Aga mu tänaõhtused sealiharullid sinepise õunatäidisega olid ikkagi jumalikud.

Siia lõppu võiks arhiveerimise mõttes linkida ka arvamusloo, mille kuu lõpus, vest paelaga kaelas ja hing keele peal, Läänlasele kirjutasin.
Postimehes pole mu arvustus veel ilmunud, nii et seda praegu lugeda ei saa.