Nüüd jälle suured lüngad sees, blogimisel ja üldse. Aga mul on kuidagi nagu selline tuulest viidud tunne läinud nädalal olnud. Ja natuke nõutu seis, et mõne asja kohapealt enam ei teagi, mis ja kas…
Läinud esmaspäeval käisime mu hooldekodus elava isaga Tallinnas arsti juures. Eks tal siin mõned sõidud on see sügis olnud ennegi, uuringuid tehti. Ma lihtsalt ei kirjutanud sellest, pealegi eelmine kord käis vend temaga. No ta meil üksinda pole eriti suuteline minema sinna Tallinna arsti juurde, sotsiaalne võimekus pole päris see. Aga esmaspäeval tuli diagnoos ja ravimääramine, ja noh, jah, no on see, mida juba pärast esimest ülevaatust kahtlustati, see va sõrgadega loom. Nüüd novembri lõpust läheb PERHi haiglaravile, ikka esmaspäevast reedeni ja kaks kuud järjest vähemalt. Mis tähendab, et nii meie perel kui vennal tuleb eesolevatel aegadel kibedasti Tallinna vahet sõitmist, et ta esmaspäeva hommikul haiglasse ja reede õhtul haiglast ära transportida. Ja minu meelest on üsna tõenäoline, et see ravi selle ühe pika kuuriga ei lõpe ju.
See tähendab lihtsalt, et vananevate vanemate hooldamise vajadus on mulle kätte jõudnud mõnevõrra varem, kui ma arvestasin, ja praegusi asjaolusid arvesse võttes ilmselt tuleb meil Otiga oma Tartumaale kolimise plaane kõvasti korrigeerida. Sest ma ei saa ju nüüd uttu tõmmata ja kõiki isaga seonduvaid kohustusi venna kaela jätta.
Arutasime siin Otiga, kas võtta siis see maja üldse müügist maha võis mida teha. Ott ja Mari on seisukohal, et müüme ikka edasi, ja kui mingi hetk mingi reaalne diil kumama hakkab, siis mõtleb edasi, kuidas seda korraldada. On ju võimalik vahepeal mingi pind üürida või minna sugulaste uksi kraapima. Või midagi.
Ma kohe ei tea. See variant mulle ei meeldiks eriti, aga… no mina ka ei tea, mida teha! Igatahes selge on praegu see, et isa eest hoolitsetud saab ja venda ma sellega üksi ei jäta. Kõik ülejäänu peab lihtsalt nende kahe fakti ümber kombineeruma.
Mis siis veel on olnud. Tööd olen teinud, kirjutanud ja toimetanud. Sai adapteeritud üks “Suletud uste” lugu, mis oli originaalis täielik karikatuur ülekaalulisest perekonnast. Ja ma adapteerisin seda ainult Tuuli pärast, sest talle see resümee järgi meeldis, kuigi ma kahtlesin juba siis, et see on mingi overkill. Jah, ja oligi. Originaali autoril ilmselgelt polnud kunagi elus tegemist tulnud teha ülekaalu või ülekaaluliste kallite lähisugulastega. Nii kontsentreeritud kujul nii vananenud, folkloorseid ja lihtsalt jaburaid toitumis- ja ülekaalumüüte polnudki ma ammu näinud. Ühesõnaga, ma andsin endast parima, aga kuivõrd ma siiski pean püüdma jääda originaalile võimalikult lähedale, tuleb see osa siiski kahtlemata totakas ja lihtsalt primitiivselt rumal.
Oleks see vaid nii lihtne, et inimesed lähevad paksuks sellepärast, et nad söövad lakkamatult ja kohutavates kogustes. Kui see nii oleks, siis ma poleks kunagi paksuks läinudki. Nagu valdav enamik mu pakse tuttavaidki näiteks. Ei, need “sisteemid” on ainevahetuse ja hormoonide tasemel palju keerulisemad, kuid igapäevase praktilise toitumise tasemel tegelikult palju lihtsamad.
Üldiselt jah. Ma olen jätkuvalt rasvatoitumise teoreetikute poolt ajupestud, aga ma näen efekti lihtsalt. Ilma koonduslaagri režiimita. Mille üle mul on kohutavalt hea meel. Mu keha oleks nagu mõistuse pähe võtnud ja saab isegi aru nüüd, millal kõht täis saab.
Pealegi näeb see söök enamasti väga ilus välja. Nii enne kui pärast valmistamist.
Kes siin uudishimust kõrvu liigutab, et mis pagana värgiga ma ometi tegelen, siis see ajupesu allikas asub siin. Videode rubriik on neil ka eriti huvitav. Ma olen viimaste nädalate jooksul ilmselt rohkem toitumisalaseid dokke vaadanud sealt kui oma senise elu jooksul üldse kokku.
See järgmine “Suletud uste” lugu aga, millega hetkel töötan, meeldib mulle üsnagi. Seal käib kätš ühe isa poolt orvuks jäänud 10-aastase tüdruku ümber, kes pärast isa surma tahab jääda elama oma isa elukaaslase ja oma kasuema juurde, kellega koos on siiski 9 aastat oma noorest elust elanud, samas kui isapoolsed vanavanemad ja bioloogiline ema teda endale “tagasi” hakkavad nõudma. Vot see on traagiline ja tõsine asi. Mitte see, et isa hakkab abielu lahutama ja lapsi enda juurde nõudma sellepärast, et ema neile pitsat küpsetab.
Ah jaa, ja siis oli veel minu armsa vanaema juubel. Ta on nüüd 95 aastat vana ja endiselt väga armas ja tragi. Sel sügisel olen ta veel mitu korda tabanud rehaga aias möllamas. Tehkem järgi!
Aga täna öösel tuleb torm. Ma kohe tunnen juba, kuidas see kusagilt mere pealt praegu lähemale hiilib. Ja ma kardan, et ei saa jälle magada, kui terves vanalinnas valtsplekk-katused kolisevad, meie oma kaasa arvatud.
Aidi Vallik avalikult 